Blogi 2000. postitus

Blogidel võiks olla automaatne funktsioon, mis loeks aega alates uue postituse sisestamisest kuni selle avaldamiseni. Täna tunnen selle järgi vajadust, sest tahaksin kirjutada numbri, millisel määral aega olen selle blogi peale panustanud.

Ma jätsin teadlikult kasutamata sõna kulutanud, sest väike osa ajast jätab mingi märgatava või jälgitava jälje ja suurem osa läheb niisama. Samas on blogi kirjutamine minu jaoks mõttekam tegevus kui meedia või meelelahutuse tarbimisele kulunud aeg. Võtame kasvõi väljas pidutsemise, kinos või teatris käimise või kodus televiisori vaatamise. Samuti lugemise, olgu see siis raamat, ajaleht või midagi muud. Kõik need eelnevad annavad inimesele mingi tunde ja sellele on ka põhjendus, kuid kõik see jääb tema sisse.

Blogi on seevastu suunatud inimesest välja. See on justkui avalik esinemine või kõne pidamine, sest suhtlus on autorilt lugejatele. Hoopis vastupidine eelpool loetletud tegevustega, kus inimene on info sisestamise subjekt.

Mulle meeldib mõelda, et blogi kirjutades olen ma midagi saavutanud. Kui ma alustasin 2008. aastal, siis valdav enamus kirjutas varjunime alt. Praeguseks on paljud neist lõpetanud, sest kord nimetuna ja julgena kirjutatud tekstid muutusid ohtlikuks koos sinna juurde pandud nimega või toimus nende elus muutus ja kadus põhjus blogi kirjutada.

Ma ei kirjuta blogi, et inimestele meeldida. Pigem teen seda soovist praegust olukorda muuta, sest näen asju, millega ei saa rahul olla. Muidugi oleks alternatiiv vaikides kannatada aga ma siiski usun, et mõtete avaldamisega võib asju muuta. Pealegi on tulemas 20. oktoober (KOV valimised) ja kavatsen taaskord kandideerida. Minu jaoks pole midagi silmakirjalikumat kui valimiste aastal alustada blogiga ja pärast valimisi lasta sellel talveunne vajuda. Samuti on vähesed ja harvad sissekanded alus arvata, et need tellitakse hoopis teiselt inimeselt. Mina olen blogima hakkamisest alates valinud neid poliitikuid, kellel on ka oma blogi.

Mida olen selle 5 aasta jooksul õppinud? Esiteks seda, et kirjutada tuleb pidevalt. Mina ise kirjutasin tihedalt esimesed 3 aastat ja siis mitu korda vähem ning see andis tunda ka külastatavuses. Siin kõrval on tekst, et blogi on loetud 255,425 korda, mis on mõnevõrra rohkem kui ühe teise loenduriga saadud tulemus.

Teine avastus oli veebikäitumise muutumise kohta. Blogide aeg on mööda saamas, see on asendunud sotsiaalmeediaga (ennekõike lõustaraamat). Usun, et reklaami vohamine kulutuste tagasi teenimiseks tüütab inimesed varsti ära ja eelistus muutub uuesti aga kahtlen, kas tagasi blogide lugemisele.

Kolmas oli selline, et blogi ei too raha. Erandiks võivad olla reklaamivad blogid nagu näiteks BattleIT või moega seotud blogid. Ühesõnaga sellised, mis teevad ülevaateid ja annavad soovitusi toodete ja teenuste kohta. Mäletate veel SMS-oksjonite aega kui blogijatele pakuti võimalust oma tekste SMS-koodiga lugejale avada? See peab olema ikka väga tuntud autori oluline tekst, et inimene hakkaks sellele ligipääsu eest tasulist SMS-i saatma.

Neljas teadmus on blogi lõpetamise kohta. Kõige halvem variant on see kustutada, selle järel halvemuselt teine paroolide taha panemine. Kõige mõistlikum lõpetamise viis on jätta see kättesaadavaks või kolida ümber mõne teise lehe alla, mida autor edasi teeb. Iga inimene on autor ja kirjutatud tekstid ning tehtud pildid on tema looming, millele rakendub ka autoriõiguse seadus. Kui eelmine väide kõlas, et blogi ei too raha, siis see ei välista hiljem sellega raha teenimise võimalust. Näiteks minul on õnnestunud blogis avaldatud piltidest 2 saada ka raamatusse ja nendeni jõuti ilmselt 2 aastat pärast avaldamist. Samuti olen pilte näinud televisiooni uudistes, kus viide autorile puudus ja sEkspressil nõudsin pildi avaldamise lõpetamist. Seega hoidke oma tekstid ja pildid nende autorina kättesaadavana.

29. mai 2013 on pilvine ja tuuline päev, näen kohati päikest paistmas. Linnud laulavad juba vähem. Näiteks tihane on harva laulmas ja ööbik on tagasihoidlikuks jäänud. Ainult must-kärbsenäpp teeb vähemalt kord tunnis oma tugeva lauluga kohalolu teatavaks. Taustal on kuulda küll ka teisi linde aga siiski, suurem linnulaul näib olevat möödas. Peatusin sellel pikemalt, sest räägitakse külmast ja hilisest kevadest aga unustatakse ära, milline oli 2 aastat tagasi. Mulle sattusid just hiljuti järelvaatamisel ette videokaadrid sellest ajast ja siis olid puude lehed ikka märksa väiksemad. Õunapuud on praegu õitsemist lõpetamast. Samuti oli kevadine suurvesi, mis praeguseks on lõppenud. Lund oli ka muidugi vähem sellel talvel aga siiski, kevad on varasemate aastatega võrreldes kaugemale jõudnud. Eks näis, milliseks kujuneb suvi ja millise saagi saab sügisel.

Mingeid plaane tulevikuks selle blogiga seoses tegema ei hakka. Kirjutan siis kui tuleb häid mõtteid ja tähelepanekuid. Olen mõelnud, kas äkki peaks tegema eraldi fotode blogi, sest mul on neid pilte ikka kümnetes tuhandetes(12 aasta jooksul) aga see on suuremat sorti ettevõtmine, mida peab veel kaaluma. Siiani olen rahul algusest peale olnud blogi alapealkirjaga “Tähelepanekuid, mõtteid ja pilte 21. sajandi Eesti elust” mida hiljem jäljendas blogi: “Indrek Neivelt: Mõtted, arvamused, tähelepanekud.” Nagu öeldakse, copy the best, scrap the rest (kopeerige parimatelt, visake prügisse ülejäänu) ja muidugi olen ma hea piltnik, kes toetab oma tekste võimalusel isetehtud piltidega. Sõnad on kõigile vabad, lihtsalt tuli soe äratundmine.

Lõpetuseks ka pilt. Ainult täna see vasak äär ei häiri, muidu võiks see olemata olla.

.

Ma hetkel isegi ei mäleta, kas roheline värv on olnud algusest peale. Igatahes see meeldib mulle, sest rohelin on looduses elusa värv.