Noored seisku enda õiguste eest

Minul on etteheiteid praegustele gümnasistidele ja tudengitele. Teid sunnitakse hariduse eest maksma ja õppetoetusi kärbitakse ning akrediteeritud õppekava võib tagada vaid töötuks registreerimise ning te olete ikkagi vait ja vagusi. Miks te oma huvide eest ei võitle, kasvõi ühe plakatiga tänaval?

Mulle tuli just täna SkyNews´i uudiseid vaadates meelde möödunud sajandi viimased aastad kui riigis oli ka majanduslikult raske aeg ja kaotati ära tudengite õpilaspileti alusel saadav sõidusoodustus. Minu kaasajal tudengid protestisid selle vastu, Tartus õõtsutati isegi ühte bussi ja Arne Otter sai tuntumaks kui oli enne seda. Tookord lahenes olukord nii, et pidid hakkama esitama pileteid õpilasesindusele ja siis said mingi osa rahast tagasi. Üksvahe seati taolisele kompenseerimisele ka piiranguid, et pileteid võis olla kuni 8 ehk siis 4 korda edasi-tagasi käimist. Ma ei mäletagi, millal täpselt see ära kadus või millal ma sellest loobusin aga tähtis polnud mitte hüvitatav raha hulk, vaid see, et tudengeid võeti kuulda.

Eelmisel aastal võeti sujuvalt mingi 10-15 % stipendiumitest ja õppetoetustest alla ning mitte keegi praktiliselt ei käsitlenud teemat.

Täna protestivad tuhanded kui mitte kümned tuhanded Suurbritannia tudengid konservatiivide (parempoolsed, nagu meie IRL) ja liberaalide (meie Reformierakond) kava vastu tõsta õppemaksu ligi 3 korda. Eelmistel protestidel lõhuti aknaid ja politseile visati katuselt tulekustuti (ma ei tea, kas see vigastas kedagi) aga vähemalt on avaldatud oma meelsust. Nägin vilksamisi plakatit kirjaga Scrap Trident ehk Trident tuumarelvad vanarauaks. Sellel on sisu, sest riik kulutab suuri summasid relvadele ja märgatavalt vähem tegelikult inimestele või ühiskonna sotsiaalsele kapitalile (näiteks haridus, toimetuleku tagamine, jne).

Meil näidati vist eelmisel nädalal kuidas tudengid viisid viisakalt Ene Ergma kabinetti pataka allkirju eelmise aasta toetuste kärbete jätkamise vastu. Mitte keegi ei võta sellist tudengit tõsiselt kui pole ette näidata oma jõudu. See on täpselt samamoodi kui ametiühingute ja nende streikidega, mis on siiani üsna haledaks osutunud. Muidugi konservatiivide ja liberaalide seisukohti kajastav meedia on seda pahatahtlikult ka naeruvääristanud aga meie pole lihtsalt solidaarsed ja üksteist toetavad. Vanematel on ükskõik, et tudengile jääb õppimise kulude kandmine, töötajatel on ükskõik kellegi teise palga kärpimisest või koondamisest. Mõeldaks, et olen parem vait, siis mind ei puudutata. Mulle meenub see anekdoot kolmest erinevast rahvast ja nende põrgukatlas keetmisest. Kui kuradid peavad venelaste ja juutide keetmise katla juures tugevalt valvama ja neid sinna sisse tagasi lükkama, siis eestlasi keedetakse katlas ja mitte ühtegi kuradit pole valvama vaja, sest kohe kui keegi üritab katlast välja ronida, tõmmatakse ta sisse tagasi. Täpselt samamoodi Eesti ei protesti ega piketeeri. Meie kodanikuühiskond on surnud ja initsiatiiv on lubatud riiklikult reglementeeritud piirides, näiteks koristustalgute projektiga Minu Eesti, Märkamisaeg või Ühtelaulmise üritustega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga