Iseseisvuse taastamine oli siiski inimelude hinnaga

Meile meeldib rõhutada, et taastasime oma iseseisvuse ja riigi veretult ehk ilma ühegi ohvrita. Leedukad ja lätlased kandsid inimkaotusi ning meid on peetud Baltikumis ainsaks ohvriteta rahvaks. Selle vastu ei saa muidugi vaielda. Ometigi unustame ära, et riigipöörde katse Moskvas nõudis 3 inimese elu ja see sündmus muutis olukorda Venemaal. Pärast Boriss Jeltsini ronimist tankile ja seal kõne pidamist, polnud riigipöörde teostajatel enam võimalik ignoreerida nende vastas seisvat poliitilist jõudu. Kui ma peaksin nimetama peamise sündmuse, mis tegi võimalikuks Eesti taasiseseisvumise võimaluse, siis ei olnud selleks Ülemnõukogu saadikud ega kokkulepped Eestis, vaid putši nurjumine Moskvas, täpsemalt Vene NFSV juhi Boriss Jeltsini otsustav tegevus võimupöörde teostajate vastu.

Mihhail Gorbatšov oli tookord kõrvale jäetud ja sündmustes aktiivselt ei osalenud. Ometigi nägin laupäeval PBK pealt filmi, mille lõpus väitis tookordse siseministri Pugo poeg, et Gorbatšov oli teadlik planeeritud tegevustest ja tegelikult hüppas alt ära ehk jättis selle läbiviijad omapäi tegutsema. Kindralid ei tulnud sellega toime, neil polnud järjekindlust käskida vene sõduritel tulistada vene inimesi ning see viis muutuse nõudjate (õigemini vana juurde naasjate) plaanid ummikusse. Sellises olukorras leidis Pugo, et teda on reedetud ja lasi ennast maha. Eelnevalt olid talle helistanud KGB töötajad, kes tahtsid tulla temaga rääkima tekkinud olukorrast (põhjustest). Ma ei saa muidugi olla kindel, et kas see film oli tasakaalustatud käsitlus sündmustest aga üldjoontes oli tema sõnum kindlasti õige, et putš nurjus Moskvas. Selle järel jäid kindla juhtimiseta ka Tallinna jõudnud sõjaväelased, kellel justkui polnud vastast (teist relvastatud rinnet) ning ei saanud takistada Eesti poliitikutel vastu võtmast otsuseid. Pealegi olid siin ju võõrväed, kes oleksid saanud paberil kirja pandu jõuga ümber pöörata.

Meie praegune poliitiline olukord hakkab sarnanema 20 aasta tagase ajaga, sest ka nüüd on meie riigi jaoks ülimuslik meist hoopis rohkem kilomeetreid eemal asuv Brüssel kui oli seda Moskva. Nõukogude Liidus oli Eesti esimeste hulgas, Euroopa Liidus viimases veerandis (ostujõu alusel 21. kohal). Mis puudutab vabadusi, siis neid justkui oleks rohkem (parteide, ajakirjanduse erinevus ja rohkus) aga samas oleme hoolikamalt jälgitud kui KGB aegadel, millest kirjutasin varem.

Venemaa on meie naaber ja tahame või mitte, kuid seal toimunud sündmused on teinud võimalikuks meie omariikluse. Möödunud sajandi algul oli selleks Vabadussõda, mille lõpetamiseks oli huvi ka Peterburis ja sajandi lõpus riigipöörde katse Moskvas, mille segaduse ajal saime ilma ohvriteta omariikluse taastada. Kindlasti leidub neid, kelle arvates polnud midagi taastada, sest Eesti Wabariik oli edasi kestnud, vähemalt eksiilis. Minu arvamuse järgi ei saa me olematuks teha Eesti astumist Nõukogude Liitu 1940. aastal, mis oli toimunud ka demokraatlikult rahva esindajate otsusega. Muidugi võime tõestada, et selle jaoks võltsiti valimis ja tehti muud kahtlast, kuid halva mängu juures ei saa hakata õiglust nõudma, vaid tuleb samade reeglite järgi proovida võita. Järelikult oli lahkumise jaoks vaja samasugust rahva esindajate otsust, et me nüüd astume välja. Kindlasti on juristidel selle olukorra kirjeldamiseks palju detailsem arusaam aga ma ei otsinudki siin täielikku tõde, kirjutasin lihtsalt oma arvamuse.

Soome YLE1 telekanal näitas esmaspäeva ja teisipäeva õhtul samuti 20 aasta tagustele sündmustele pühendatud filme. Minu jaoks olid need väärtuslikumad meenutamise ja mäletamise allikana kui meie Euroopa Liitu astumise järel tehtud propagandistlikud teosed: “August 1991” (2005) või “Laulev revolutsioon” (2006). Rääkimata Jaan Kolbergi filmist “Rahva vabadus”, mille ühele poole kaldu olekust olen ka siin blogis kirjutanud..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga