Jalgpall on äri, mitte mäng spordi pärast

Jalgpalli MM-ist polegi midagi kirjutanud. See oli mitu kuud tagasi ja läks minust üsna mööda. Teadlikult ühtegi mängu ei jälginud, kanaleid vahetades ühte ja teist ikka nägin ning uudistest ka. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Sellel nädalal nägin DWTV pealt üsna huvitavad dokumentaalfilmi Saksamaa jalgpalli ajaloost. Kahjuks ei salvestanud ja see oli taustaks ehk siis eriti palju tähelepanu ei pööranud. Küll jäi meelde, et 1950-ndal oli see töölisklassi meelelahutus ja sellisena seda ka käsitleti, kus rikkamad inimesed vältisid staadionile minemist. Tribüün oli kõigile ühine, mingeid fännide sektoreid või eraldamist ei tuntud. Huligaanitsemist ja lõhkumist samuti ei olnud.

1970-ndatel kaotati ära piirangud mängijate palkadele. See tähendab, et varem lubatud 2 kordne keskmine palk võis nüüd kokkuleppel klubiga hakata olema ükskõik kui suur. Kadus ära ka piirang reklaamide tegemiselt saadavale tasule. Või oli nii, et varem oli palgale ülempiir ja reklaamide tulu ei piiratud, pole enam kindlalt meeles. Nüüd tekkisid ka esimesed fänniklubid ja tekkis meenete äri (särgid, jne). Staadionitel oli vaja hakata fännidele eraldi sektoreid ehitama, sest vägivald oli jõudnud staadionitele ja ka mängude järgsesse aega.

Sealt edasi läks kommertsi pealetung suuremaks, sest mängijate küsitavad tasud tõusid ja klubide vajadus raha järele samamoodi. Piletite hinnad tõusid ja tegemist polnud enam töölisklassi meelelahutusega.

Umbes nädal tagasi sai ka inglaste ManU aktsia noteeritud USA börsil. Minu esimene mõte oli, et miks Ameerikas ja mitte Londonis, mis oleks neile ka lähemal olnud. Seletasin seda endale USA börsi suurusega, kuhu on kokku voolanud rohkem kapitali kui Londonisse. Järelikult on suuremad šansid leida neid investoreid, kellele müts silmini pähe tõmmata. Tegemist pole ju sugugi mitte tulu tootva klubiga, vaid sügavalt võlgu oleva koondisega. Muidugi on selle põhjustanud mängijatele makstavad ülisuured tasud aga see pole aktsionäri jaoks oluline. Teda huvitab raha tagasi saamine ja tulu teenimine.

Ostes tänapäeva klubide fännidele mõeldud sümboolikat ja meeneid, toetad hoopiski äriskeemi, mis tasub heldelt vähestele väljavalitud mängijatele. Tõeline mäng on asendunud kaalutletud äriga, kus tulu teenimiseks kõlbavad erinevate hindadega piletid staadionil, fännikaup ja muidugi televisioonis ülekande õigused. Samuti on mängijad ise kaup, mida saab klubide vahel müüa ja osta või rendile anda. Süsteemi viimane areng on viinud klubid ka börsile, et kaasata uusi investoreid (raha) sellesse mängu.

Selle kõige järel on minule arusaadav, et MM on kõike muud kui sport. See on osa ärist, selle väljapaistvaim ja glamuurseim osa. Ilmselt olen sellise arvamusega vähemuses ja mõned meie jalkafännid oleksid selle peale äkki isegi pahased. Mind ei häiri, et nad on ennast pühendanud suure äri jumaldamisele ja jätku ka nemad mulle õigus selle olemusest kirjutada. Ainus positiivne külg selle äri juures on see, et inimesed ekspluateerivad üksteist (klubid mängijaid), selle käigus ei vigastata loomi (võrdle näiteks ravimitööstuse katsetega) ja mõju ümbritsevale loodusele on üsna väike. Staadionid nõuavad küll maad ja fännid kulutavad transpordiks fossiilseid kütuseid aga see on ikkagi vähene mõju võrreldes näiteks autode tootjate, kaevanduste või elektrijaamadega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>