Kirjutan blogi, järelikult elan veel
Ilmselt olete märganud, et detsembris pole ma eriti midagi kirjutanud. See on alles teine sissekanne ja sedagi ennekõike selleks, et jah, ma olen endiselt elus. Tõsi, endast noorema kursavenna matustel nädal tagasi ma ei käinud ja selles kurvast sündmusest sain ka teada ainult sellise relikti kui paberist ajalehe surmateadete rubriigi peale juhtumisest. Temal ei olnud ka kontosid suhtlusvõrkudes ega kirjutanud ta ka blogi, seega poleks seal tekkinud vaikus ka ärevaks teinud. Interneti maailmas ei märganud keegi, et 1 inimene on vahepeal vaikinud.
Ühesõnaga, niikaua kui teen siia blogisse sissekandeid, võite rahulikult jätta paberil ajalehed ostmata ja lugeda neid internetist, sest AINSAD asjad, mida seal (so internetis) veel ei avaldata, ongi järelhüüded surnutele. Ma olen arvamusel, et ainult nende pärast ei tasu ka ajalehte tellida ja seega olen 1. jaanuarist ainult internetis tuleva info peal. Äkki kasutatakse seda puidust tehtud paberit mõneks kasulikumaks otstarbeks kui kiiresti aeguvate ja säilitamist mitte väärivate ajalehe artiklite tarbeks. Ma muidugi ei väida, et paberlehed võiks üldse kinni panna. Neil on oma roll ilma arvutita inimeste kodudes. Kahe erineva meediumi, ajalehe tellimise ja interneti ühenduse eest, ei ole aga mõttekas maksta.
Huvitav oli selle blogis peetud vaikimise juures asjaolu, et loetavus sellest eriti ei kannatanud. Ilmselt suurem osa sattus mõne otsisõna vahendusel siia.
Igatahes tervitan püsilugejaid ja ilmselt lähiajal on siia ka rohkem põhjust lugema tulla.