Ostma minge partei poekotiga, siis ei peeta teid vargaks
Villu Reiljani võitluste järjekordne saaga toimus Stockmani poe toiduosakonnas. Seal arvati nimelt, et Riigikogu liige ja Rahvaliidu endine esimees üritas ostudega lahkuda ilma riidest ostukoti eest tasumata. Hiljem selgus ka videolindilt, et ta oli sellega poodi tulnud. Ilmselt olid turvamehed harjunud, et riidest kotte ostetakse ka üheks korraks nagu plastikut. Kusjuures praegu on käimas mingi kilekoti vastane miljoni kroonise eelarve reklaamikampaania. Ma ütleks selle peale, et ainus julge viis minna riidest kotiga ükskõik millisesse poodi on selline, mille peal on parteilase või poliitilised sõnumid. See ei ärata üheski turvamehes huvi!
Kui riigikogulane kassas toidu eest maksis ja end minekule sättis, tulid tema juurde kaks G4Si turvameest. “Räägime,” öelnud nad Reiljanile. “Me nägime, et te ei maksnud koti eest,” vahendab Reiljan turvatöötajate sõnu. Kuigi Reiljan selgitas, et see on tema kott, ta pole seda varastanud, tuli minna turvaruumi. Video vaatamise järel turvamehed vabandasid.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=331237
Ma olen siiani olnud üsna skeptiline liikuvate reklaamide ehk siis sildistatud riiete suhtes. Ometigi võib loodust väärtustav ilmavaade seda seisukohta muutma sundida, sest isegi riidest reklaamiga ringi liikudes saaksin aasta jooksul jätta ostmata üsna mitmed sajad kilekotid. Seega säästaksin ka paarsada krooni raha. Tegelikult pole ma poes kilekoti eest juba üsna pikka (mitmeid kuid) aega maksnud, sest võtsin kasutusele varasematest poeskäikudest kogunenud puhaste kilekottide varu. Mäletate seda (selveri?) reklaami, kus perekond pani kilekotid kõik ilusti lappesse ja siis kappi hoiule? No mul oli ühes sahtlis neid niimoodi lappes paarkümmend tükki ja sellest varust olengi saanud viimasel poolel aastal oma asjad aetud. Säästlikult kasutades kestab üks kilekott vähemalt paar tosinat poeskäiku. Lisaks kasutan üsna sageli õlakotti, kuhu üheks päevaks mõeldud toit mahub ka enamasti lahedalt sisse.