inimesedpoliitika

Haritud meeste vähesusest

Esmaspäeval kui olin sisenemas ühte poodi, kohtasin selle uksel seismas keskealist meest. Tema riietus oli kantud, näoilme väsinud ja kortsuline. Ta on isa, kes mattis aastate eest oma poja. Ma loodan, et ta ei mäleta mind, sest oleme vaid loetud kordadel varem kokku puutunud ega kordagi sõnu vahetanud. Ma tundsin tema poega, me mängisime koos jalgpalli ja tegime ümbruskonna teiste poistega kambas asju aga see tundmine oli pealiskaudne. Ta käis venekeelses koolis ja ega me eriti tihti kokku ei puutunudki. Seega poleks mul isegi temast midagi meenuta. Õigemini mäletan vaid 3-4 sündmust tema pojaga seoses. Ja eesnime, sest perekonnanime ma vist kunagi ei kuulnudki. Kes see ikka lapsepõlves siis perenimesid väga kasutas, ikka olid eesnimed või hüüdnimed.

Ja esmaspäeval ma soovisin mõttes, et ka tema ei oleks mind mäletanud, sest isegi teretamine oleks tundunud pingutusena. Või mida olekski rääkida kui me seda senini ei teinud. Ma ei kujuta ette, mida ta on läbi elanud kui mattis oma poja aga ma tean üsna täpselt, et see kõnelus oleks mulle kujunenud ebamugavaks. Justkui süütundeks, et mina olen siiani elanud ettevaatlikumalt, ei ole õnnetusse sattunud ja trotsin ka majanduskriisi ega pole siit riigist veel ära kolinud. Maailmas pole hirmsamat asja kui oma lapse matnud vanem ja sellises olukorras ei leia mina sõnu ega mõistlikku vestlusteemat. Ma isegi ei tea seda, et palju tema poeg koolis käis või kus töötas või mis ta üldse viimased 15-20 aastat tegi.

Selline kurb mõttekäik siis esmaspäevast.

Tänases EPL-is kirjutas Martin Ehala artikli sellest, et Eestis jääb 1/3 kõrgharidusega naistest ilma võrdväärse haridusega partnerita ja peavad neid siis välismaalt otsima. Mina näen selles teema natuke rahvuslikku propagandat, et mehed hakaku rohkem õppima ja käigu ülikoolis ning olgu muudmoodi võrdväärsed naistele. Kumab läbi, et välismaale läinud naine on rahvusele halb. Keda peakski huvitama mingi  eesti rahvus kui omariikluse ajal 1991. kuni 2009. aastal oli eestlaste iive negatiivne umbes 41 tuhande inimese võrra. Kes tahaks siin riigis lapsi sünnitada kui 10 aastat tagasi Siim Kallase peaministriks oleku ajal oli lapsetoetus väiksem kui maksti põllumehele piimalehma eest?

Igatahes lisasin artiklile järgneva arvamuse.

Hea ja tasakaalus artikkel. Mis eriti hea, siis pakub ka ühe lahendusena välja väiksema klassi. Isegi kui leitakse viis õpetajate lisatöö tasustamiseks, siis muutus toimub alles aastakümnete jooksul. Nagu kirjutati, siis juba ENSV ajal oli trend sarnane aga tookord võis töömees teenida korraliku palka ega pidanud seda abikaasale häbenedes näitama. Rääkigu need naised palju ja põnevaid asju aga asjaolu kui palju mees palgapäeval raha koju toob, on kindlasti olulisimate seas. Kui asju on piisavalt, siis ei paista tema muud puudused (haridus) sugugi sedavõrd välja.

Sooline ebavõrdsus saab alguse juba koolisüsteemist. Näiteks mina saan meesõpetajaid meenutada ühe käe sõrmedel ja loomulikult olen tänulik paljudele naisõpetajatele aga gümnaasiumi lõpus oli klassis suhe 1:4 noormeeste kahjuks. Poiste koolist tõrjumine algab juba õppekavade tasandil, mille koostavad naised ja mille omandamist kontrollivad koolis teised naised. Lisades siia probleemid käitumisega ning saamegi faktorid, miks juba põhikooli lõpuks on märgatav osa noormeestest haridussüsteemist välja puksitud.

Samas võiks küsida, et mida on riik teinud selliste lühikese haridusteega inimeste edaspidiseks õppeks? Kui ma vaatan erakanaleid (raadio või tv), siis seal käib võistlus pigem sellele, et kes oli rumalam (igasugused ellujääjad, reality seriaalid). Näiteks soomlastel olid televisioonis avatud ülikooli loengud, meil pole neid vähemalt viimane kümnend. Kui vaatame trükimeediat, siis see ei soodusta samuti inimeste tarkuse suurenemist, sest esilehe teemad võib võtta kokku kolme märksõnaga: verine, surnud, naine. Ehk siis verine õnnetus, surnud mees(kuulsus) ja ilus naine.

Eesti riiki ei ehitata mitte välja valitud inimestega, vaid nendega, kes veel on siia jäänud. Ootan huviga, et millal võiks Eesti saada nii rikkaks, et maksab õpetajale rohkem palka kui peaministrile. Näiteks Suurbritannias teenib 17 õpetajat rohkem kui peaminister David Cameron ja 385 õpetajat 70 % peaministri aastasest palgast
http://news.sky.com/skynews/Home/Politics/Article/201009315736046
Venemaa õpetajad teenivad ka vähem kui sealne president. Eesti ja Venemaa kasutavad ühesugust tulumaksu arvestamise süsteemi ehk kõigile üks protsent. Oleks aeg kehtestada astmeline tulumaks, mitte oodata haritud naiste emigreerumist.

Artikkel: http://www.epl.ee/artikkel/585653

Kui ma hakkan nüüd järgi mõtlema, siis minu klassiõdedest on vähemalt 3 ja klassivendadest vist 1 välismaal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga