Telediktorid on tagasi – näitlejatena

Alates jaanuarist 2017. on ETV ekraanil tagasi telediktorid. Mitte palgalised töötajad, vaid erinevad Eesti näitlejad.

See oli halb, et aastaid tagasi kadusid nad eetrist ära. Ilmselt leiti, et kulusid saab vähendada. Vahepeal nägin neist 3 esinemist saates „Hommik Anuga“ ja sealt ei kuulnud ma kahetsust, vaid olukorraga leppimist.

Nüüd on telediktorid tagasi ja mina ei rõõmusta selle üle põrmugi. Mäletasin neid istumas, nüüd on lähivõte ehk portree. Taustaks on mingi värv, liiga lähedal. Mulje on selline, et on pressitud kuuti.

Panen võrdluseks ka YLE1 diktori, keda vaatan ka siis kui tahaks juba kanalit vahetada. Tema juhatas sisse 2005-2008. eetris olnud saateid. Ilmselt töötas ka varasem aga need saated olid videolindil ja selle pärast nüüd vähem vaadatud kui failis olevad salvestused.

Pange tähele, et soomlastel on ka interneti aadress, millelt saab saadet järelvaadata. Lisaks on neil muutuv graafika, kus tuleb info või reklaam mõne teise saate kohta, mis võib olla samal päeval või hoopis hiljem.

Eesti praeguse süsteemi puudus on info vähenemine, sest algava saate kohta enam teksti ei kuvata. Sellest kaotavad kurdid inimesed, kes ei kuule diktorit. Samuti need, kes tahavad teada aega, et mis saade parajasti algab ja milline on järgnev. Tõsi, saatekava ehk EPG saab nüüd ekraanile nupulevajutusega aga see pole siiski sama. Soomlaste näitel on võimalik infot anda ka tekstina. Lihtsalt diktoritele ei olnud raha teha graafikat. Meenutab Saddam Husseini, kes kükitas ka punkris mingi ühevärvilise tausta ees ja luges oma kõnet, et nüüd alustasid Lääne palgasõdurid Iraagi ründamist ja meil on vaja neile vastu hakata. Tema oli Lääne luure sihtmärk, talle ei olnud aega luua ilusat tausta.