Eksportiv koloonia nimega Eesti
Eile tuli teade Tarmo Kriisi nimetamisest riikliku koolitustellimuse komisjoni juhiks. Mul tuleb hirm selle peale. Mäletan liialt hästi 2009. aasta kevadet kui sama mees rääkis uue töölepingu seaduse vajadusest ning hiljem ka pensionile saamise vanuse tõstmisest. Ma ei ole hirmul riigi pärast, sest see on kõigest ühiskonna organiseerimise vorm aga töövõtjatel tuleks küll karta sarnaseid tagasilööke kui järgnes “tööturu paindlikuks tegemisele” ehk inimestest vabanemise lihtsustamisele.
Delfi tsiteerib temalt lauset: “Riiklikust koolitustellimusest kõrgharidusele peab saama majanduse struktuurimuutuse eestvedaja ning selle peamiseks eesmärgiks olgu tootlikkuse ja tööhõive kasv.” See tähendab, et esimesi muutusi hakkab toimuma alles 3 aasta pärast kui lõpetavad esimesed koolitustellimuse järgi eelisarendatud erialade lõpetajad. Mida teeme vahepealse aja jooksul kuni 2014. aastani? Loodame, et eksport aitab meid uuele majanduse kasvamisele? Mida peavad tegema umbes kolmandik kuni 25-aastastest töötutest, kellel puudub igasugune töökogemus? Noorte tööpuuduse järgi on Eesti juba Euroopa Liidu viie esimese hulgas.
Ma ei ole ekspordi arendamise vastu aga arvan, et see kinnistab meid teiste riikide allhanke tegijaks või kolooniaks. Samamoodi on siiani naabrid Soome ja Rootsi kasutanud meid kvalifitseeritud tööjõu allikana ning odavama tootmise kohana. Mina ei tea ühtegi kolooniat, mis oleks emamaast rikkamaks saanud sellele asju valmistades. Küll on iseseisvuse võimalus tekkinud uue majandusharu või ekspordiartikli leidmisel, mille järel on kasvanud kohalik rikkus.
Kui tuua näide Soomest, siis sealne Nokia sai 16 aastat riigilt dotatsioone ja alles siis sai temast riigi arengut mõjutav firma. Loota, et ülikoolides inimesi koolitades võiks hakata majandust laiemalt muutma, on lihtsalt asjatundmatu optimism. Põhjus on selles, et 97 % praegusest tööjõust on hariduse omandanud varem ja mingist muutusest saaksime rääkida ehk 3-4 õppetsükli (a 3 aastat) järel.
Samuti jääb võimalus, et need eelisarendatud erialad lõpetanud tudengid lähevad lihtsalt mõnda teise riiki tööle. Meie võime seada prioriteediks koolitada inimesi tehnikaaladel, arvutiteaduses, tootmises ja töötlemises, füüsikalises loodusteaduses, bioteaduses ja keskkonnatehnikas aga me ei saa garanteerida nende tööhõivet Eestis.
Mulle tundub, et iga aastaga jääb Euroopa väiksemaks ehk riigid põimuvad üksteisega rohkem läbi. Geograafiline kaugus ei ole enam tänapäevase infokommunikatsiooni korral takistuseks.
Eile tuli teade, et möödunud aastal ei saanud Euroopa Liidu ametnikuks mitte üks Eestist pärit kandidaat ja ometigi oli neid 279. Oleks siis kasvõi 1 % läbi läinudki aga ka seda mitte. Eriti Reformierakondlikus Ringhäälingus avaldati lootust, et käesoleval aastal äkki õnnestub 1 ametikoht saada ja ideaalne oleks 6 kohta (ilmselt analoogia parlamendi kohtadega arvuga).