Digitaalne meedia seljatas analoogmeedia: ajalehed, ajakirjad reklaamiraha ja välireklaami

Esmakordselt siis II kvartalis oli telereklaami käive suurem kui trükireklaamil (maht vähenes aastaga 40 %). Mina näen siin olukorda, kus lugejad on hüljanud pabermeedia ja läinud üle digitaalsele meediale. Esmakordselt oli TV, raadio ja interneti osakaal 12,4 % suurem kui ajalehtede, ajakirjade ning välimeedia osa.

Trükireklaami käibe langus 2010. aastal oli eelmisest 40 protsenti. Kaader ETV 1.09.2010 AK

Trükireklaami käibe langus 2010. aastal oli eelmisest aastast 40 protsenti. Kaader ETV 1.09.2010 AK

Ärilise sisuga teate eest maksjat huvitab ennekõike see silmapaaride arv, kes võiksid tema infot näha, lugeda või kuulda. Jättes kõrvale asjaolu, et paber on tasapinnaline info esitamise viis ja televisioon võimaldab liikuva pildi kõrval ka häält edastada, siis taoline muutus ongi pigem inimeste lugemisharjumuse muutusest tulenev ega olene pabermeedia müügitöö tõhususest.

Selgitan seda mõttekäiku katkendiga oma ajalehe Sakala artiklist

Infoga ümberkäimine on muutunud ning selle tõttu kaotab paberleht lugejaid ja televisioon vaatajaid. Interneti kasutajana olen harjunud 10-kroonise päevatasu eest ligipääsuga infole nii Eesti kui maailma serverites. Olen kuulnud Soome ja Hispaania noorte kohta, et nad kasutavad arvutit rohkem kui vaatavad televiisorit. On ka mõistetav, et passiivne pildikasti ees istumine ei paelu, kui võid klikkide abil endale meelelahutusprogrammi koostada.
Tänavatelt on kadumas lehekioskid, hommikuse ajalehe asemel oodatakse infole ligipääsu 24 tundi ööpäevas, paberlehe tiraažide vähenemine ning elektrooniliste kirjade ja arvete võidukäik muudab lehekandja elukutse sotsiaalseks töökohaks. Möödunud aastal saadeti Eestis inimese kohta 87 paberkirja ja seda on 4 korda vähem kui Põhjamaades (Soomes 395, Norras 357, Rootsis 344).
Toimuva taga ei ole majanduslangus, vaid paradigma nihe. Analoogmeedia vahetatakse välja digitaalsega. Analoog tähendab ajalehe-, foto- ja koopiapaberit ning raadiot ja televisiooni. Digitaalne on bitid ja baidid arvutis või mobiiltelefonis. Digiboksis on ka arvutikiip ja tarkvara signaali lahti pakkimiseks.
Ajalehed väärivad info eest tasu, aga seda ei saa küsida konkurentsis tasuta toodetega. Tuleks tunnistada paradigma muutust ja õppida näiteks ühe kallima tehnoloogiafirma Google mudelist, mille peamine infootsingu teenus on kasutajale tasuta.

http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=296747

Pean ennast parandama ja televisiooni ning raadio ikkagi digitaalse alla lugema, hoolimata nende poolt analoogsignaali kasutamisest.

Juhin tähelepanu, et meil on vastamisi 2 erinevat meediavormi: analoog- ja digitaalne. Esimene on ajalehed, ajakirjad ja välireklaam. Teine on televisioon ja raadio, isegi kui nende signaal ei ole veel digitaalsel kujul) ning internet. TNS Emori lehekülje järgi oli reklaamiturg jaotatud II kvartalis järgnevalt:

Ajalehed 28,6%
Ajakirjad 6,6%
Televisioon 32,3%
Raadio 10%
Välireklaam 8,6%
Internet 13,9%

http://emor.ee/arhiiv.html?id=2138

Kui liidame nüüd analoogmeedia protsendid kokku, siis saame 2010 II kvartali tulemuseks: ajalehed, ajakirjad ja välireklaam kokku 43,8 protsenti.

Seega jääb digitaalsele meediale televisiooni, raadio ja interneti kujul 56,2 protsenti. Erinevus 12,4 % digitaalse kasuks.

Samal viidatud lehel toodud tabelist on võimalik leida ka 2008. II kvartali tulemused ja seal oli analoogmeedia 55 % käibest ning digitaalsel 46 %. Jah, digitaalne oli vähemuses. Ning jah, kokku tuleb 101 % aga sellised olid Emori andmed. Näiteks 2009. II kvartalis oli analoogmeedia 49 % ja digitaalne 51 %.

Seega võime järeldada, et 2009. aasta oli analoogmeedia murdumise aasta. Käesolev aasta aga digitaalset platvormi kasutava meedia ülekaalu saavutamise aasta. Millises kvartalis rollid muutusid, ei olegi vist kõige tähtsam.

Ma lisaks Sakala artiklis toodud ajalehtede miinustele ja digitaalse infovahetuse plussidele veel aspekte, mida peaks eraldi rõhutama. Nimelt tundub mulle raiskamisena maksta info eest topelt, sest interneti vahendusel saan ma kasvõi blogida, e-maili saata, telekanaleid vaadata ja loomulikult digitaalselt ajalehti lugeda. Traditsiooniline pabermeedia kõlbab küll käega kompimiseks ja lehekülje keeramise tunde tekitamiseks aga seal olevat infot takistavad levitamast füüsilised piirangud. Ma ei saa seda oma kirjutistes kasutada, peaksin selle siis ümber trükkima või fotoks pildistama, samuti ei saa lugejatele anda linki edasi lugemiseks, jne. Ma oletan, et järjest suurem hulk inimesi on samuti jõudnud järeldusele, et interneti kaabli olemasolul on isegi kell 6 hommikul ajalehte toov kirjakandja paratamatult hiljaks jäänud. Ma tahan ju uudiseid terve päeva jooksul, siis kui mulle sobib, mitte seada oma päevaplaani kellegi teise liikumisplaani järgi.

Ma siiski ei usu, et paberlehed päriselt ilmumise lõpetavad (lähemal kümnendil). Näen siin võimalust, et leitakse mingi uus ärimudel või vähemalt kestab trükkimine niikaua kui nõukogude lugemisharjumusega inimesed pole endale arvuteid soetanud.

Kas teadsite, et raadio leiutati juba 19. sajandi lõpul aga massiliselt hakkas ta levima alles kümneid aastaid hiljem? Samuti oli autodega, millel kulus masstootmisse minekuni aastakümneid. Aga kord kui nõudlus oli tekitatud, siis sai raadio tegemine või autode tootmine ka hoo sisse. Kuidas siis raadio algusaegadel meediana toimis? Programmi tootmise eest vastutasid enamasti ka raadiovastuvõtjate tootjad, sest neil oli huvi oma aparaadi soetanud kliendile ka midagi pakkuda. Siiski saadi aru, et taoline mudel, kus raadio ostu hinna sisse tuli arvestada ka hilisem programmide toomise kulu, ei olnud jätkusuutlik. Rahastamise küsimuse lahendamiseks pakuti siis erinevaid lahendusi. Üheks oli saatekavade raha eest müümine, pakuti iseg raadio edastamist telefoniliini vahendusel (minutitasu eest). Valdavaks sai kuulamise eest litsentsitasu küsimine. Seda viimast kasutati ka Eestis ja sellest hoidujaid nimetati raadio-jänesteks. Need olid priikuulajad, kes soetasid raadiovastuvõtja ja kuulasid aga programmi eest ei maksnud. Nende püüdmine või avastamine oli ka lisakulu tekitav. Ometigi leiti lahendus ja raadio jäi tasuta kuulatavaks.

Tasuta raadio päästis väljasuremisest see, et hakati programmi sisse panema tasu eest edastatavaid teateid ning saateid ehk ühesõnaga reklaami. Meile tundub reklaam enesest mõistetavana aga 20. sajandi alguse inimestele ta seda veel ei olnud. Nad olid harjunud, et iga asja eest tuli maksta ja ühtäkki tasuta asja tekkimine (raadio) oli kindlasti sama revolutsiooniline kui meile interneti ühendus (avab kogu maailma).

Mis võiks olla siis paberlehtede puhul see nipp, millega oma toode inimestele maha müüa? Mulle pakuti näiteks eelmisel nädalal EPL-i tellimust hinnaga 2,50 eksemplari kohta, ajaperioodi ei täpsustatud. Ometigi ma keeldusin, sest kuigi hind on selgelt tootmishinna lähedal, ei ole mul aega paberlehele. Nagu viidatud, seal olevat infot ei saa talletada, töödelda ega tõlgendada minu eelistatud elektroonilises kanalis (blogis). Ja niisama inimmälus infot hoida on üsna raske. Palju lihtsam on jätta info hoidmine ja märksõnade järgi välja otsimine arvutile. Vähemalt üks asi on Eesti ajalehtedel läbi proovimata: lisateenused. Eesti Päevalehel on selleks raamatusari aga kohapealse tootena pole see sugugi odav lisa. Näiteks Portugalis on ajalehtedega koos antud eseme kaupa nii terve tööriistade komplekt kui komplekt lauahõbedat. Kuigi mõlemad tunduvad kallina, siis nende tootmishinda ja suurenenud lugejaskonda (ostjad) arvestades pole tegemist kahjumliku ettevõtmisega. Üldiselt on see ajalehtede turundusosakonna mure ja seda olen õppinud noore elu jooksul, et ideid ei tasu tasuta jagada. Need on kergesti varastatavad (kopeeritavad) ja info valmistamine on kordades ajamahukam kui selle tarbimine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga