Geenihälve tahab kaitset ehk Nool ütles lesbide ja homode kohta ainult oma arvamuse
Peaksin Erki Noole juhtumi kohta ka arvamust avaldama. Ilma igasuguse põhjuseta, lihtsalt tuli tuju kirjutada.
Esiteks häirib mind tema taoline ründamine ajakirjanduse vahendusel. Ma pole sEkspressi lugenud, et mida täpselt ta siis ETV saatejuhile Lisette Kampusele vastas aga olen tõlgendustest aru saanud, et tema kirja pandud tekst oli seksuaalsele vähemusele vastuvõetamatu. Ta vist isegi soovitas homodest eemale hoida. Siinkohal tuleks rõhutada, et tegemist oli tema arvamusega, mis jäi sõnadesse ja ühtegi tegu ta vähemuse(!) vastu ei teinud. Ilmselgelt on ta ise enamuse ehk hetero vaadetega ja järelikult ei peagi ilmutama nõustumist teistsuguste arvamustega. Ütleksin lausa, et poliitiliste võimaluste piirides tehku vastutööd, sest mulle ka ei meeldi need võitlevad homod ja lesbid, kes tahavad samu õigusi kui heterotel (perekond ja lapsed).
Teine küsimus on vähemustele õiguste juurde andmisega. Minu jaoks on sõna abielu ainult mehe ja naise suhte kohta käiv ning lapsed kuuluvad selle juurde. Naine ei saa naisega lapsi ja mees ei saa mehega lapsi, mistõttu sellised suhted on hälve. Hälbimist on minevikus karistatud, tänapäeval saame ilma selleta. Karistuseta jätmine ei tähenda, et nad tuleks võrdsustada ülekaalus olevate heterote õigustega. Definitsiooni järgi ongi vähemus millegi poolest erinev enamusest ega saa võrdsustuda enamusega. Ma jätan neile õiguse ja vabaduse olla vähemus aga olen selgelt vastu nende võrdsustamisele enamusega (heterotega).
Kokkuvõttes siis olen vastu vähemuse võrdsustamisele enamusega, nende suhteid ei tohi nimetada abieluks ja lapsed jätku oma elust välja. Selle teostamine on võimalik täiesti erapooletuid sõnu kasutades ning ilma vähemust halvustamata. Nad on sellised oma geenide pärast, mida nad ise muuta ei saa. Küll saame neile võimaldada enamusega võrdsed võimalused õppimiseks, töötamiseks, kaasinimistega suhtlemiseks ja lõpuks ka väärikale vananemisele. Milleks neile veel lapsed või abielu kui nad saavad õnnelikud olla ka lihtsalt samasoolise inimesega. Ah, et tahaks ikka neid kahte asja ka ja siis oleks õnn täiuslik? Aga neid pole vähemusele ette nähtud, sest kuuluvad normaalsete inimeste ellu.
YLE1 pealt oli üsna hiljuti film kodus hooldamisel olevatest inimestest. Seal oli üks kahekümnendates noormees, kes oli kaotanud kontrolli oma keha üle. Ta sai liigutada vaid silmi ja keelt, äkki ka natuke pead. Tema suhtlus maailmaga nägi välja nii, et liigutas keelega ühte pulgakest, mis oli siis arvuti hiire eest ja märkis ekraanil tähti ning tühikuid. Kokku moodustunud sõnad ja laused luges arvuti ette. Millega ta oma päevi veetis? Tal oli seal voodi kõrval raamatu jaoks hoidja ja muidugi ka arvuti ekraan, kus ilmselt ka TV või raadio.
Tahan selle näitega rõhutada, et kahe inimese suhte abieluks nimetamine või laste kasvatamine ei tohiks olla ükskõik kelle (kasvõi poliitiku) meedias väljatoomiseks, ründamiseks ja sildistamiseks. Kui neis küsimustes kavatsetakse teha muudatusi, siis tuleks kindlasti korraldada rahvahääletus. Mina hääletaksin vastu aga oleksin valmis nõustuma kui kodanike enamus peaks olema soosival seisukohal.
Pariisis oli täna suur meelavaldus homoabielude vastu, millele tunnen suuremat poolehoidu kui “võrdsusele” võrdsuse pärast. Kui neil on sellised geenid, et on vähemuses, siis katsugu selliselt ka elada. Enamus ei karista neid juba ammu geenide pärast ja igapäevases elus neil takistusi pole hariduse, töö või vaba aja mõttes.