Tooge telehüpnoos tagasi
Ma sattusin eile vaimustusse ühest 1995. aastal ilmunud raamatust, mis rääkis kommunistliku ühiskonna keeramisest kapitalistlikuks. Seal oli hirmsaid näiteid, kuidas šokimajandus mõjus inimeste elueale (see langes arenguriikide tasemele) ja kahandas sündimust (arenenud riikide tasemele). Mina näiteks ei mäletanud, et 1992. aastal oli inflatsioon 2500 protsenti ehk 25 kordne.
Selles raamatus oli ka lause televisiooni vahendusel hüpnoosi seansside tegemisest. Nüüd tõlgendan seda muidugi nii, et kommuniste püüti massikommunikatsiooni abil veenda, et “kõik on hästi, te tunnete ennast hästi, te saate varsti palga kätte ja äkki õnnestub ka midagi väärtuslikku osta”. Ma mäletasin seda saadet, kus saalis hakkasid mõned inimesed ka õõtsutama või peaga imelikke liigutusi tegema. Tagantjärgi tundub see muidugi naeruväärne, et sellist asja sai televiisorist vaadata aga omas ajastus oli see üsnagi levinud ajaviide. Ma ei mäletanud eile õhtul selle mehe nime, kes neid hüpnoose korraldas. Tahtsin tema kohta öelda Kasparov aga sain aru, et see on vale nimi. Hommikul üles tõustes oli meelde tulnud, et see tegelane oli Kaspirovski või oli ta š-tähega, ei mäleta täpselt.
Huvitav, kas tänapäeval oleks võimalik veel teha televisioonis õnneratta formaadis saadet? Tookord oli venekeelne “Imede põld”, mida sai vaadatud enne eratelekanalite tulekut. Samuti “Ka rikkad nutavad” või “Metsik Rosa” või “Lihtsalt Maria”. Mina olen nende saadete formaadist välja kasvanud aga telenovellid ja seebikad kuuluvad endiselt kommertskanalite kavasse ning neid näidatakse nii hommikul kui pärastlõunal.
Tagasi tulles telehüpnoosi juurde, siis teen ettepaneku taolise formaadi taaskord kasutusele võtmiseks. Mõelge kui vajalik oleks see võimude seisukohalt, et sisendada inimestele lootust õiglasele palgale (2009. aasta palgakärpeid pole isegi kaotatud, rääkimata tõstmisest), elatasutaseme tõusmisest (reaalpalk on langenud 11 kvartalit järjest) või hindade tõusmise vähesest tähtsusest. Muide, energia on nüüd 1. juulist jälle natuke kallim. Pean ikka lauaarvuti vahetama välja sülearvuti vastu, mis tarbib vähem energiat. Paraku tean juba ette, et tarbimise vähendamisest arved ei kahane, sest vahepeal lihtsalt tõstetakse ühiku hinda.