Sotsiaalmeedia sünnist kuni surmani. Tänan, jätan vahele
Minu jaoks on sotsiaalseks meediaks kutsutav osa internetist üks tühikargamise maandamise koht. Olgem ausad, see on muidugi parem kui tänaval sihitult hulkuda või osavõtmatult telekat vahtida aga selle tulemuseks on vaid kulutatud elekter.
Umbes pool aastat tagasi tegin endale Facebooki konto, et ära näha selle võimalused, mis panid sadu tuhandeid eestlasi liituma. Kahjuks selgus, et minu brauseris suur osa selle rakendustest ei tööta ja tarkvara uuendama ühe lehe pärast ma ei hakka. Mulle meeldib seniste töödega hakkama saav versioon. Lisaks on see praeguseks selline massikultuur, kuhu jooksevad kõik kokku. Isegi Mari-Ann Kelam on Facebookis oma konto avanud. Tänan väga aga 62 aastase vanuriga samas portaalis olla ei ole mingi rõõm. Tulen tagasi aastal 2040. kui siis veel praegu eksisteeriv IPV4 standardiga võrk üldse eksisteeribki.
Samuti olen täiesti välja kasvanud Rate vanusest. Jah, seal ma olin mingi 2006-7 aga üsna vähemärgatavana. Lugesin nüüd twitteri säutsust, et Gerd Tarand on vist endiselt veel Rate kasutaja. Ta on minust muidugi noorem ka aga siiski võiks mingi idee või projekt ennast ammendada.
Lihtsalt mind hakkab ära väsitama see iga paari aasta tagant toimub suhtevõrgu ümber kolimine. Ehk siis mina proovisin rate-i kui see oli juba EMT-le maha müüdud ja kommertsi täis. Mingit lõbu sellest ei mäleta, uusi inimesi oli ka 0. Siis tuli selle alternatiiv Orkut, sest rate oli ju teismeliste mängumaa ja orkut siis asjalikele inimestele. Seejärel tuli blogide lugemine. Sellest omakorda edasi twitter ja Facebook. Kusagile selle vahepeale peaks mahtuma ka 5 aastaseks saanud Youtube. Siis on veel Netlog nimeline leht ja lisaks Second Life, kuhu Eesti Välisministeerium mattis umbes 180 tuhat krooni Daniel Vaariku juhitud projektiga. Üritasin selle viimasega liituda mais 2010 aga uued registreerimised oli lõpetatud. Seega võib selle projekti lugeda surnuks.
Seda eelnevat tühjade projektide rida võiks veelgi jätkata. Ma kipun arvama, et inimeste huvi püsib iga projekti juures paar kuni 3 aastat ja siis tuleb uus idee. Sellest rikastuvad aga vaid algatajad ning teistele jääb raha investeerimise ja aja kulutamise rõõm.
Ma arvan, et Facebook on ka allakäigul. Eriti pärast privaatsust puudutavaid skandaale. Muidugi tobe, et enda kohta avaldatud andmed võivad niimoodi lekkida aga keegi ei käskinud selle lehega liituda. Kõige parem viis interneti ja arvuti ajastul andmeid säilitada ja hoida on neid paberile talletades. Keegi ei viitsi neid tulla otsima. Kui oled need aga baitideks teinud, siis rändavad nad mõne hetkega ükskõik millisesse maailma otsa.
See säuts mida lugema sattusid ei olnud kusjuures seotud sellega kas olen kasutaja või mitte. Rate meeskond saatis meile tööle kinopiletid kui koostööpartnerile, mitte aktiivsetele kasutajatele. Aga sellest hoolimata, Rate ammendas ennast päris ammu tõepoolest – mul on seal endiselt aktiivne konto kuid reaalselt seda ei kasuta – vahel tuleb ette, et keegi helistab, et saatis Rates kirja ja miks ma vastanud ei ole:)
Sotsiaalmeedia aga areneb, sünnitakse, kasvatakse ja surrakse ja seda üllatavalt kiirelt ning kui viitsimist pole uute asjadega kohaneda, siis väga palju keskkondi pole kuhu energiat suunata. Facebook ja Twitter ilmselt jäävad veel pikemaks ajaks. See viimane kontseptsiooni kui sellisena.
Gerd@nii muuseas teeb homme ka ühte sotsiaalmeedia koolitust
See oli väga hea seletus. Ma juba korra lubasin endale halva mõtte, et oled äkki ka rate´i kinni jäänud.
Mina olen siiski 3-5 aasta perspektiivis skeptilisem. Ma arvan, et nüüd hakatakse rohkem muret tundma internetis enda kohta avaldatud andmete pärasta ja kuidas seda edaspidi on kasutatud. Firmad koguvad kokku iga kasutaja kohta väga üksikasjalise info ja praegu kasutavad seda vaid reklaamiks aga samas teeb see lihtsamaks ka identiteedi varastamise. Jäin täna just mõtlema kui tuli teade 3 leedulase vahistamisest, kes olid esinenud liba-politseinikena, et kuidas nad teadsid millisele vanainimesele helistada ning millise sugulasega juhtunud õnnetusest rääkida. Ma üldse ei välista, et mingid andmed on kusagilt liikvele läinud. Päris nii ikka ei saa olla, et valid suvalise numbri ja kuuldes vanainimese häält, ütled, et tema lapsega juhtus jama ning tema peab selle ärahoidmiseks maksma. Kuidas sa oskad aimata, kas tal üldse lapsed on elus, kus linnas, mis soost nad võiksid olla ja ammugi mitte nende nimesid ega muid üksikasju. Seal peab ikkagi olema taustainfo. võimalik, et mingid kunagised Pensioniameti paberid a la kes millise pensioni sai ja kas teda toetavad rahaliselt lapsed või midagi sarnast.