31 aastaselt on liiga vara…

Kristjan Hamburg

14.4.1978-25.11.2009

Mina olen üks neist kolmekümnestest, kes ei loe veel lehtedest surmakuulutusi. Seda ootamatum oli reedel 27. novembril leida EPL-ist teade, et ülikooli aegne sõber on nüüd surnud.

Teda võis näha viimastel aastatel televisioonis andmas infot elektri jaotusvõrgu kohta. Enamasti tormidega seoses. Ega see vist ei ole ka oluline, sest 31 aasta, 7 kuu ja 11 päeva jooksul oli tema elus märksa olulisemaidki asju. Ma ei tea ka sugugi palju tema selle kümnendi töödest ja tegemistest, sest meie suurem suhtlus jäi ikkagi ülikooli algusaastatesse ehk möödunud sajandi lõppu.

Ma jätsin 1. detsembril toimunud matustele minemata. Mitte, et ma poleks väärtustanud tema mälestust aga ma ei tundnud tema sugulasi ega viimasel kümnendil temaga suhelnuid. Isegi tema naist ja tütart olin näinud korra rohkem kui 2 aastat tagasi.

Seega mõtlesin omalt poolt piirduda lühikese tagasivaatega tema elatud 11 548 päeva seast vaid selle kümnendi meie viimasele kolmele kohtumisele.

Esimene neist oli 2001. augusti lõpus Vabaduse väljaku ääres, Harju mäe all kulgeval Komandandi teel. Sealse Jaapani saatkonna (esinduse?) lähedusse oli tema just oma Volvo ära parkinud ja kavatses vanalinna suunduda. Mäletan, et aeg oli juba õhtune ja tänavalaternad põlesid. Rääkisime seal tubli 20 minutit ja teiste jutu teemade seas kerkis ülesse ka tookordne kuum teema – Eesti elektrijaamade erastamine. Tema oli veendunud, et NRG lepingut ei ole võimalik pidurdada ja eriti veel pärast 20. augusti Riigikogu otsust, kus Mart Laar oli ähvardanud ameerika firmale vara ärastamise ebaõnnestumisel lausa sellega, et meie riiki ei võeta NATOsse. Mina olin tookord veendumusel, et erastamine jääb ära aga see põhines rohkem usul või sisemisel veendumusel ja mitte mõistuspärastel argumentidel. Ega me üksmeelt ei saavutanudki aga see polnud ka väga võimalik, sest temal oli kindlasti siseinfot protsesside juures olijatelt ja mina ilmselt lootsin, et isamaalased võtavad kuulda rohkem kui 100 000 inimese allkirju ja ei müü elektrijaamu ära (uskusin, et isamaalastel on isamaalisust). Tagantjärgi teame, et NRG ei saanud erastamiseks vajalikku rahasummat kokku ja lõpetas ise pankrotiga. Selle põhjuseks olid nii USA suurte korporatsioonide pankrotid (Enron näiteks) kui energiakriisid osariikides ja muidugi ennekõike New Yorgi WTC sündmused 11. septembril.

Teine kohtumine oli 2007. suvel Pärnus, Nikolai tänaval koos Anu ja Helenaga. Üldiselt ma inimese ära tundmisel hajameelne aga seekord läks küll sedasi, et jõudsin neist juba mööda minna ja siis Kristjan hüüdis. Aga samuti võisid minu mõtted olla ka mujal, sest vaatamata suvisele ajali oli meil tööl pingeline kolimise periood ja õhtu lõpuks võis olla enamgi puntras kui tosin komplekti arvuti juhtmeid. Igatahes nii üllatav kui see ka pole, siis teine kohtumine umbes 6 aasta järel sai võimalikuks tänu sellele, et ta oli tulnud perega Pärnusse puhkama. Räägitud juttudel ma pikemalt ei peatuks, sest midagi erakordset sellest pole ka välja tuua. Teate küll neid võimalikke teemasid: vahepealsed tegevused, sõbrad, pere ja muu taoline valdkond.

Kolmas ja viimane kohtumine oli kas 2008. lõpus või 2009. esimestel kuudel. Igatahes oli väljas külm ja lumine. Seekord eriti rääkida ei saanud, sest rohkem aega kulus piljardi mängimisele. Kui nii võib öelda, siis ülikooli aegne seltskond sai jälle laua ümber kokku. Mõnevõrra sai räägitud pärast kui ta mind koju ära tõi. Mäletan selle juures oma mõtteid, et perekond on talle üks pidev asjade sobitamine. Tookord oli tal ka ehitamine käsil või pooleli ja ega ma väga palju ei pärinud ka tema murede ja rõõmude üle. Igatahes olid tal endiselt sama huumor ja teravmeelsed tähelepanekud.

Ma peaksin nüüd millegagi eelneva jutu ka kokku võtma aga ma ei oska seda. Nimelt jään raskustesse endast nooremate sõprade lahkumise korral. Kui ma hakkan meenutama alates keskkooli ajast, siis praeguseks on siit ilmast lahkunud Jaanika, Tanel, Ardo ja Kristjan ühiste õpingute kaaslastest ning lisaks teiste tegevuste kaudu tuttavaks saanud Jekaterina ja Janek. Neid võib veel olla teisigi, sest ega mälu pole täiuslik ja kõik ei seisa meeles.

Mulle meenub filmis Fahrenheit 9/11 lõpus olev stseen kui Iraagi sõjas oma poja kaotanud ema kõnnib White House´i lähedal ja ütleb nutma puhkedes, et lapsevanem ei peaks oma last matma.

Võite nüüd küsida, et miks ma kirjutan seda 31. detsembril ja kuu pärast Kristjani matuseid. Osalt selle pärast, et mustandina olen seda kirjutanud alates 27. novembri õhtust aga mitte leidnud jõudu seda lõpetada ja avaldada. Täna tuli mulle meelde aga 2002. aasta detsembri viimased päevad kui esmaspäeva õhtul naeratavalt kaamera ette jäänud 20-ndates neiu langes järgneval päeval kallaletungi ohvriks ja suri. Me keegi ei tea ette seda viimast päeva ja surma üle ma nalja ei tee aga näiteks selle möödunud 8 aasta jooksul olen ma ära unustanud selle inimese perenime. Ma sooviksin, et aastal 2020. oma blogi alusel näiteks midagi memuaaride laadset kirjutades ei peaks ma nüüd enam inimese täieliku nime üle nuputama. Samuti on see talle omamoodi surematuse andmine, sest internetis võib inimene elada kauem kui füüsiliselt. Võtame kasvõi näite missioonidel surma saanutega, kelle virtuaalsed kontod Orkutis eksisteerivad veel edasi. Kristjanil ei olnud taolisi kontosid ja tema kadumist internetis ei märgatudki. Tõsi, Aarne Rannamäe mainis seda Vikerraadio rahvateenrite saates aga nimetuna ja lihtsalt näitena, et “ka 31. aastaselt võib siin Eestis ära surra.”

Võimalik, et seda sissekannet ma edaspidi ka muudan või täiendan veel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga