Filmisoovitus: Õnnepank ja selle fassaadi tagune elu
Täna õhtul oli esimest korda ja neljapäeval kell 11.55 kordub ETV kanali peal: “Eesti lood: Üleriigiline õnn.” Saatekavas tutvustatakse seda järgmiselt:
Film õnnetutest ja õnnelikest Eestis aastal 2010. Kunstnik Minna Hint on aastaid laias maailmas õnne otsinud. Tagasi koju tulles nägi ta, et enamus tema sõpru, noored inimesed, on mustas masenduses. Samal ajal alustas tegevust ainulaadne Õnnepank, mille eesmärk on teha kõik eestlased õnnelikuks. Kuid mis on eestlase jaoks õnn: kas see, kui üks jama on kaelast ära ja teist pole veel tulnud?
Autorid Minna Hint ja Anne-Mari Neider, operaatorid Arvo Vilu, Kullar Viimne, Margus Sikk, Minna Hint, Janne Remm ja Anne-Mari Neider, helioperaatorid Martin Vinkel, Arian Levin, Antti Mäss, Jevgeni ning Berežovski, monteerijad Anne-Mari Neider, Minna Hint ja Fred Fasanov, produtsent Mari Kallas. Tootja Osakond.
“Õnn ei ole rahas”, sõnastas IRL-i mainekujundaja Kaur Hanson (praeguseks vangi mõistetud pedofiil) partei valimisloosungi 2007. valimisteks. Käis selle tarbeks isegi Hollandis Õnneuuringute keskuses külas. Tsiteerin Ott Lumi veebruaris 2007 tehtud sissekannet:
Nimelt võtsime koos vana kolleegi ja poliitikakujundaja Kaur Hansoniga ette käigu maailma õnneuuringute ühte olulisemasse keskusesse, Rotterdami Ülikooli, kus asub professor Ruut Veenhoveni juhitav Õnneuuringute Keskus, mis koondab õnnega seotud statistikat üle maailma ja väljastab iga-aastast õnneindeksit. Tuleb tõdeda, et õnne uuringud näitavad, et õnne tase kahaneb selgelt, kui peresse sünnib laps kuigi võiks ju eeldada, et laps pakub just rahulolu. Rääkisime ka võimalusest ja vajadusest luua Eestis õnneuuringute instituut, mis hakkaks meil õnnega seotud andmeid korjama ja analüüsima.
http://www.isamaaliit.com/20070203_2439/onneotsingutel-rotterdamis/
Lisame siia veel Õnnepanga projekti (sellega on seotud Teeme Ära Rainer Nõlvak) ja jõuamegi järeldusele, et Euroopa halvima majandusministriga riigis unistatakse mingist õnne indeksitest ja uuringutes ja pankadest. Kui prantslaste president kavatseb pensionile saamise tõsta praeguse 60 aasta pealt 61 kuni 63 peale, siis protestib sadu tuhandeid inimesi ja riigi toimimine on halvatud mitmeid nädalaid aga meil pannakse 2 aastat otsa (65-ni) ja pangaorjad pea-aegu ei iitsatagi. Õigemini, ma mäletan ainult ühte opositsiooni korraldatud piketti Toompeal. Jääb mulje, et valitsusliidu valijad on sellega rahul, et peavad 2 aastat on sendipensioni saamiseks töötama.
Ma vaatan kindlasti ära neljapäevase korduse, sest mulle jäi arusaamatuks, kuidas saab õnne pangas säilitada või milliste intressidega õnne sealt laenutatakse. Lühidalt, tegemist on sõnamulliga, mis ei iseloomusta ettevõtmist. Pank on kasumit teeniv äriettevõte, mille eesmärk on raha multiplitseerimine (raha pealt raha tegemine). Õnn on mittemateriaalne nähtus, mida ei saa ühelt inimeselt teisele üle anda ja selle tõttu pole võimalik ka kollektiivselt õnne otsida või õnneliku inimese seisundit saavutada. Oleks juba aeg see IRL-i reklaamlause võimalikult kaugele inimasustusest maha matta ja ära unustada. Piisaks ka 6. märtsil praegusele valitsusele (Reform ja IRL) punase kaardi näitamisest.