Postimees.ee varastas pildi ja tegi salareklaami
Eile tabas Dukelupus postimees.ee foto varguselt. Ilma autori loata foto kopeerimise ja levitamise järel salati see ka maha ning vaikiti juhtunust. Täna teatab Õhtuleht Pressinõukogu taunivast otsusest postimees.ee varjatud reklaami kohta. Pildi varguse kohta valitud lõigud
Taas pildivargad: Elu24
Juhtusin eile õhtul Postimeest võrgust vaatama ja nende kollasem osa on teadagi Elu24.ee. Sattusin sinna uudisega “Koolilapsed sõid pesupulbrit sisaldanud putru” – lugesin uudist ja jäin pilti vaatama (kliki paremal oleval pildil suuremalt nägemiseks).
Nõnda siis ilmselt polegi ime, et uudise koostanud ajakirjanik Inna-Katrin Hein leidis just selle “tartapudru” (nagu allkiri on) pildi lookese juurde. Ingliskeelne blogi – kes ikka teada saab, et ma sealt pildi varastasin, ütlen et Wikipediast ja asi ants. Aga ei läinud nii, varas jäi vahele.
Ning mis juhtus?
Välkkiirelt asendati varastatud pilt teisega, kus on ka autor olemas – ning isegi õigekirjavigadega pildiallkiri asendati ära. Mitte mingisugust vastust meilile ma praeguseks hetkeks saanud ei ole – ei usu et ka saan. Otse loomulikult pole mulle ka raha üle kantud. Ilmselt loodetakse, et asi vaikselt vaibub.
Katkendid http://dukelupus.wordpress.com/2008/10/23/taas-pildivargad-elu24/
Polegi vist väga midagi lisada. Ajakirjanik võttis interneti otsinguga pildi, lisas artiklile ja lootis, et keegi ei märka pilti otsima hakata. Läks aga halvasti, sest foto autor luges elu24.ee lehekülge ja leidis selle. See oli muidugi absoluutne juhus, sest selliseid “portaale” on praegu juba kümneid ja fotograafil pole inimlikult võimalik neid valvamas käia. Järelikult võib eeldada, et kõik ajalehes postimees või selle alamportaalis elu24 avaldatud pildid, millel puudub fotograafi nimi, võivad olla lihtlabaselt varastatud.
Täna tuli teade ka postimees.ee toiduretseptide juurde lisatud varjatud reklaami taunimise kohta. Tsiteerin katkendeid (kõnealune kaubamärk on “hea maine” säilitamiseks esitatud muudetud kujul):
Pressinõukogu hinnangul rikkus Postimees.ee head ajakirjandustava, avaldades „Õhtuses retseptisoovituses“ retsepte, kus on kasutatud järjekindlalt ühe firma tooteid.
Kaebaja märkis, et „Õhtuses retseptisoovituses“, on järjekindlalt kasutatud Sita Maitsestaja nime. Kaebaja hinnangul on tegu selgelt eristamata reklaamiga, sest tekst pole muust ajakirjanduslikust sisust eristatud ning puudub viide „reklaam“.
Postimees.ee selgitas, et Tarbija24 toidurubriigis on avaldatud erinevaid retsepte lähtudes lugejahuvist ning tegu pole reklaamiga. Postimees märkis, et toimetuses retseptide väljamõtlejaid pole ja seepärast kasutatakse teiste retsepte. Kuna retsept on selle koostaja looming ja autor on ette näinud konkreetse firma maitseaine kasutamise, siis ei ole Tarbija24 toimetusel õigus retsepti muuta. Postimees leiab, et kaubamärgi nime avaldamine ei ole reklaam ning Tarbija24 ei avaldanud kontaktaadressi.
Pressinõukogu otsustas, et Postimees.ee eksis ajakirjanduseetika koodeksi punkti 6.1. vastu, mis näeb ette, et reklaam olgu auditooriumi jaoks ajakirjanduslikust tekstist selgelt eristatud. Pressinõukogu hinnangul viitab reklaamtekstile loo lõpus olev link Sita Maitsestaja kodulehele. Samuti viitab reklaamile järjekindlalt retseptides ühe firma toodete kasutamine.
Samuti rikkus Postimees.ee eetikakoodeksi punkti 6.3., mis lubab toodet või kaubamärki ajakirjanduslikus materjalis esitleda vaid juhul, kui see on põhjendatud.
Pressinõukogu otsuse allkirjastas nõukogu aseesimees Ivi Proos. Postimees.ee avaldas otsuse 20. oktoobril.
http://www.eall.ee/pressinoukogu/uudised%202008/24_10_08.html
See oli õiglane otsus, et varjatud reklaam peab olema muust ajakirjandusest selgelt eristatud. Jääb üle oodata, millal jõutakse teleseriaalides product placement nimelise fenomeni taunimiseni. Näiteks seriaalis Kodu keset linna, oli toa elementide hulgas ka arvuti pappkast, millel suurelt tootja firma logo.
Samas jällegi – sina kopeerisid siia Pressinõukogu teate, väites sellele eelnevas tekstis, et tegemist on tsitaatidega (millel on kindel definitsioon ja mis pole ei refereering ega pila), ent samas pusisid Santa Maria nime kallal. Sellest kõigest jäi nüüd mulje nagu oleks Pressinõukogu ametlikult kirjutanud ettevõttest nimega Sita Maitsestaja. See on aga varjatud desinformeerimine vms.
Ma muidugi üritasin säilitada selle kõnealuse kaubamärgi head mainet, et ta EI tuleks välja koos sõnaotsinguga “varastas pildi” või “rikkus” aga mõneti on sul õigus. Esmalt tutvu ikka sõna desinfomatsioon mõistega ja siis tule seda kasutama. Selline allika nime asendamine on ajakirjanduses üsna levinud praktika ja tavaliselt pannakse kirjutise lõppu siis, et osalejate nimed muudetud või inimeste/kaubamärkide nimed on muudetud kujul.
Siiski lisasin selgitava lause: (kõnealune kaubamärk on “hea maine” säilitamiseks esitatud muudetud kujul). Loodetavasti on see “piisav.”
des+informatsi.oon = väärinfo, väärteated, ÕS 2006. Santa Maria mainest on mul kama, aga juhtum on huvitav ja su lahendus nupukas.