Küsimus soolisest võrdõiguslikkusest

See sooline võrdõiguslikkus on endiselt üks relv naiste arsenalis. Täna sai ametisse järjekordne soolise võrdõiguslikkuse (nais)volinik. Endiselt on Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonnas 85,7 % naisi ja 14,3 % mehi.

Mul oli kurb meel täna mitme aasta järel taaskord leida, et Sotsiaalministeeriumi vastav Soolise võrdõiguslikkuse osakond ei ole endiselt võrdsustunud. Seal on 7 ametikohta, millest 6 on naised ja 1 mees. Seega on sooline võrdõiguslikkus 85,7 % ulatuses NAISTE nägu. Palun ärge tulge ütlema, et riigiametisse ei leita 3 meesterahvast lisaks, et vähemalt see üks osakond oleks 50:50 (muidu on 8 ametikohta aga 1 on täitmata). http://www.sm.ee/meie/kontaktid.html

Kuni selle ajani on kõik jutud soolisest võrdõigusest pigem naiste kättemaks oma emade ja vanaemade väiksemate võimaluste pärast. Tänapäeva mehed pole süüdi, et teadus ei võimalda meil sünnitada või meid ei kohta väiksema palgatasemega sektorites töötamas.

http://www.epl.ee/artikkel/584358&kommentaarid=0

See eelnev oli minu kommentaar uue naisvoliniku teksti juurde. Naised ärgu mõistku mind valesti aga sellel ametikohal võiks olla näiteks reegel, et sinna nimetatakse vaheldumisi töötajaid.

Selle sugupoolte erinevuse kohta leidsin üsna hea artikli Postimehest: Tiina Laanem: just naine võib olla naisele hunt http://www.postimees.ee/?id=319012

Mulle meeldis vaatenurk, et mitte mehed ei sõdi naistega ja naised meestega, vaid sageli käib tegevus hoopis kaudsemate töö või eraeluliste eesmärkide saavutamiseks ka naiste endi vahel ning isegi vihasemalt kui meeste vastu. Vähemalt seal ei hädaldatud, et naiste olukorras on süüdi meeste korraldatud maailmakord, vaid öeldi omajagu süüd olevat ka naiste omavahelisel õelutsemisel. Minul on tuua vähemalt 4 näidet (ühe meesprofessori jutustus ja kolme naise kirjeldused), et naistest koosnev töökollektiiv on märksa juhitamatum ja töötamiseks ebameeldivam, sest vahepeal kulub auru ka ussitamisele. Meestega olevat asjad selgemad, vähem kaudseid vihjamisi või “märke.”

Kui seda eelnevat laiendada poliitikale ja valimistele, siis äkki see selgitab ka poliitikas endiselt püsivat meeste ülekaalu. Naised ise ei hääleta naiste poolt, sest neil on silme ees oma töökoha naisülemus või töökaaslane. Samuti on see naiste “võidurelvastumine” (küüned, juukseid, meik, päevitud, moodsad lõiked, jne) rohkem märkamiseks teistele naistele (kes teavad selleks kulunud vaeva ning oskavad selle tõttu hinnata) kui meeste tähelepanu pälvimiseks. See on muidugi vana kulunud väljend aga abielumees on viimane, kes märkab muutust oma naise välimuses. Ja kuhu lähevad naised pärast üksteise küünistamist? Eks ikka meeste juurde ja mitte sõbrannadele kurtma, et ühe suguõega oli neil erimeelsusi. Mehed on alati valmis ära kuulama kui liiga tihti ei nõuta selle vahepeal oma seisukohtade avaldamist, sest me kõneleme oma sõnumi (seisukoha, arvamuse) avaldamiseks, mitte koos mõtlemise protsessiga. See viimane tähendas, et minu tagasihoidliku arvamuse järgi naised räägivad (samal ajal mõeldes) ennast lahenduseni, ootavad selle jooksul nõustumist või vastuväidete korral debatti. Mehed aga vaikivad oma valikute kaalumisel ning hiljem vaidlevad tehtud otsuse üle. Seejuures ei oska ma pakkuda, kumb lähenemine on parem, sest pidev kaasamine (naiste viis) tundub isegi demokraatlikuma, kuigi vaevalisem (peab pidevalt osalema) ning lõpptulemus välistab erinevate tulemuste võimaluse (meeste järeldused võivad erineda kasutatud mõttekäikude tõttu).

Lõpetuseks peaks midagi ilusat kirjutama aga paraku ei tule midagi asjakohast pähe. Katsun edaspidi lihtsalt sagedamini öelda, mis naiste juures eriti meeldib, sest mõnikord võetakse heas mõttes lausa sõnatuks ja tunnete artikuleerimine ei tulegi meelde.  Oleks kurb kui see vaikimine paistaks välja “mitte märkamisena.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga