Uue kümnendi optimistlik pessimism
Vastuolud ei vähene, pankade probleemid saavad avalikuks ja riigid teevad keerulisi valikuid. Senine kord mureneb veelgi ja Eesti vajab plaani B.
Inimeste poolt kokku lepitud kalendris on kätte jõudnud uus kümnend. Ilus on kirjutada 2020 ehk 20 ja 20. Kuigi rohkem meeldis aasta 2002, mida sai ka tagurpidi lugeda. Tookord oli iseseisev Eesti Vabariik, mis ei olnud Brüsseli liidus, Washingtoni kannupoiss ega Frankfurdi (vale)rahasüsteemi osa. Mõned vead tulebki läbi teha, sest muidu teoreetilise kogemusega ei nähta ühtegi teist võimalust.
See jaanuar on viimane kuu Suurbritanniale Euroopa Liidus. Brüsseli liidust lahkumise lubadusega võideti 12. detsembril 2019 Suurbritannia üldvalimised. Kui aastaid varasem referendum oli eliidile ehmatus, siis viimased valimised kinnitasid demokraatlikku valikut lahkuda Euroopa Liidust. Ma pean seda sama mõjukaks kui 2008. aastal riike tabanud majanduskriisi, sest Euroopa eelarvest kaob 15 % tulust. Eesti majandus langes sellel aastal -16%(mälu järgi) ja seega on Brexit võrreldav masuga. Eelmine kümnend näitas, et keskpank ei käivita majandust odava raha juurdeloomisega.
Euroopa suurimad riigid on seesmiselt ka nõrgad ja koormatud võetud laenudega. Prantsusmaal tahab Emmanuel Macron teha pensionisüsteemi reformi, olles maha vaigistanud kollavestide protestid elukalliduse vastu. Saksamaal teevad võidukäiku pagulaste vastased poliitikud(AfD) ja Angela Merkeli süsteem variseb kokku ilma järglaseta. Hispaania mureneb Katalooniast, kus tahetakse autonoomiat, millel on iseseisva riigi poole püüdlemise tunnused. Itaalia ägab pagulaste ja vanade parteide ning populistide konkurentsis.
Lõppenud kümnend oli ajuvabade sõnaühendite aeg, mis tulid edasi ka alanud aastasse. SEB töötaja suust kuulsin detsembris hinnangut majandusele, et see on optimistlikult pessimistlik. Enne seda olin kuulnud laulus sõnu „priiuse orjad” ehk vabaduse orjad, mis on sõnade tähenduse vastuolu. Majanduslanguse varjamiseks räägiti Ansipi valitsuste ajal negatiivsest majanduskasvust, sest SKP oli negatiivse numbriga. Jõuti kahemõtteliste tähendusteni, kus eelarve oli struktuurselt tasakaalus ja nominaalselt puudujäägis. Olen kaotanud järje, kas Statistikaamet korrigeeris Eesti SKP arvestamise meetodit 3 korda või oli seda isegi rohkem.
Eelmisest aastast jäi mind häirima, et poliitikud väitsid neil puuduvat plaani B. Neil on ainult 1 tegevuskava ja see on eelmise sajandi käitumisviis. Sellised poliitikud tuleks maha hääletada, kes ei suuda arvestada teistsuguste olukordadega kui on plaan A. Veel enne Brexiti referendumit võis arvestada Brüsseli liiduga aga nüüd enam mitte, sest eelarve ja toetusrahad ei ole endised. Eelmise aasta Türgi ja kurdide konflikt sai Macronilt hinnangu ajusurmas NATO-st. See oli tõestus, et USA reetis oma liitlased, kes olid nende vaenlase(ISIS) vastu võidelnud ja kaotanud inimelusid. Mulle tulevad meelde filmikaadrid Vietnamist põgenemisest, kus saatkonnast võeti helikopteritele nii palju inimesi kui suudeti ja siis oligi kõik. Kes maha jäid, pidid ise kollaborandi saatuse läbi elama.
Kokkuvõttes on tõenäolisem probleemide kasvamine ja avalikuks tulemine ning vajadus reformida(muuta) seniseid poliitikaid. Kapitalism ei jää püsima kui ostab kaupu kommunistlikust Hiinast. Mina ka ei tea, mis on pandakaru sees aga kardan seda rohkem kui Trooja hobust.