Berlusconi lahkumine ei too muutust
Laupäeva õhtul esitas vastuoluline Itaalia peaminister Silvio Berlusconi tagasiastumise avalduse presidendile. See sai ka täidetud ning pühapäeval algasid juba kõnelused uue valitsuse moodustamiseks. Võimalik uus peaminister on Mario Monti. Inimese nime üle küll nalja ei tahaks teha aga mulle tuli pähe võrdlus arvutimängu Super Marioga. Ennekõike nende väljakutsete pärast, mis seisab nüüd uuel peaministril ees kui kiiresti lahendamist vajavad küsimused.
Süsteemses mõttes ei muuda Berlusconi lahkumine ja kellegi uue nimetamine mitte kui midagi. Ma võrdleksin seda pärast jäämäega kokku põrkamist Titanicu kapteni välja vahetamisega. Berlusconi oli poliitikas 17 aastat ja praeguste probleemide alged pärinevad sellest perioodist.
2008. aasta finantskriisi järel suurenes riikide võlakoormus, sest tulud vähenesid kiiremini kui varasemalt kavandatud ja poliitikute lubatud kulutused. Näiteks 2008. aastal oli Itaalia võlakoormus 105,8% SKP-st aga 2009. aastal juba 114,6% (andmed Moody´s).
Itaalia jaoks oli võlamäele otsa sõitmine juba mitu aastat tagasi, nüüd on hakatud seda avalikult ka arutama ja finantsturgudel spekuleeritakse olukorra halvenemisega. Piltlikult öeldes käib panuste tegemine sellele, et millal Itaalia vajub vee alla ja võla lained löövad tema kohal kokku.
Sellises olukorras vahetati siis kapten välja. Talle anti justkui päästepaat, et saaks lahkuda uppuvalt Titanicult. Kas pole mitte vääritu käitumine? Tema saab nüüd ennast päästa, sest katastroofi viimased vaatused toimuvad kellegi teise vastutuse ajal.
Berlusconit ei oleks pidanud ka ametis hoidma aga praegune vabatahtlik lahkumine on talle justkui amnestia andmine. Tema tehtud poliitiliste otsustega ei kaasne talle mingit vastutust. See just ärritabki mind kõige rohkem selle juures, et ebaõnnestunud poliitik sai kerge pääsetee. Ta on piisavalt rikas, et sellest mitte tunda majanduslikku tagasilööki ja oma edevust saab ta ka teda toetava meedia vahendusel välja elada ehk peaministri ametit polegi talle nii väga vaja. Õigupoolest on tal ainus tõsisem probleem nüüd võimalikel kohtuprotsessidel, sest nüüd ta ei ole enam peaminister, vaid teistega võrdne ning kohtuvõim ei pruugi enam nii halastav olla.