Oleks te mind vaid kuulanud, siis Jaan Kundla ei oleks Riigikogus

Jaan Kundla juhtis üsna mitme aasta eest Pensionäride ja Perede erakonda. Valimistel nad toetust eriti ei kogunud aga pensionärid tundusid Keskerakonnale ahvatleva sihtgrupina. Nii algasidki liitumiskõnelused kahe erakonna vahel. Juhatuste tasemel heaks kiidetud dokumendid pidi tagantjärgi seadustama Eesti Keskerakonna X kongress 2005. augustis.

Osalesin tookord selle sündmuse juures delegaadina. Nägin, kuidas Kundla andis Rakvere Spordihallis pidulikult üle üsna paksu pataka liitumisavaldusi oma erakonna inimestelt, et need kantaks Keskerakonna ridadesse. Mäletan oma mõtet selle juures, et “nii näebki välja reeturlik juht,” kes müüs maha oma mõttekaaslased. Järnes Kadri Musta poolt liitumislepingu ette lugemine ja sealt jäi mulle meelde vaid 2 olulist asja. Esiteks olid kõik tingimused juba kokku lepitud ja kongressil jäi üle vaid see tagantjärgi kinnitada. See poleks väga erakordne ja sellega võiks ka leppida. Küll aga hakkas mulle vastu taoline punkt, mille järgi pensionäride erakonna esimees pidi saama Riigikogu valimiste nimekirjas koha esimese 15-ne hulgas. Jah, ma tean, et juudas oli jünger number 12 aga tunne oli täpselt samasugune. Need kaks asjaolu: liitumiskõneluste toimumine tagatubades ja Kundlale Riigikogu koha garanteerimine olidki need asjaolud, mis sundisid mind oma otsust langetama.

Hääletamine oli traditsiooniline ehk Enn Eesmaa pani hääletusele lepingu ja palus poolt olijatel sellest sedeli tõstmisega märku anda. Valimiskomisjonil oli üsna pikalt tööd, sest poolthäälte käsi oli kõik pingiread täis. Kui sellega oli valmis saadud, siis küsis Eesmaa rohkem moe pärast, et kas on vastu olijaid. Nüüd oli minu kord kätt tõsta. Heimar Lenk, vana korrespondent, tabas hetke ajaloolisuse muidugi ära ja klõpsis sellest hea hulga fotosid. Ma pole neid kahjuks tagantjärgi näinud ega veel vähem endale saanud. Kuid järgnev oli väga imelik. Nimelt ma olin 100 % kindel, et olin ainus vastu hääletaja, kuid ometigi ei saanud Tarmo Lausingu juhitud häälte lugemise komisjon tulemuse fikseerimisega esimesel korral hakkama ja palus liitumise vastu olijatel uuest käsi püsti tõsta. Ma olen käinud umbes tosinal Keskerakonna üritusel aga kunagi varem ei ole ma näinud, et hääletamist lastakse korrata, eriti veel olukorras kui visuaalselt on neid teise valikuga võrreldes erakordselt väha.

Nii pidigi Enn Eesmaa kordama, et kes on Pensionäride ja Perede erakonna ning Keskerakonna liitumise lepingule vastu, andku sellest uuesti märku käe tõstmisega. Teisel katsel said häälte lugejad tööga hakkama ja protokollist oli hiljem lugeda, et vastu hääletas 2 inimest. Ma olen 100 % kindel, et minu isikut kahekordistati, sest ilmselt oleks suhtarv 582 poolt ja 1 vastu tundunud imelikuna. Nii teatabki 21. augusti Ärileht, et Keskerakonna kongressil hääletas ühinemislepingu kinnitamise poolt 582 osalejat, 2 oli vastu ja 1 erapooletu.

Vahetult pärast kongressi vaatasid paljud senised “sõbrad” natuke imeliku pilguga, sest ilmselt polnud nad harjunud nii avaliku erinevale seisukohale jäämisega. Õnneks jagus mul taipu oma erimeelsust laiemalt mitte kajastama hakata, kuigi ühe tragi toimetaja poolt tuli taoline ettepanek. Ilmselt oleks see olnud ka PR-i mõttes hea, sest oleks näidanud eriarvamuste võimalikkust Keskerakonnas.

Igatahes aastatel 2006-7 polnudki midagi märkimisväärset minu erakondlikus tegevuses ja jäin kuidagi kaugemaks. Asemele tekkisid uued inimesed kelle poole pöörduti.

Ma ei taha tagantjärgi targutada aga kui need pool tuhat inimest oleksid ka otsustanud libediku Kundla ilmete ja kaine mõistuse järgi ning mitte massihüpnoosi ajel, siis oleks Jaan Kundla jäänud Keskerakonnast eemale ega poleks pääsenud Riigikogusse majoneesi ostma.

Ajaloo keerdkäikude ajal sai majoneesi tšeki ja värdjaks nimetamisega Kundla vaid natuke rohkem kui 3 aastat hiljem Keskerakonnast välja heidetud (22.08.2005 kuni 12.09.2008). Mul kulus kolm avaldust ja tubli 8 kuud, et ka oma arvamusvabadus tagasi saada ja tõmmata joon alla üle 11 aastasele erakonda kuulumisele. Seega paluks käesolevast aastast mind nimetada parteituks, sest ei plaani ka lähemal ajal ennast registrisse lasta kanda.

Ma tunnen heameelt, et edaspidi on Keskerakonna kongressid ühehäälsemad. Nagu Enn Eesmaa selle Rakvere kongressi hääletuse tulemuste lugemise järel ütles, et “me ei olnud küll ühehäälsed aga kindlasti üksmeelsed”.

Ma panin selle kõik kirja Jaan Kundla tänase Delfi arvamusloo peale, kus ta ründab kuluhuvitiste teemas Vilja Savisaart. Minu asi ei peaks olema siin temaatikas paremat või õigema arvamusega poliitikut nimetada aga ma teen seda siiski.

Eesti vajab vahetust oli Euroopa Parlamendi valimiskampaania loosung, Vilja Savisaar. Foto 15. aprill 2009 Virgo Kruve

Eesti vajab vahetust oli Euroopa Parlamendi valimiskampaania loosung, Vilja Savisaar. Foto 15. aprill 2009 Virgo Kruve

Nimelt ei ole ma Vilja Savisaare puhul märganud sõnade ja tegude lahknevust ja mulle on ta jätnud sümpaatse mulje. Kundla aga on selline libe möku, kes ei taibanud värdjaks nimetamise skandaali puhul isegi mitte öelda, et poliitiku sõnavarasse võttis sõna “värdjas” kasutamise Peep Aru ja Toomas Tein Reformierakonnast. 2005. aprillis kaklesid purupurjus reformierakondlased Toomas Tein ja Peep Aru baaris Võitlev Sõna ning hakkasid vastu isegi politseinikele, solvasid neid “värdjateks” ja ähvardasid neid Robert Antropoviga.

Nüüd on Peep Aru tagasi Riigikogus ja värdjaks sõimamise ekspert juhib isegi Reformierakonna fraktsiooni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga