Hundioru Nirti pani tabaluku peale

Veel üks blogi on suletud avaliku lugemise eest paroolide taha. Ma ei saa sellest ajaveebi kirjutamisele kulutatud aja mõttekusest aru kui seda hoitakse omateada. Blogi ongi päevik, mida kirjutad kogu maailmale! Saage ometigi sellest aru, et igaüks võib oma sõnumiga jõuda ilma vahepealsete toimetajate, korrektorite ja kasumit teenivate kontsernide muude palgaliste töötajate otse oma ükskõik millises geograafilises punktis asuva lugejani. Seejuures pole piiranguks isegi mitte eesti ega ka mitte Euroopa. Kõikjal, kus kasutatakse ladina tähestikku, on see blogi kättesaadav. Isegi Venemaal, kus muidu on kirillits kasutusel. See on 21. sajandi kommunikatsiooni SUUR VÕIMALUS, mis võiks kaasa tuua debati ühiskonna valupunktide üle ja võidelda meedia samanäoliseks muutumise vastu.

Eesti ajakirjanduses on toimunud ka teistsuguseid muutuseid. Näiteks Hans Holop* Luik tõi oma Ekspress Gruppi nõukogusse Danske Capitali vanemanalüütiku Antti Partaneni. Mulle tundub, et tegemist oli laenu andnud osapoole inimese sissetoomise sundseisuga, kes siis saaks olukorral silma peal hoida ja kreeditoride huve kaitsta. Nõukogust sunniti lahkuma muidugi oma avalduse alusel aga Luige seaduslik abikaasa Selle Luik, kes küll vabandas seda lähiajal ees seisva tütre sünniga.

Tulles tagasi veel hundioru Nirti blogi parooli teema juurde, siis oleks vist ootuspärane kirjutada, et “ma jään selle järgi igatsema” või “tunnen kahetsust” aga midagi sellist ei ole. Mõned kuud tagasi juhtusin sinna ikka mitu korda nädalas aga viimasel ajal tegi ta ikka väga pikki postitusi ja seal olid sarved ja sõrad läbisegi ning mul on oma elu väärtuslikke minuteid muudmoodigi kasutada kui otsida neid väheseid pärleid seal suurest sõnade hunnikust. Kui ma peaksin ütlema Nirtiga seostuva märksõna, siis oleks see nilbe. Esmalt selle pärast, et alles hiljuti oli tal mingi taoline kirjeldus kui “nilbe nagu absint” oma blogi kohta, kuid teisalt ka sõnakasutuse pärast. Ma hindan otsekohest sõnakasutust naiste puhul aga mitte siis kui see on ropult otsekohene. Kui asi on sitt, siis ei pea selle kohta kirjutama seda sõna 3 korda, vaid võiks vähemalt läbi lillede öelda. Muidu jääb mulje, et sõnavara pole eriti suurem kui troinoi joodikutel Balti jaama trammipeatuses.

Meil oli võimalus ka üksteise blogides arvamust avaldada aga tundub, et kummagi jaoks ei olnud see eriti oluline tegevus. Ainus mille vastu veel huvi tunnen, on selle viimase sammu ajend. Arvan, et selleks võis olla liigne avameelsus oma elu-olu kirjeldamisel, mida siis inimesed ära kasutasid. Kogu elu on üks maade jagamine ja võitlus ning selles lähevad käiku ka internetist kirjutatud arvamused. Mis sellest, et homme ei pruugi ma samamoodi arvata kui eile ja aastaga võivad seisukohad muutuda. Lihtsalt inimene on õppimisvõimeline ja kohanduv.

http://hundiorg.wordpress.com/

http://hundiorg.wordpress.com/

* holop – pärisori, õigusteta inimene. Kasutatud “ärimehel” oleva laenu koguhulga mõõdupuuna.

6 Comments

  1. Kui Sina sellest blogist puudust ei tunne, siis ei saa ma aru, miks Sa oma väärtuslikke minuteid sellest kirjutamisele kulutasid.
    Parooli alla panek või kustutamine on igaühe vaba valik ja käib üldise sõnavabadusega kaasas. Kogu lugu.

  2. nirti oli popp, kruve tahab ka popp olla ja popiks saab kui popist kirjutada. puudust tunneb ikka, kuna üks võimalus popimaks saada on nüüd kadunud. mina ei tunne puudust, mitte kordagi ei lugenud ega kommenteerinud nn nilbikut. minupärast võiks parooli alla veel minna ninatagad ja valgeseelikud ja muud popid.

  3. eks igaüks kirjutab nii, nagu jumal juhatab. Blogide puhul on see asi, et keegi pole kohustatud neid lugema. Kui aga rahvas ikka kedagi loeb, siis peab selles blogis midagi olema. Ok, võib ju kuidagi oma blogi esikohale loetavaks spämmida, aga vaevalt sellega keegi üle nädala tegeleda viitsiks.
    Aga passwordi all olev blogi on surnud blogi.

  4. Sa alustad valedest eeldustest. No et süüakse vanaisale ja õpitakse õpetajale ja siis läbi kõigi muude väljapoole-tegemiste jõutakse sinnamaale, kus blogitakse lugejatele.
    Eip, päevikut kirjutatakse iseendale. Veeb on mugav koht selle tegemiseks, käideldavus oluliselt suurem kui paberpäevikul. Lugejad, kes aega sinu jutu peale kulutavad ja kaasa mõtlevad, on kaasnähtus. Ja vahel kolistab kohale keegi, kes niivõrd teistsugusel mõtlemistasandil on, et pole lootustki temaga ühele lainele mahtuda; nende säästmiseks pannaksegi uksi lukku.

  5. Rahu – blogi on maintenance all. Varsti teen lahti, ma pean lihtsalt kõigepealt natuke atra seadma jälle, ma jõudsin mingi pika kartulivao lõppu ja pean mõtlema, et kummale poole ma pöörama hakkan.

    Antud paskvilli ma ei oska pädevalt kommenteerida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga