Eesli Ekspressi tsiteerimine ähvardab 3000 kroonise trahviga

Eesti Ekspressi e-lugejas avaldatud artikleid võib refereerida ühe lause ulatuses, sealjuures ei tohi refereeriv lause olla pikem, kui originaalartikli esimene lause. Reegel kehtib selliselt, kuni pole tehtud muid kokkuleppeid. Reegel kehtib ka juhul, kui refereeritakse Eesti Ekspressi artikli refereeringut mõnes muus väljaandes.

Kui Eesti Ekspressi lugusid on refereeritud suuremas mahus, on Eesti Ajalehtedel õigus küsida trahvi reeglite rikkumise eest järgnevalt:

• 3000 krooni ühekordse kooskõlastamata materjali kasutamise eest
• 5000 krooni korduva (kaks või enam) kooskõlastamata materjalide kasutamise iga korra eest

Mistahes meedias, so internetis, paberväljaannetes, raadios, televisioonis refereerides tuleb Eesti Ekspress kui allikas alati ära nimetada. Internetis refereerimisel tuleb lisaks allika nimetamisele avaldada refereeringu juures link.

Allikas: http://ajaleht.ekspress.ee/?action=eula

Kurat küll, ma pean nüüd nende lepingu viitamise eest valmistuma 3000 krooniseks väljaminekuks. Tõestab minu kauast kahtlust, et ajalehtede lugemine on kahjulik sinu rahakotile. Seejuures ei tee grammigi võrra targemaks, sest ainsad pädevad asjad on kuupäev ja ilmateade. Nõukogude ajal oli ka ilmateade ekslik, sest võis olla propaganda osa. Pole välistatud, et veel praegugi. Meenub aastaid tagasi EMHI (seda juhib reformikas) juhtum, kus mitmed päevad järjest olid tugevad tormituuled, ilmateate prognooside järgi polnud midagi erakorralist ja kui tekkis küsimus taoliste prognooside paikapidavuse kohta, siis EMHI-is ehmatati ära ja järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks anti tormihoiatus(!) Peipsi järvele. Pole vaja vist meenutada, et nendel ennustatud päevadel oli järvel tavapärane laine ja meedia materdas taaskord ennustajaid, et kuhu siis torm jäi.

Ajalehtede tellimine on makulatuuri eest maksmine! Ma mõõtsin kunagi oma ajalehtede virna ära, sain 62 cm kõrguse ja selle kaanehinna järgi oli väärtus 3733 krooni. Oh, oleks ma ometigi taibanud tookord need ajalehed ostmata jätta, oleks mul nüüd raha olnud seda peatselt järgnevat Eesli Ekspressi refereerimise nõuet maksta. (Sellest virnast kirjutasin ka blogis). Veel enne selle väikse virna tekkimist oli mul kastidesse pakitult kaks enda kõrgust virna ajalehti. Mul läks nende transpordiks ühest linnast teise tookord isegi kaubikut vaja, sest ajalehed nagu teada, on vägagi raske kaup.

Siiski, ma taastellisin möödunud kuul endale ühe paberlehe – Kesknädal. Lihtsalt sellel põhjusel, et kirjakandjat päris ära ei koondataks, sest siis on tal vähemalt 1 päeval nädalas põhjust tulla. Muud toimingud on aga niigi vähenenud. Kes siis tänapäeval enam asju paberkirjaga saadab? Arveid on ka vähem, minul on vähemalt pooled elektroonilised.

Nagu näete sellelt saate Aegluubis graafikult, siis Eestis on kirjade saatmine Soome, Norra ja Suurbritanniaga võrreldes rohkem kui 4 korda väiksem.

Õnneks mulle meenus praegu, et ekspress.ee võttis juunis 2009 minu tehtud foto Euroopa Parlamendi valimiste sedelist, monteeris sellele Keskerakonda mõnitava sõnumi ja loomulikult salgas maha autori. Ma piirdusin tookord nõudega pildi eemaldamiseks aga juhtum on mul kausta arhiveeritud ja taoline pildi kasutamine ning hilisem nõude järgne eemaldamine, annaks vist ikkagi õiguse nõuda autoritasu. Las ma mõtlen. Ma arvan, et minu tehtud foto retsimine võiks maksta… 3000 krooni. Oh, milline kergendus.

Lõpetuseks rõhutan, et materjali viitamisel tuleks teha vahet, kas seda kasutatakse ka tulu teenimiseks. Ma olen ka siia oma blogi vasakusse äärde kirjutanud, et ärilistel eesmärkidel tekstide ja piltide kasutamine tuleb tasustada, muudel juhtudel on see ilma tasuta aga tuleb viidata.

Omaette küsimus on avalik-õigusliku televisiooni ja raadio toodetud materjalidega. Minu meelest peaks selliste maksumaksja rahastatud materjalide edasine levitamine olema tasuta (viidetega allikale). See on toodetud maksumaksja raha eest ühe kultuuri osana ja selliseks peaks ta ka jääma. Siiski ei tähenda see nende materjalide ärilisel eesmärgil rakendamist, vaid lihtsalt võimalikult paljudesse erinevatesse kohtadesse koopiate sattumise võimalust. Kui ajalehti säilitatakse 4 raamatukogus sundeksemplarina (2 Tallinnas ja 2 Tartus) ning tellitud eksemplaridena paljudes maakondades, siis avalik-õigusliku meedia arhiiv ja serverid asuvad ühes geograafilises punktis ja seal õnnetuse juhtumisel (Klassikaraadio kaotas sadu tunde saateid IBM serveri kõvaketaste vea tõttu 2002/3 aastal) kaoksid nad kogu inimkonna jaoks unustusse. Nimelt elektroonilistest materjalidest ongi enamasti vaid originaal (internetis) ja koopiaid nendest tehakse kas väga harva või siis mitte üldsusele kättesaadaval visiil. See tähendab, et interneti originaali kadumisel kaob ka kogu info selle olemasolust. Näiteks on ajaloo prügikasti visatud etv24.ee portaal kogu oma sisuga, sest uus sisu asub err.ee aadressil. Tõsi, mõned materjalid suunatakse nende uutele aadressidele ümber aga keegi ei tea, milline osa materjalidest läks “kartoteegi ümber tõstmisel asukoha kaardide pealt kaduma”.

Ma lõpetasin ekspressi ostmise juba aastaid tagasi ja arvan, et ei maksa mitte kunagi ajalehe elektroonilise versiooni eest raha. Samuti ei loe ma seda internetist ega kavatse ka neile vähestele huvitavatele asjade viitama hakata. Ma nimelt kahtlustan, et taoline 3000 kroonine viitamise trahv on ka teistel ajalehtedel ja seega tuleks edaspidi vähendada neile tähelepanu juhtimist.