TV3 tõestas: Las kodutu kärvab, aidake loomi
Eile õhtul tuli siis ära. Koduloomadest uudiste saadetesse lugusid tegevad inimesed (rentsli Reporter teeb isegi korjandusi!) esitasid küsimuse, et “kas toetaksite pigem hüljatud loomi kui kodutuid loomi inimesi?” ja saidki vastuse, et inimesed kärvaku, aitame loomi. Kes andis koertele mobiilid hääletamiseks? Või miks on loomad teleka ette lastud? Igatahes mina ei suuda uskuda, et 21. sajandi Eestis väärtustatakse kodutut looma aga ikkagi kõigest looma, rohkem kui inimest. See peab olema haige ja tulevikuta ühiskonna tunnus.
Normaalne inimene eelistab alati inimest ükskõik kui kallile koduloomale. Sõna kallis kasutasin siinjuures sünonüümiks sõnadele armas, lähedaseks saanud, harjumuspärane. Kuigi ma olen veendunud, et need ajad kui inimesed ja puduloiused elasid pead ja sarved läbisegi ühes ruumis (nt suitsutares, rehielamus) peaksid olema juba paari sajandi eest läbi saanud ja elamistingimused paranenud siis olen täheldanud, et mõnedel inimestel on endiselt vajadus koduloomi (kasse toiduaineid rikkuvate näriliste peletamiseks, koeri naabrite haukumisega terroriseerimiseks) oma eluruumides pidada. Jäägu neile see õigus aga kui koer või kass seatakse ülespoole inimest, siis pole homo sapience evolutsiooni toimunudki. Milleks on vaja sellistele inimestele televisiooni, kultuuri ja töökohta? Koligu oma Laika juurde kuuti ja võtku paari kuu krõbuskid kaissu!
Mind jäi eile kummitama mõte, mis võimalik, et on ka kellegi teise poolt varem kirja pandud aga olen täiesti veendunud, et televisioon on raamatu aseaine neile inimestele, kes ei tunne tähti ega suuda lugeda. Omamoodi juturaamat. Kui siia juurde tuua näiteid rentsli Reporteris näidatud surnute lugude ja kriminaalkroonika kohta(trolli alla jäänud lapsest, Eesti Meedia korrusel ennast ülesse poonud inimene), siis polegi imestada kui inimeste maailmapilt läheb paigast ära. Koduloomad on toredad ja mul ükspuha kui kulutate neile sama palju või isegi rohkem kui oma lastele ja eestlased selle pärast näiteks välja surevad aga looma heaolu ei saa ega tohi mitte kunagi olla eespool inimeste (kasvõi ratastoolis joodik) heaolust.
[polldaddy poll=1291090]
Kukil oli hiljuti mingi kommentaatorite reeglistik, kus oli ka punkt “kõik loomad on nummid”.
Aga jah, see asi on pisut nihkes.
Mulle üldiselt ei meeldi igasugused võrdlused skaaladel inimene vs loom, keskkond vs majandus või mis tahes, ma mõtlen, et võrdlemise asemel peaks nende valdkondade probleemide lahendamisega tegelema, aga kui juba hakkab kõrvu ja silmi kraapima, et mõne valdkonnaga ei tahagi enam keegi tegeleda, on kuri karjas küll.
Ahjaa, seda ka veel, et kuna kirjutamata seadused ja eetika on kusagile hämarusse vajunud ning nendest lähtumist ei viitsita enam isegi teeselda, siis võiks seda küsitluste tulemust ju ekspluateerida ka valimishoovana.
Ma lisan veel juurde, et selline tulemus näitab:
a) inimeste mõtlemisvõimet on televisioon märgatavalt vähendanud
b) tegelik elu ja reaalsus ei ole enam selline nagu televisioon seda püüab kujutada. Eksisteerivad tegelik elu ja televisiooni väärtushinnangute (loomad on esikohal) loodud maailm.
Reporterisse on tööle võetud mingi hull loomakaitsja, iga jumala päev on 20 min lood mingites hüljatud koertest. Ära hakkab juba tüütama, sest ikka väga ühte auku läheb see kõik.
Minu jaoks ei ole küsimus siinkohal mitte selles, et ma tahaksin kodututele loomadele rohkem anda, vaid selles, et kodututele inimestele tahaksin ma VÄHEM anda. Loomade kohta ma tean, et nad vajavad ja tahavad abi – ja kahjuks tean isiklikust kogemusest liigagi hästi ka seda, et enamus kodututest inimestest, küll vajaksid, aga EI TAHA abi. Õigemini nad ei taha abi, kui selle saamiseks tuleb näiteks alkoholist loobuda või kasvõi natukenegi mingit tööd teha. Valdav enamus neist tahab kala, mitte õnge, ja sellistes tingimustes ma tõesti ei taha kodutuid tervikuna aidata. Küll olen ma annetanud kodututele lastele ja ka konkreetsetele vanainimestele, kelle kohta ma tean, et ta ei joo, vaid tal tõesti on kehv seis.
Võimalik, et vähenenud ressursi tingimustes tajuvad inimesed teist inimest tugevamalt konkurendina – sealt siis ka väiksem empaatia. Loomad aga on ohutud ja neid on lihtsam kontrollida.
minu arvates on TV3’s esitatud küsimus sellisel kujul kallutatud vastama “jah” poole, ehk siis küsimus võinuks olla “Kumba toetaksite…”. Lisaks, kindlasti arvatakse, et hüljatud loomade puhul on tegemist neist sõltumatu paratamatusega, kodutute puhul eeldatakse, et see on pigem oma valikutega (pole haridust või algatusvõimet, pole lapsi v. lapsed ei hooli jne jne) tekitatud olukord. Kõigele lisaks näevad karvased loomad välja nunnumad kui karvased inimesed. Et äkki siis selline loogika selle hääletusprotsendi taga?