Soovitus miljonäridele: enne surma jätke DNA näidis, muidu kaevatakse haud lahti

Üks eelmise nädala uudis, mida olen endas päevi “seedinud” ja nüüd siis välja kirjutamas. Miljonär peaks pärast surma hauas rahu saamiseks oma eluajal maha jätma DNA proovid, et võimalik pärandi küsimus ei viiks hiljem haua lahti kaevamiseni. Kunagise suurmaletaja ja maailmameistri Bobby Fischer´iga läks nii (link Helsingin Sanomat), et pärandi üle otsustamise küsimuses mindi tema haua avamise ja proovide võtmiseni.

Kui ta suri, siis ei jäänud tema 2 miljoni dollari suurusele varandusele pärijaid, ei abikaasat ega lapsi. Nüüd on üks filipiinlanna tulnud Islandile nõudma kinnitust oma väidetele, et tema 9 aastase tütre isa on Bobby Fischer. Selfossi linna peakonstaabel, vaimulik, kirikukogudese juhataja ja terviseametnik viibisidki Fischeri haua lahti kaevamise, proovide võtmise ja hilisema haua sulgemise juures. Ma ei ole veel lugenud, et mis oli eelmisel esmaspäeval avaldatud loo järelkajad ehk millised olid proovide tulemused aga juba praegu häirib mind üks asi. Nimelt rikka mehe haurahu sai rikutud mingi naise väitega, et tema tütre isa võiks olla nimetatud kuulus mees. Elava mehe puhul testide tegemine on ilmselt inimväärikust alandav kui selgub, et kahtlused ei leidnud kinnitust. Surnud mehe puhul aga lausa teotavad, sest tema haud sai segamini pööratud. Surmast möödunud 2 aasta jooksul on tema keha seal hauas üsna palju lagunenud ja võime eeldada, et kõik pehmed koed on juba hävinud. Seega ei räägi me sperma- või vereproovist, vaid luu sisse augu puurimisest ja luuüdi võtmisest. Või kangutati tal mõni hammas ära, seda näidise võtmist ei ole uudises kirjeldatud. Surnu kindlasti selle üle ei kaeba aga mulle tundub see haua ja inimjäänuste rüvetamisena.

Kui naise väited osutuvad tõeks, siis saab 9 aastane tüdruk nüüd teada oma isa matmiskoha ja sinna juurde ka suure varanduse. Kui tulemus on negatiivne, siis võib öelda, et üks rikka mehe varandusest unistanud naine lasi selleks rikkuda ühe omal ajal parima maletaja hauarahu.

Mida on sellest õppida või milliseid järeldusi teha? Ma ei tea praegust olukorda seadustes aga mina ei lubaks surma järel enam mingeid (isadus)teste teha. Surm paneb punkti inimese elule ja vastutus teisel pool hauda ei ole kuidagi mõeldav. Ometigi on 2008. suvel jõustunud uue pärimisseadusega tehtud ka inimese eluajal võetud võlad päranduvaks aga siin on õnneks pärija otsustada, kas ta võtab vastu nii pärandi kui võlad või keeldub mõlematest (huvitav on asjas see, et nüüd ta peab kirjutama loobumise kohta avalduse, vastasel korral määritakse see talle automaatselt kaela).

Inimese eluajal peaks isaduse selgitamine olema kahe osapoole kokkulepe ja selleks soovi puudumisel peaks saama sellest ka keelduda. Ma üldse ei imestaks kui praegune Eesti politseiriik oleks nii kaugele oma “karmi korra” reeglitega läinud, et naiste ja laste õiguste kaitsmise sildi all kasutatakse mõne isa sundtoomist pärilikkusaine proovi võtmiseks. Vähe lohutab teadmine, et valdav osa üksikemasid ei ole seda teinud oodatava tulu väiksuse pärast. Sellel filipiinlannal oli kuni tütre 7 aastaseks saamiseni aega, et elavalt mehelt proov kätte saada ja selle kohta paberid vormistada. Äkki ta üritas ja sai keelduva vastuse ning nüüd läks siis pärast mehe surma uuele katsele? Ei oska öelda. Igatahes on teada, et rahu ei anta ka pärast surma (võlausaldajad, endised naised) ning naised vaatavad meest kui kõndivat rahakotti. Uuring, mille järgi mehe auto mark omas naistele mõju aga naise auto meest ei mõjutanud: Naisele on tähtis mehe auto mark, mehele naise välimus (samast päevast ülemise uudisega).

Lisamaks loole natuke optimismi, siis kasutaksin tsitaati ühest seriaalist (selle eraldi jätku-filmist), kus armastav mees sai käsu minna surma ja võtta koos endaga kaasa võimalikult palju teisi inimesi, kuid selle asemel valis ta enesetapu ja minimaalsed materiaalsed kahjustused. Oma armastatud naisele ja selle varasemast suhtest pärinevale tütrele aga jättis hüvastijätu kirja 1 lausega: Love outlasts death
(otsetõlkes: armastus kestab üle surma. Mõttena: armastus kestab ka pärast surma).

Ma ei tea hetkel ühtegi ilusamalt öeldud mõtet inimsuhete ja surma kohta ja soovin ka ise uskuda, et armastus kestab pärast surma.

Peab mõtlema, kas tuhastamine ei oleks turvalisem viis ka pärast surma rahu saada. Näiteks Buddhal see ei õnnestunud, sest tema hammas on muutunud kultuse objektiks, mida siis inimestele erijuhtudel näidatakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga