10 põhjust miks poliitik vajab internetis blogi või kodulehte
Viimane aeg oleks poliitikutel, kellel leidub mõtteid ja suudavaid neid kirja panna või välja öelda, avada oma personaalne nurgake internetis.
Kümme põhjust, miks peaksid poliitikud blogi pidama (Le Meur, Vukkert 2007 kaudu):
1) et olla lähemal toetajatele ja avalikkusele. Blogi (kui sellel on
kommenteerimise funktsioon, annab inimesele võimaluse oma tähelepanekute edastamiseks, poliitikute ideedele reageerimiseks ning teistega diskussiooni alustamiseks;
2) avaliku debati loomiseks. Kuna blogide diskussioon on avalik, sarnaneb see poliitilise kohtumisega, kus esineja on laval ning auditoorium võib talle küsimusi esitada;
3) oma ideede kohta tagasiside saamiseks, nende rikastamiseks või uute ideede kogumiseks. Poliitik võib paluda lugejatel oma mõtteid kommenteerida, mis annab poliitikule teatud ülevaate valitsevatest hoiakutest;
4) suhtlemiseks inimestega viisil, nagu poliitik räägiks mõnes mitteformaalses eravestluses. Lugejaid huvitab poliitiku enda “hääl” ja arusaamine poliitiku enda kõnemaneerist, mitte poliitiku poolt välja toodud “institutsionaalsed”
teated. Oluline on, et oma blogi kirjutaks igaüks ise;
5) paremini aru saada kriitikast, mida poliitiku ideedele antakse. Kuigi oponentide väited on tihti ebameeldivad, tuleks neid siiski lugeda ning nendega arvestada, sest kriitika annab sisendi konkurentide mõistmiseks ning parema võimaluse etteheidetele reageerimiseks;
6) et levitada oma ideid. Blogi kaudu on võimalik oma ideid kiiresti ja mugavalt kuuldavaks teha, samas paluda ka teistel oma arvamusi esitada;
7) et otsida rahastamisallikaid oma kampaaniale (Euroopas ei ole selle kohta häid näiteid, kuid Ameerikas on üsna tavaline, et kandidaadid paluvad inimestel oma kampaania rahastamiseks annetusi teha;
8.) et jõuda noorema põlvkonna valijaskonnani ning panna nad poliitikast huvi tundma. Blogide kaudu on võimalik poliitikutel rohkem noorte hääli koguda;
9) et tekitada enda umber võrgustikke. Võrgustikud tekivad siis, kui autor esitab huvitavat informatsiooni ning blogijad lingivad sellele ja suunavad teisi inimesi poliitiku blogi lugema. Nii tekib blogosfäär (blogide võrgustik), mis aitab ideede levikule kaasa;
10) tuntuse tõstmine avalikkuses (kui tegemist on tundmatu poliitiku või kandidaadiga. Kui blogid muutuvad veel populaarsemaks, siis aitab see tundmatutel poliitikutel tugevdada oma rolli ja positsiooni nii kohalikul kui
riiklikul tasandil.
Minu jaoks on eriti oluline, et seda ei teeks mingi “agentuur”, vaid konkreetne inimene ise. Miks poliitikute blogid välja surevad pärast valimisi? Sest nende kampaania sai läbi, rahastus sai otsa ning enam ei maksta palka blogis tegelikult kirjutajatele . Näiteks http://martviisitamm.blogspot.com/ kus ilmus 15 sissekannet 7 kuu jooksul (ausõna, mind sellega mitte seostada).
Minu jaoks on selline kandidaat mõttetu valik, sest ideede puudumist võib mõista (eks meil kõigil ole aeg-ajalt pea tühi) aga võimetus oma seisukohti esitada, näitab ikkagi sobimatust avalikus sfääris tegutsemiseks. Seega suhtuge skeptiliselt väga hea välimusega ja suurepärase sõnakasutusega blogidesse, mis on agentuuri tunnustega ja võtke tõsisemalt hoopis neid, mis pole sedavõrd särava teostusega. Näiteks mulle meeldib Kadri Simson ja tema blogi, mis sai alguse 2008. septembris. Seejuures olin talle rääkinud veebruaris, et taolises ametis olija peaks looma oma infokanali, et omaenda sõnadega seisukohti väljendada ja olla sõltumatu meediast (seal aja/ruumi saamisest). Juba tookord kasutas meedia poliitikute blogisid sealt teemade võtmiseks ja neid võimendades ei pidanudki muud tegema (toimetusele helistama, kirjutama), sest hoopis nemad küsisid poliitikult lisainfot. Seega on blogi hea vahend ajakirjanikele info edastamiseks ja samas võimalus otse suhelda valijatega. Kui soovite, siis kasvatada oma valijaskonda. Selle asemel, et rabeleda 1 kuu enne valimisi 18 tundi päevas kampaaniat teha, kulutad päevas 10 minutit lühikeseks sissekandeks või 30 minutit pikemaks sissekandeks. Kasu on sellest mitmes mõttes, sest hoiab lugejaid huvitatuna (mõned tulevad regulaarselt), samas pakub huvi juhuslikele märksõnade peale sattunud lugejatele ja lõpuks on see ka omamoodi aruanne valijale, et mida ma olen aastate jooksul teinud. Miks siis Kadril läks 6 kuud taolise vajaliku sammu peale? Ma ei tea täpselt, miks ta ümber mõtles aga tookord ütles ta põhjuseks ilmselt väga naiseliku loogikaga, et Evelyn Sepal on juba blogi. Ei tea, kas ta kartis ebaõnnestuda või mõtles ta ära oodata nime muutumise (tookord oli ta vist Must) aga vähemalt praegu on ta veebis esindatud. Ma ütleks, et isegi paremini kui Evelyn, sest tema blogi ei ole “sisering” ja sisaldab tema nime. Seega olgu blogi kindlasti inimese nimega, sest neid anonüümikuid on terve veeb täis ja nemad ei lähe valimistelt usaldust küsima.
Kui nüüd keegi arvas, et ma soovitan registreerida blogspot.com aadressile blogi ja hakata seal kirjutama, et nii peaks poliitik kampaanias tegema, siis jutu mõte oli vastupidine. Mõelda tuleb oma võimetele, et kas suudetakse kirjutada ja alles selle järel valida sobiv kanal (blogspot, wordpress, twitter, facebook, oma domeen). Pole midagi kurvemat kui varjusurmas olev leht. Näiteks IRL kaotas septembri ära domeeni blogid.irl.ee ja seal olnud lehed kas kustutati või koliti mujale. Taavi Veskimägi blogi kustutati aga Mart Laar´i oma koliti eraldi lehele. Samas Juhan Parts oli 5. juulil esimene, kes registreeris omale domeeni (juhanparts.ee) aga see on tänaseni avamata ehk kättesaamatu. Mis on siis selle aadressi mõte kui keegi seal infot ei avalda?
Üldiselt ei soovita mina .ee domeene, sest sama raha eest saab nii .eu kui ka .com domeeni ja veebis kehtib mastaabi efekt. Kui kasutada 1 aadressi asemel 2 domeeni (näiteks blogspot.com ja omanimi.com) siis otsingus kajastuvad need ka kahe eraldi reana. Seega suurendad oma tekstide näitamist google, neti või ükskõik millise otsingumootori lehtedel.