Indrek Tarand tulebki kandideerima, ennustus läheb täide

EÜS aitas ametisse president Toomas Hendrik Ilvese ja kavatseb seda 2011. aasta sügisel teha Indrek Tarandiga.

Sellise lause kirjutasin rohkem kui aasta tagasi 10.mail 2010 artiklis “Minu Eesti ja Ühtne Eesti etendavad valget laeva“. Eilse päeva teated kinnitavad sellise võimaluse realiseerumist, kus presidendi koha pärast konkureerivad 2 sõrmuste vennaskonna (EÜS) liiget, sest meie demokraatia on muutunud tagatubade paktideks ja kartelliparteide kokkulepeteks.

“Minu vaenlase vaenlane on minu sõber”, oli see kõnekäänd, mille alusel lääneriigid toetasid Afganistanis narkootikume kasvataval Põhjaliidul kukutada võimult Taleban. Heroiini import Euroopasse oli vähenenud ja ühiskonda oleks ähvardanud narkomaanide tühjade süstaldega torkimine. Poleks kindel olnud, et mõni neist süstaldest poleks edasi kandnud viirusi ja nii oligi poliitikutel kergem taastada meelemürkide kasvatamine, tootmine Afganistanis ja importimine oma riikidesse sõltlaste eest hoolitsemiseks. Ajaloos on ju teada oopiumisõda, mida Suurbritannia pidas Hiinaga, et saada võimalus teha hiinlasi  narkomaanideks. Kahe impeeriumi vaheline kaubavahetus oli tasakaalust väljas, sest hiinlased tundsid huvi ainult hõbeda vastu aga eurooplased kümnete kaupade vastu. Tänu heroiinile toimus kaubavahetuse tasakaalustumine ja isegi ümber pöördumine.

Ilvese vaenlane Tarand võib tunduda Keskerakonna jaoks sõbrana aga see on vaid pealiskaudsel vaatlusel. Tegelikult on Tarand olnud isegi sõnakam Keskpartei kritiseerija kui Toomas Hendrik Ilves. Kriitika pole iseenesest halb aga selle eesmärk peaks olema ikkagi edasiviiv, mitte enesele tähelepanu tõmbamine või oma paremuse näitamine.

Igatahes olin sellisest asjade käigust täiesti sõnatu ja terve eilse päeva ei teinud ühtegi sissekannet blogisse. Alles täna hakkan seda tajuma, et äkki ongi meil augusti lõpus valik halva ja veel halvema kandidaadi vahel ning me nimetame seda DEMOKRAATIAKS.