Eesti riik ei ole ämmapartei
Pühapäeva õhtul lõppes “AK Nädal” Igor Gräzini väikse esinemisega, kus ta polnud rahul ERR-i kajastusega. Samast asjast oli ta rääkinud neljapäeva õhtul TV3-e saates “Kolmeraudne”. Veelgi varem oli kiri ERR-i juhtidele, kus ta väljendas oma muresid. Ma pole kirja ise lugenud ja saan rääkida vaid televisioonis nähtud muljete põhjal. Inimese kehakeel ja hääletoon on palju paremad tõe indikaatorid kui pikk tekst korrektses keeles.
Igor on huvitav inimene. Kohanes nii kommunismi kui kapitalismiga. Näib ihalevat Ameerikat aga samas oli aasta või paar meie esindajaks Moskvas ja üritas 2004. aastal pääsed Brüsselisse (Saada see mees Eestist ära oli tema tookordne reklaamlause). Kui teha üldistus, siis ta on võimutruu igale riigikorrale (Moskva, Tallinn, Brüssel, Washington) ja tal on palju peremehi.
Kahjuks haaras meedia sellest õhku visatud pardist kinni ja asus sulgede rappides arutama, et kas rahvuslikud uudised peaksid olema rohkem riigi au toetavad ja vaikima maha ebapatriootlikud juhtumised. Minule jäi mulje, et Igorit pahandas just ämmapartei vastaste rünnakute käigus pihta saanud riiklike institutsioonide maine.
Tänasel Riigikogu istungil oli huvitav olukord, kus riigikontrolör Mihkel Oviir ütles korduvalt, et Partsi allkirja saanud Auvere elektrijaamade ehitamise hankel rikuti seadust ja tema poleks sellele läinud, isegi kui eksisteeris oht uue hanke järel ehituse hindade kasvamisest. Saalist esitatud küsimustest jäi mulle kõrvu ka selline toon, et kuigi KAPO selles juhtumis õigusrikkumist ei leidnud, siis võib tegemist olla kahjustunud riigiorganiga. Keegi saadikutest tõi ka näite, et mingi Harjumaa valla juhtumil leidsid ka õiguskaitsjad, et kuriteo koosseisu pole ja läks vaja halduskohtu otsust, mis kohustas neid menetlust alustama. Täpselt samamoodi võib olla ka prokuratuuri ja kaitsepolitseiga, et nad ise eitavad õigusrikkumiste uurimise põhjusi (töötaja Põder ja tema kuriteod) ning alles mõni teine riiklik institutsioon oleks võimeline seda olukorda demokraatlikult korrigeeriga. Kahjuks jõuti ka järeldusele, et näiteks Riigikontroll ei saa midagi teha kui KAPO ütleb, et nende meelest pole kuritegu toime pandud (isegi kui riigihanke protsessis rikuti seadust ja selle kohta on ka Meelis Atoneni kirjeldus).
Kokkuvõttes siis arvan, et Igor on truu oma parteile ja see ERR-i küsimus on lihtsalt kont, et meedia saaks selle kallal hambaid proovida ja muud küsimused saaksid vähem kajastust.
Peamine küsimus on isegi pärast Andrus Ansipi sõnu “Jah, ma vabandan,” ikkagi Silver Meikari annetatud raha tegelik päritolu. Kuidas saab olla kindel, et see ei tulnud mõne teise riigihanke valskusega võitnud firmast? Ilma uurimist läbi viimata ei saagi ja tundub, et ametnikel pole selleks soovi. Nad pigem lasevad valitsusel edasi töötada kui asuvad seaduste täitmist kontrollima. Täna tuli ka välja, et Ansipi valitsus pole alates 2005. aastast suutnud määrusega kehtestada nõudmisi soolise palgastatistika kogumiseks. Lisaks esines haridusminister Jaak Aaviksoo, kes ei andnud lootust loomaaarstide õppe säilimise kohta ja ütles järgmise aasta õpetajate palgatõusu teemas, et see tuleneb muu hulgas õpilaste arvu vähenemisest ja koolide sulgemisest. Need 2 tõsiasja viivad muidugi ka õpetajate arvu vähenemisele ehk siis on loogiline töökoha säilitajatele mõnevõrra kõrgem palk.