Pankade laenumullid on tulusad

Tänases EPL-is on väga hea artikkel Rootsis ligi 3 kümnendit tagasi toimud laenurallist, kus kinnisvara hinnad tõusid 700 protsenti ja see tõi lõhkemise järel majanduskriis. Samad sümptomid on ka baltikumis, kus turuosa pärast võitlevad pangad ujutasid turud üle odavate laenudega. Tõehetk saabub aga pankrottide laines, kus riiklikele tagatistele lootvad pangad võivad hingusele saata ka täiesti toimivaid ja tulusaid ettevõtteid. Näiteks Soomes läks lama ajal pankrotti 15 protsenti firmadest. Märgatav osa neist aga selle tõttu, et heitunud poliitikute antud garantiidele tuginedes ei vaevunud pankurid esimeste raskuste korral mitte lahendust otsima, vaid asusid pigem klienti pooma, sest tema naha oli ju riik pankurile garanteerinud.

Hansapanga reklaamvoldik 2002. aastast. Täna 2008. aastal kaob ka Hansapanga nimi. Repro reklaami voldiku esikaanest.

Hansapanga reklaamvoldik 2002. aastast. Tänaseks on kadunud Hansapanga nimi ja suur osa pensionifondi sissemaksetest. Repro reklaami voldiku esikaanest.

Mullide tekitamine majanduses on märksa parem rikastumise vahend kui normaalsetes oludes 10-15 % kasumit aastas. Mina arvan, et pangad või neid kontrolliva eliidi osa võttis teadlikult ette odavate laenud massilise välja jagamise, et probleemide ilmnedes nõuda riigilt hoiuste tagamise ja kogu majanduse stabiilsusele apelleerides ka nende ülehinnatud kinnisvarade päästmist. Seda võib nimetada ka mulli päästmiseks, kus esmalt blufiti hinnad ülesse ja nüüd tahetakse riigi raha pumpamisega neid ka kõrgel hoida.

Majanduskriis on alati varade ümber jagamise aeg, kus osa omanikke vaesestub ja tekkivad uued rikkad (tavaliselt pankade ja krediidi lähedalt). Seejuures võivad Rootsi pangad laenumulli tekitamist korrata ka uutel turgudel. Tänases päevalehes tuuakse võrdlus Rootsi 1980-ndate kriisi ja baltikumis toimud laenuralli vahel http://www.epl.ee/artikkel/464468 aga paraku jäetakse ütlemata kui kaua see kriis kestis või milline oleks olnud inimestele parim tegevuskava (kas hoida hambad ristis oma ülehinnatud varast kinni või lasta ennast pankrotti ning alustada puhtalt lehelt).

Mulle tundub jällegi, et korporatsioonide krahhid (Enron, Worldcom, Parmalat) on eriti laiaulatusliku varade kantimise tulemus, mida aga väga tõsiselt ei uurita, sest osa rahadest on sattunud ka poliitikute kampaaniasse. Nii saabki osa seltskonda varasid kantida ja maksumaksja rahaga seda veel ka kinni maksta ning vastutasuks “protsendi” eest, ei tegele riik väga tõsiselt selle uurimisega.

Ühtlasi oli see postitus number 300 siin blogis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga