Iseseisvuse taastamise päev
20. august ei ole enam võimude poolt sildistatud edgaripäev. See on muutunud poliitikute esinemise, vastuvõtu ja kultuuriürituste päevaks.
Muutus toimus ilmselt 2008. aastal kui Tallinna Lauluväljakul korraldati 19. augustil suur kontsert pealkirjaga „Märkamisaeg.“ See etendus kestis vist lausa 5 tundi, millest mul on loomulikult ka salvestus olemas. Kusagil. Tookord uskusin ma veel hariduslikul eesmärgil kasutust ja jagamist ilma tulu saamata ning lisasin ka siia blogisse linke youtube videotele, mis said kättesaadavad olla üsna lühikest aega. USA firmat muidugi ei huvita Eesti kultuur, vaid ingliskeelse rämpskultuuri õitseng. Sellel üritusel esinenud artistide loomingul oli ja on jätkuvalt autoriõigus, kuid rõhutan, et see üritus maksis 2 miljonit krooni ja selle tasus maksumaksja. Selle kustutamine veebist tegi vaesemaks ajaloolise mälu, sest ametlikke salvestisi ju enam ei müüda ja vähesed on fanaatikud, et seda tasu eest ostma hakata. Milleks maailmale eestikeelne kultuur?
Maailm ei vaja Baltikumi mälestust 19. augusti ja 20. augusti sündmustest. Seda on vaja Eesti võimudele, mis majanduskriisi(masu) ilmumisel leidsid võimaluse rahvale „tsirkust“ hakata pakkuma. Hiljem on selliseid suviseid kontserte olnud ridamisi, isegi Tartus.
Valitsusliidu poliitikud leidsid, et talvel külmaga ei ole võimalik inimesi pidupäevaks tänavale tuua, sest lumi on lihtsalt liiga külm. IRL-i poliitik Ando Kiviberg käivitas 2011. aastal(võin eksida ajaga) siiski talvise tantsupeo ehk õues tantsimise. Ma olen üsna veendunud, et rahvakultuuri pärimuses sellist asja ei olnud, sest talvel käidi viltidega, mis on tantsimiseks ebamugavad ja viiskudega oleks lumehanges olnud külm karata. Tänapäeval ei olnud üritus mitte kunagiste liigutuste tuimas kordamises, vaid võimaluses saada televisiooni. Just tänu televisioonile ma sellest üritusest tean ja seda mäletan.
See aasta oli esmakordne, kus ma nägin Edgar Savisaart andmas ETV ekraanil intervjuud seoses 20. augusti ja iseseisvuse väljakuulutamisega. Tema vihane konkurent Mart Laar oli ka eetris aga nägi palju rojum välja. Kuigi mõlemad istusid, siis Laari ei kannatanud lähedalt filmida, sest tema parem silm eksles sihitult ja ainult vasaku silma taga näis mõistus toimivat. Kurb vaatepilt kahel korral peaministriks olnud mehest, kes lahkus mõlemal korral valetamise pärast. Vähemalt taipas ta seekord öelda, et kolmandat korda temast peaministrit ei tule. Elioni võrgus tema intervjuud isegi ei järelvaadata.
See aasta oli esmakordne, kus Kadrioru lossi juures toimus vastuvõtt eliidiks nimetatud inimestele. Juba iseseisvuse taastamise järel muutus rahvas ehk nimetu ja tundmatu inimhulk ametlikele üritustele mitteoodatuks. Neid oli alguses vaja, et oma riik kätte saada. Seejärel võttis eliit oma koha sisse ja asus teostama isekeskis tähtpäevade tähistamist. Üritused on personaalsete kutsetega.
Nägin ära kõigi kunagiste peaministrite intervjuud. Imestama pani praeguse Taavi Rõivase intervjuu puudumine, sest temal oleks ka olnud oma lugu seoses 20. augustiga rääkida ja võimalus selgitada, kuidas praegused ingliskeelsed võõrväed ei ole sarnaselt venekeelsete okupeerivad sõdurid.
Järgmisele aastale mõeldes olen üsna kindel, et 2016. oli president Ilvese lahkumine ja mitmete rahvale suunatud ürituste pärast sai alguse uus tõeline rahva pidupäev. Praegu veel olid eraldi artistidega kontserdid, kus Tallinna linn korraldas Vabaduse väljakul oma kontserdi ja Toompea mäele Lossi platsile oli üles seatud eraldi lava valitsusliidu poliitikutele. Ühel juhul tegi ülekande Tallinna TV ja kõnet pidas Edgar Savisaar, teisel juhul ETV ja intervjuu tehti Eiki Nestoriga(kes on majas ametis Riigikogu esimehena). Siit ei ole enam palju, et konkureerivate ürituste asemel toimuksid ühed. Mina olen kõrvalt kuulnud 2001. aastal president Lennart Meri telekaamerate ees väitmas, et mingit taasiseseisvumise päeva ei olegi. Praeguseks on selge, et Savisaar on kalendrisse saanud päris oma tähtpäeva, mille olemasoluga on tema konkurendid ka leppinud ja proovivad ennast selle päevaga siduda.