inimesedpoliitika

Iraagi invasiooni 7. aastapäev

Täna 20. märtsil 2010. möödub 7 aastat sellest päevast kui USA president Georg Walker Bush ja tema teenrid ründasid Coalition of Killing (ametlikult Coalition of Willing) nimel iseseisvat Iraagi riiki, et kukutada regiooni ateistlikeim president, saada kätte Pärsia lahe naftavarud ja kehtestada nukuvalitsus Iisraeli seljataguse kindlustamiseks. Ajalugu näitas, et Iraaki minek oli USA majandusele ja maksumaksjale üle jõu käiv ning terrorism on jõudnud veel ühte 25 miljoni inimesega riiki. Saddam Hussein ja tema pojad võisid olla diktaatorid ja oma rahva kallal toime pannud kuritegusid aga see ei õigusta läänelike riikide katset sinna eksportida Made in U.S.A. stiilis demokraatiat. Ajalugu on näidanud, et tegelikult kõik judeo-kristlike riikide katsed juurutada oma kultuuris aktsepteeritud valitsemise süsteeme on ebaõnnestunud, sest valitsemise kultuurid on teistsugused.

Tookord maksis nafta barrel umbes 30 USD, praegu on see 80 $ aga veel paari aasta eest käis ära ka 150 $ hinna juures. Kõik Coalition of Killing (tapmise koalitsioon) liikmesriigid on sealt häbiga lahkunud. Viimati 2009. suvel Suurbritannia ja ainsana on seal veel ainult Ameerika Ühendriigid. Eesti sõdurite missiooni ei pikendanud 2008. detsembris Iraagi parlamendis ja meid ei tahetud seal enam näha ning lahkusime sama aasta lõpuks. Seega tuli Eesti kaitsevägi sealt ära vist 2 tapetud sõduri ja paarikümne vigastatuga ning 0 lepinguga riigi taastamiseks. Kui me sellesse sõtta astusime, siis USA suursaadik Tallinnas rääkis “avanevatest võimalustest ja lepingutest ka Eesti firmadele tulusateks Iraagi taastamise töödeks”. Tegelikult kaotasime seal inimesi aga mis veelgi hullem, jätsime sinna oma au ja südametunnistuse. Meie Eesti Vabariik on osalenud iraaklaste okupeerimisel! Kogu kirjutatud ajaloo jooksul on eestlased olnud teiste rahvaste ja võimude poolt okupeeritud aga nüüd me osutusime ise ülekohtu tegijateks – okupantideks.

Ma pean ennast ateistiks aga ometigi minus süveneb veendumus, et täpselt samamoodi kui inimese head ja halvad teod tulevad tema juurde tagasi, niisamuti tulevad ka rahvaste head ja halvad teod, õiglus ja ebaõiglus neile tagasi. Isegi varem kui seda oleks oodatud.

Iraagi okupeerimisel ei osalenud ja minu meelest ei ole praeguste näitajate järgi väga majanduskriisist räsitud järgmised riigid: Rootsi, Belgia, Holland, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja ilmselt veel mitmed Euroopa Liidu riigid. Seevastu suur majanduskriis ja osalemine Iraagi sõjas on seotud järgmistele riikidele (aluseks töötus): Läti, Hispaania ja Eesti kui suurima töötusega riigid, samuti Leedu, Itaalia, Suurbritannia, Poola, Tšehhi, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja ilmselt veel mõni okupatsioonis osalenud aga seal lühema aja pärast kergemini pääsenud riik (Taani?). Vaatasin Eurostati andmeid Euroopa liikmesriikide töötuse kohta ja sellest tuli ka taoline hüpotees, et majanduse kehv olukord on sama neis riikides, mis osalesid Washingtoni Coalition of Willing (Killing) liikmetena iraaklaste okupeerimisel.

Praeguseks on sõja kuulutaja Georg Walker Bush häbiga lahkunud ja jätnud Iraagi segaduse likvideerimise mulatt Barack Obamale. Mitte must mees ei võitnud demokraatide esindajana presidendi kohta, vaid valge kristlane Georg kaotas selle!

Samuti on saanud poliitilise kaotuse osaliseks Suurbritannia peaminister Tony Blair (kellele ei leidu isegi väärikat töökohta pensionile jäämiseni ja raamatut pole tal sarnaselt ka Georg W. Bushile mõtet kirjutada, sest kedagi ei huvita lame duck (hädavares) tegevused ning ainumõeldav pealkiri sellele võiks olla “Total failure”) ning Hispaania tookordne peaminister Aznar (kelle nime võisin isegi valesti kirjutada, sest tema tegevus sõja õhutamise juures oli nii vastik, et tema nimi ei vääri isegi meeles pidamist).
Väiksema riikide poliitikutest ma isegi ei räägi, sest ka nemad on kadunud kaardilt pärast USA toetuseks käe ulatamist.

Meil Eestis olid tookord 2 suurimat sõja õhutajat kaitseminister Sven Mikser ja välisminister Kristina Ojuland. Ma ei nimetaks nende järgnevat elu küll languseks aga neil pole olnud ka triumfe. Mikser ei saanud 2007. valitsuse ministriks ja piirdub käe tõstmisega 101 parteisõduri hulgas parlamendis. Ojuland aga jättis oma sügamispulga Raimo ja lambad ning läks Brüsselisse. See on aga parim koht sisepoliitilise mõjuvõimu kaotamiseks, sest valijale jääd kaugeks ja kõik Euroopa Liidu hädad seotakse sulle veski kivina kaela ja partei sõprade poolt lükatakse veel ka üle paadi ääre.

Mõtlesin postitada siia lõppu oma 5.05.2004 kirjutatud artikli, mis kajastas tookordset olukorda 1 aasta pärast seda päeva kui USA president Georg Walker Bush kuulutas lennukikandjal USS Abraham Lincoln tema selja taha riputatud suurelt plakat: “Mission Accomplished” (missioon on täidetud). Hiljem tunnistas ta selle suureks eksimuseks ja süü veeretati laeva kaptenile, kes olevat olnud lihtsalt innukas. Siis olid veel olemata ka Abu Ghraibi julmused vangide piinamisega, riigi taastamiseks eraldatud rahade varastamised miljardite ulatuses ja sunnide ning šiiitide vihavaen, Bagdadi eraldamine betoonist müüridega (Washington pidutses Berliini müüri langemisest aga nende poliitika püstitas betoonist ja okastraadist müüri mitme miljoni elanikuga Bagdadi linnaosade vahele!).

1. mail 2003. a kuulutas George W. Bush lahingutegevuse Iraagis lõppenuks. Lennukikandjal USS Abraham Lincoln oli tema selja taha riputatud suurelt plakat: “Mission Accomplished” (missioon on täidetud). Sellest pidi saama Bushi terrorismivastase võitluse pärl ja valimiskampaania nurgakivi. Vaevalt pool aastat hiljem, oktoobri lõpus, puhkes selle definitsiooni ümber skandaal. Valge maja ega merevägi ei soovinud tunnistada ennast selle autoriks. Novembriks olid liitlaste väed kaotanud üle 400 langenud sõduri ja hakati küsima sõja kõrge hinna kohta. Aastane sõjategevus on ainuüksi Ameerika maksumaksjalt nõudnud 133 miljardit dollarit. Lisaks 18,6 miljardit ülesehitustöödeks. Võrreldes umbes 3,4 miljardi dollarilise Eesti Vabariigi eelarvega, on seda üle 40 korra rohkem.
Sügisel ees ootavate valimiste tarvis võis praegune president küll võita sõja, kuid kaotada sellegipoolest valimised. Selline ajalooline pretsedent on juba olnud – Bushi enda isa, kes võitis küll esimese Lahesõja, kuid jäi presidendiks tagasi valimata. Jääb üle nõustuda BBC reporteri John Simpsoni sõnadega enne sõja puhkemist, et kui Saddam Hussein jääb ellu, siis on tema sõja tegelik võitja.

Aasta hiljem
pole Iraaki rahu ja demokraatia saabunud. Tavalisel Bagdadi elanikul on tõsine oht sattuda vabadusvõitlejate ja okupatsioonivägede vahelisse võitlusse. Kuigi ametlikult ei lugenud Pentagon tapetud iraaklasi, siis ainuüksi tsiviilisikuid on internetilehe www.iraqbodycount.net andmetel hukkunud 8918 kuni 10769.

USA majandus
ei ole Iraagi sõjast võitnud. Nafta hind on samal tasemel kui aasta varem. Töökohti on demokraatide hinnangul kadunud üle kahe miljoni. Aktsiate hinnad ja börside indeksid langesid sõja puhkedes. Iraagi nafta pole maailmaturul hindu alandanud ja selle ekspordikogused on sabotaazide tagajärjel isegi vähenenud. Naftast bensiini tootvas Iraagis on selle kütuse hind tõusnud mitmeid kordi, kuid sellele vaatamata seda napib – veel kuu aja eest moodustusid pikad järjekorrad. Ning mis kõige olulisem, ameeriklaste majandus pole seisakust välja tulnud. Isegi mitte raha kantimisega alltöövõtuks Iraagis.
Liitlased
on saanud ainult osalemisrõõmu. Tavaliselt maksavad nad lisaks oma vere valamisele veel peale, sest lepinguid Iraagi taastamiseks saavad sõlmida ainult USA firmad. Viimase kuu valimatud rünnakud välismaalaste vastu on riigist minema hirmutanud ka ameeriklastest alltöövõtjad. Isegi 80 000-dollariline aastapalk ei ahvatle kedagi.

Iraagis on hukkunud 700 ameeriklast
18. aprilli õhtul teatas ingliskeelne CNN Iraagi-Süüria piiri lähedal toimunud lahingust, kus hukkus viis ameeriklaste merejalaväelast. Sellega jõudis Iraagis tapetud USA sõdurite arv 700-ni (fotol). Neist 504 on hukkunud vaenuliku tegevuse ja 196 tsiviiltegevuse tõttu. Pärast seda kui president Bush kuulutas 1. mail 2003. a lahingutegevuse lõppenuks, on hukkunud veel 561 ameeriklast. Ohvriterohkeim kuu on olnud selle aasta aprill enam kui 100 hukkunuga.
Kahjuks ei kajasta Pentagoni body count (surnute loend) liitlaste kaotusi. 20. märtsiks 2004. a oli näiteks Suurbritannia kaotanud 58 sõdurit.

Mida teatas Eesti Raadio?
Eesti Raadio ja riigitelevisioon on viimastel kuudel järjekindlalt ignoreerinud Iraagis hukkunute tegelikku arvu ja vähendanud liitlaste kaotusi umbes kolmandiku võrra. Kui pidada võimalikuks infoallikaks kaitsejõudude peastaabi avalike suhete teenistust ja selle ülemat Peeter Tali (auhind: aasta pressivaenlane 2003), siis võib valeinfot mõista. Sama päeva (18. aprill) lõunal teatas Vikerraadio: “Alates sõja algusest on Iraagis surma saanud ligi 500 Ameerika sõdurit.”

Tsensuur USA kirstudele
Kuni viimaste päevadeni oli võimatu saada pilti Iraagis hukkunud ameeriklaste viimasest teekonnast. Televisioon ega trükimeedia ei saanud ühtegi ametlikku pilti ja ajakirjanikke Doveri õhuväebaasi kirstude saabumist jäädvustama ei lubatud. Euroopas näitasid oma sõdurite viimsele teekonnale saatmisest telepilti Suurbritannia, Hispaania, Poola ja isegi Eesti.
Möödunud nädalal puhkes aga USAs skandaal selliste piltide avaldamise pärast ametlikel lehekülgedel. Erameediat ei vihastanud mitte teema sensitiivsus ega suur hulk tähelipuga kaetud kirste, vaid sellise infoga manipuleerimine. Pentagon tahtis infosuluga vältida sõjavastaste meeleolude levikut.

Liitlaste väed lahkuvad Iraagist
Hispaania peaministri Jose Maria Aznari valimiskaotus tähendas Iraaki okupeerivale koalitsioonile järjekordseid lahkujaid. Rahva seas rohkem kui 90-protsendilise vastuseisu saanud sõdurite missioon kukutas parempoolse valitsuse ja tõi veel ühe riigi sõjavastase Euroopa ridadesse. Meedia püüdis selgitada Aznari kaotust Madridis toimunud plahvatuste ning sellele järgnenud valetamise ja ETA alusetu süüdistamisega. Jäeti märkimata tema vastaskandidaadi Jose Luis Rodriguez Zapatero üks peamisi valimislubadusi – tuua Iraagist koju kõik 1300 Hispaania sõdurit. 19. aprillil pärast ametisse nimetamist andiski uus peaminister vastava korralduse kaitseministrile: “Alustada sõdurite kojutoomist nii ruttu kui võimalik” ja “lõpetada see kahe nädalaga”. 20. aprillil saabusidki neist esimesed kodumaale. Sõdurite lahkumine toimub läbi Kuveidi, kust inimesed tuuakse ära lennukitega ja rasketehnika laaditakse laevadele. Hispaania kaotas Iraagi sõjas seitse luureülesannet täitnud sõdurit.

BBC teatel on Hondurase president Ricardo Maduro teatanud oma vägede äratoomisest “lühima aja jooksul”. Seniste plaanide järgi pidi nende lahkumine toimuma 1. mail. 370 sõdurit on koos hispaanlastega liitlastele vaenulikus Najafi linnas.

Iraagist lahkub ka kolmas hispaania keelne riik – Dominikaani Vabariik. Võrreldes Eestiga on selle väikeriigi panus okupatsioonivägedesse mitmeid kordi suurem – 300 sõdurit.

Lisaks neile lahkub Euronewsi andmetel väikseima koosseisuga El Salvador. USA riigisekretär Colin Powell väisas oma poliitilisel maailmaringreisil Jaapanit, kellelt palus vaatamata selle riigi kodanike pantvangis hoidmisele Jaapani sõdureid mitte välja viia. Sarnane palve isikkoosseisu mitte vähendada on esitatud Norrale. Poola ja Bulgaaria on teatanud kavast plaaniliste vahetuste käigus meeste arvu vähendada. Austraalia peaminister käis aga isiklikult Bagdadis langenutele austust avaldamas ja meeste moraali tõstmas.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4013

Iraagist kirjutan veel edaspidigi, sest see ülekohus ühe riigi okupeerimiseks oli sedavõrd suur, et ma ei saa endiselt vaikida ega seda unustada. Ainus lohutus on selles, et niikaua kui USA majandus on kriisis, ei olda eriti innukad uusi sõdu alustama. Mis sellest, et kõik USA konfliktid on lõppenud lahingute võitmisega aga kokkuvõttes ikkagi sõja kaotamisega (alates II maailmasõjast): Vietnam, Korea, Kosovo, Afganistan, Iraak. Muid võite ise oma mäletamise järgi lisada.

PS. Eesti osalemist häbiväärses okupatsioonis ei meenuta täna Õhtuleht, Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Raadio uudised ja ilmselt mitte ka Eesti Televisiooni saated.

One thought on “Iraagi invasiooni 7. aastapäev

  • Ei ole pädev sõna sekka ütlema poliitilistel teemadel..,kuid mu ajalooline mälu natuk tõrgub seda artiklit lugeses. Minu arusaamade kohaselt algas sõda nafta pärast tunduvalt varem. Võiks lugeda sellega afganistaanis,iraagis ja iraanis toimuvat üheks tervikuks. Selle ajendiks oli nafta hind ja ameerika põhiseaduse paragrahv 5 (siseriikliku julgeolu kaitse). Selle sõjaga üritati vaenujalale ajada ülalnimetatud riigid. Sellest sõjast oli haaratud ka huvilisena Venemaa. Nii siis toetati vaenupooli mõlemalt poolt sõjatehnikaga. Ka venemaa oli huvitatud kõrgest nafta hinnast maailmaturul.
    Kui nüüd rääkida ameerikast..,siis see tegelikultjuba kuulub hiinale läbi võlakirjade.Ainult sõjaline võimsus hoiab veel ameerikat elus. Nii palju siis demokraatiast ja kõigi võimaluste maast.
    Kahjuks võib esineda mu arvamuses väärkäsitlusi ..,mis võib olla tingitud mu vähesest haridusest ja talupojalikust mõtlemisest.vabandan.

    Reply

Vasta toivo-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga