Eesti laul kadus Euroopasse
Eelmise postituse jätkuks pean ütlema, et Eesti esines sellel aastal Kiievi Eurovisionil hästi. Koht oli küll ootuspärane aga esinejad olid ootuste kõrgusel. Vahepeal tekkis küll hirm selle Laura läbipaistva kleidi peale, et esinemine läheb labaseks aga õnneks lavale mindi korrektse riietusega. Naise alastus on tänapäeval meedias tähelepanu saamise vorm aga seda tohib teha naise enda tähelepanuvajaduse rahuldamiseks, mitte sellisena esindada kogu rahvast. Praeguseks vist on soomlastel hakanud kaduma mõtlemine, et Soomes töötab Eestist pärit naine litsina. Seepärast tuleb riigi nimel esinedes olla eriti tähelepanelik esmamulje jätmise suhtes, sest paljast naist on meedias sedavõrd palju, et see ei paneks kedagi oma muusikalisi eelistusi muutma.
Eesti suurim läbikukkumine oli masu aastatel „Leto svet” Peeter Oja(tuntud tänavakakleja), Hannes Võrno(poole aastaga Riigikogus läbikõrbenud part, kes proovib nüüd Viimsis uuesti lennata) ja Tarmo Leinatamm’e(poliitikuna aktiivne ETV saatejuht aga praeguseks surnud) esituses. Nende esinemine klaveriga sisaldas lõiku, kus kõik kolmekesi klimberdasid klaverit ja tegid sinna juurde puusadega liigutusi, mis tõi neile hüüdnime „piano fuckers from Estonia” (klaver keppijad Eestist).
Mis on Verona ja kes on kadunud?
Selle aasta laul oli hea aga Eestil on olnud paremaid lugusid. Näiteks Sandra Nurmsalu esituses „Rändajad.” Vahepealsete aastatega on tehnika arenenud ja laulmisest enam ei piisa, on juurde vaja ka taustal esinejaid. Näiteks venelased said võidu kui tõid lavale uisutaja. Ukraina viimane võit oli selgelt poliitiline tellimustöö, kuigi visuaalselt oli mõjuv taust(lava põrand) ja laul oli ka hingestatud.
Võidulaul peab olema inimestele arusaadav nende kogemuse põhjalt, mitte nad ei hakka mõtlema, et mis on Verona ja kes on seal kadunud. Samas on sellise laulu Eestist väljapoole saamine üsnagi keeruline, seda näitas viimane valik. Lenna või Kerli oleksid enda esinemiste põhjal olnud kõrgemale jõudjad, sest nemad ei piirdunud ainult laval pimeduse käest valguse kätte kõndimisega. Tuleb hüpata ja karata, et selles palaganis silma paista. Eriti arvestades meie rahulikumat iseloomu võrreldes keevavereliste lõunamaalastega.
Lõpetuseks rõhutan veelkord, et finaalist väljajäämine ei olnud kaotus, sest laul ja esitus olid head. Lihtsalt tüüpiline eurooplane oli erineva muusikalise eelistusega. See lavakogemus võiks saada ära kasutatud ka järgmiste aastate eelvoorudes osalejatele, et nemad ei läheks jälle tühjalt lehelt, nagu Koit või Laura seda minevikus ise tegid. Ideaalis võiksid Kiievist tulnud inimesed valmistada juhendid, et mida nad õppisid ja milliseid vigu võib esineda. Neid saaks jagada järgmisel aastal väljavalitud laulude esitajatele, et nad teaksid seda juba Eesti esindaja väljavalimise protsessi ajal ja teaksid arvestada. Kui seda tehakse, siis ilmselt väiksemas ringis, sest oskusteave maksab ja laval on kõik artistid konkurendid. Selles võistluses tuleks omavaheline konkurents allutada ühisele huvile.