Need valimised lähevad rahvale veelgi ebameeldivamaks kui varasemad

Lähenevad Riigikogu valimised on minu jaoks kolmandad, mille kampaaniat olen jälginud ja mäletan algusest peale. Kui 2003. oli Res Publica tulek üllatus ja 2007. rohelised ootuspärane, siis seekord on samad vanad parteid mis 2003. aastal. Ainus vahe on nende vahel suurem viha kui tookord. Võimalik, et seda lihtsalt mängitakse aga kui erakonna esimees välistab koostöö mõne teise erakonnaga või peaminister välistab koostöö teise erakonna esimehega, siis ahendab väga tugevalt poliitilise valiku tegemise võimalusi.

See tähendab, et lisaks oma huvide esindamisele pead vaatama ka laiemat oluk0rda poliitiliste kaartidega. Sellega sunnitakse valija justkui kindlat otsust tegema, et millise partei poolt ja millise vastu tahavad nad hääletada.

Kuid meenutame natuke ajalugu. Isamaaliit oli Tallinnas võimul koos Interrinde Jevgeni Koganiga ja hääletasid tookordse opositsiooni ehk Keskerakonna vastu. Mina ei saa sellest aru, kuidas saab rahvuslikult meelestatud Mart Laar teha koostööd Moskva 5. kolonniga, kes tahtis kukutada Eesti Vabariigi valitsust. Tõsi küll, selle valitsuse peaminister oli Edgar Savisaar, kuid mingi väärikus võiks ikkagi olla, sest mitte igaüks minu vaenlase vaenlastest ei saa olla minu sõber.

Teine näide on Tartu kommunisti Andrusega, kes tuli majandusministriks, siis tõusis peaministriks ja tegi valitsuses koostööd Savisaarega. Ma ütleks, et ligi 2 aastat oli õnnelik aeg Eesti majanduses, sest koostööd tegid poliitilise spektr erinevad pooled.

Pärast seda kui valitsusse koguti kokku vaid parempoolsete vaadetega parteid, hakkasid avalduma ka ühiskonna probleemid. See pronksiöö oli vaid sümptomite esimene avaldumine, pärast seda alles tõeline haigus vallanduski.

Kuid nüüd veel tähelepanekuid.

Seekordsete valimiste eel on mul lootusetuse tunne, sest kõigi gallupite järgi saadab suurim valimisedu ansiplasi, kes siis loodavad jätkata sama madratsiga mis praegugi. Kui eelmiste valimiste ajal said tööandjad läbi suruda uue töölepinguseaduse ja pensioniea tõstmise 2 aasta võrra, siis mul tuleb hirm peale 2015. aastani toimuma hakkava peale. See olukord saab ainult halvemaks minna, sest reformikad ei tea majandusest ju mitte kui midagi. Kuidas muidu on nende majanduslikud lubadused alati jäänud täitmata? Näiteks keskmine palk 9000 krooni saavutati 2003. aasta asemel hoopis 2006. aasta lõpus ehk siis poole pikema ajaga. Tulumaks langes 26 protsendi pealt mitte 20-le, vaid 22-ni. Pärast seda lubati 22 protsendi pealt 18-le (2007. aastal) aga see on praegugi 21 % ning pole ette näha võimalusi selle edasisest langemisest. Sellegi poolest rääkis mingi orav, et neil on soov jõuda 12 protsendini. Samuti pole kahekordistunud pensionid ega iga lasteaia laps saanud kohta.

Minus tekitab ängi (kui see on õige sõna), et taoline lubaduste ja tegude lõhe läheb ikka ja jälle läbi. Tehakse visuaalselt nauditav kampaania ja inimesed annavad oma hääled ansiplastele. Ainult selleks, et leida järgmise paari aasta jooksul ennast silmiti aktsiiside ja hindade tõusuga, karmistatud trahvidega, kiiruskaameratega, politiseeritud politseiga ja alarahastatud ning ülekoormatud kohtusüsteemiga (Tartu prefekti ja õukonna õigusrikkumised menetleti 2 nädalaga, kohtutäituri otsuse vaidlustamise otsus tuleb ligi 8 kuud hiljem!).

Ma näen, et valimised liiguvad vales suunas (praeguse valitsusliidu jätkumine) aga ma ei saa seda mitte kuidagi ära hoida. See on selline tunne nagu Hitleri Saksamaa dokumentaal filmikaadrite vaatamine, kus kõik juubeldavad ja karjuvad Parteile Heil aga ei mõtle, et mida toob see nende endi jaoks kaasa järgneva 4 aasta jooksul. Mina olen mõelnud, et milline osa seal marssinud meestest lasti järgmiste aastate lahingutes ribadeks või kui paljud sõduritele lehvitanud naistest surid pommivarjendis või said võitjate poolt vägistatud (venelased vägistasid kuni miljon saksa naist).

Mul on täpselt selline tunne, et meie ajalehed on täis Parteile lehvitavaid ja ülistusi hüüdvaid palgatud propagandiste ning kogu valijaskond on ära hüpnotiseeritud nendest lubadustest. Ma tahaks hüüda, et “inimesed mäletaksid praeguste parteide kunagisi lubadusi ja tegelikke otsuseid” aga mul pole selleks enam jõudu. Ükskõik millise sõnumiga ma läheksin, ikka kuuleb osa seda võimust ilmajäetute kibestumisena. Ma näen ette ka meid ootavaid surmasid ja naiste pisaraid aga seda põhjustavat Reformierakonna valimisvõitu ei väära enam miski. Ma saan ainult siin kirjutada sellest ees ootavast kriisi jätkumisest ja teatada, et kavatsen ratsionaalset mõistust ja omakasu eirates hääleta minule kõige vähem lubava poliitilise jõu poolt, kes praegu on pealegi opositsioonis.

Minu panus nendel valimistel saab olema tulemuse mõjutamine vaid oma 1 häälega, mis läheb praegusele opositsioonile ja selle käesoleva blogi kirjutamisega lootuses, et äkki mõne inimese silmad avanevad selle konservatiivse poliitika inimvaenulikkuse suhtes ja ta suudab ära öelda emapalga, emapensioni või kodanikupalga ahvatlustele. Inimesed, teie hääled ostetakse teie endi rahakotist maksuraha võtmisega!

Riigikogu liige Taavi Rõivas (Reformierakond, rahanduskimisjoni esimees) rääkis maksudest ja rahade kogumisest 18. mail 2010 järgmist:

Mitte ühtegi asja ei saa riik oma kodanikele anda, mida ta ei ole varem kodanikelt ära võtnud. Riik lõviosa oma tuludest saabki kodanike käest ja kui riik kodanikele midagi annab, siis selle raha peab ta enne nendelt kodanikelt võtma. Täpselt nii ongi. Ja iga summa, mille riik soovib täiendavalt anda, peab ta ka täiendavalt maksudega kokku koguma.
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1274166300

Mina leping pigem vähesemaga kui talun täiendavaid maksutõuse. Ma pole kindel, et rahade ära võtmine tuleb kellegi teise kui minu taskust, sest ma ei ole Reformikate kõrgepalgaline sihtgrupp, keda nemad soosivad.