Jätkub kinnisvara verine väljamüük
Päeva tsitaat tuleb Saaremaa kohtutäitur Enno Kermik´ult, kes pole enda sõnul viimasel viiel aastal ühtegi võlga lasknud kinnisvara sundmüügiks muutada. Selleks on ta võlgnikke ise üles otsinud ja neile paberid allkirja vastu kohale viinud.
“80% võlgnikest on need, keda Tootsi moodi otsi nagu rosinaid saia seest noaotsaga taga. Nad arvavad, et kui nad endast märku ei anna, siis võlg kustub iseenesest. Kahjuks see nii ei ole,” rääkis Kermik.
Muidugi on võlgnik talle kui rosin, selline priske ja tulus.
Hoopis huvitava mõttega üllatas ka Eesti Päevaleht artiklis Sundüürimise päästerõngas, kus tehti ettepanek raskustes võlgnikele hakata oma laenuga ostetud kinnisvara välja üürima ja ise kolida elama odavamale ja väiksemale pinnale üüriliseks. Kirjutasin selle kohta ka kommentaari ja toon siinkohal selle veelkord ära.
Selles äriplaanis on ainult üks, kuid väga tõsine viga: üürikorterite pakkumine on suur ja hinnad langenud aastate tagusele tasemele. Seega ei ole realistlik oma kodust, mis tegelikult on pangalt rendile võetud kinnisvara, kolida välja “kusagile mujale” ja seda vaid põhjusel, et süüdimatud finantsasutused jagasid rikastumise eesmärgil kergel käel laene ja koostöös ehitajate ning arendajatega süstemaatiliselt ülehindasid vara väärtust.
Selle kõige taga oli kaine rikastumise plaan. Las laenueesel maksab poole võrra üle hinnatud vara järgmised 30 aastat nii, et veri ninast väljas ja tagab sellega meie tulud pikas perspektiivis. Kui lühikeses perspektiivis osutub maksejõuetuks kasvõi 1000 perekonda ja nende kinnisvara läheb sundmüüki, siis ega pank ei kaota ka selle pealt, sest laenu jääk jääb ikkagi ülesse ja seda tuleb inimesel tasuda ka oma ülejäänud elu jooksul kuid ainsa vahega, et nüüd on intress juba 3 korda suurem ehk sinna 18 protsendi (tarbimislaenude) kanti.
Minul ei ole laene ja ma ei tunne ka kaasa neile, kes omale laenu silmuse kaela sidusid. Seega soovitan mina rabelemise asemel hoopis eraisiku pankroti kaalumist, et pank saaks tunda ka tema poolse riski hindamise olulisust. Pankrotis inimene peab ka kolima üüripinnale elama. Seega ei olegi vahet, kas kolite sinna soovist oma igakuised makseid kuidagi kokku saada või siis pangale kinnisvara tagasi andmise järel. Seejuures vaadelge seni tehtud laenumakseid kui igakuist üürisummat võimaluse eest elada hiljuti valminud pinnal või igal juhul varasematest paremates tingimustes ja võimalikku omafinantseeringut kui kapitalismi põhitõdede tundma õppimiseks kulunud kooliraha.http://www.epl.ee/artikkel/486293&kommentaarid=0