Õpetaja toidab vaesuses elavaid lapsi

Õpetajate Lehes on kurvaks tegev artikkel õpetajast, kes peab käepärast hoidma toitu, sest muidu ei suuda näost valged lapsed keskenduda õppimisele, sest nad on hommikust saadik söömata. Kui neilt küsitakse, et kas oled päeva jooksul süünud, siis mõned vaikivad aga teised esitavad pika loetelu toitudest, mis ei tundu usutavana.

Kui küsin, mida ta hommikul sõi, laps kas vaikib, või vastupidi, räägib õhinal rikkalikust einest – praad, kotletid, salat, pannkoogid, jäätis –, ja ma saan aru, et ta fantaseerib. Seda on raske ja valus näha, see paneb südame valutama. Tean, et seda juhtub ka teistes klassides ja koolides. See on kõige suurem probleem, kui kodus ei ole süüa.

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7117

Ma olen täiesti veendunud, et taoline nähtus ei kajastu üheski statistilises andmete kogumikus ja järelikult ei tea sellest ministeerium ega valitsus ning nende jaoks polegi probleemi olemas. Kui selline asi välja tuua, siis tekkib küll arutelu tagajärgede üle (näljas lapsed) aga põhjustest eriti ei räägita. Minu arvates on peamine küsida, et miks Eestis pole enam töökohti ega vanematel toitu oma lastele anda. Ilmselt pole sellele lihtsat vastust aga arvan, et meie praegune poliitiline süsteem on sotsiaalseid vajadusi eiranud ja jutlustanud hoopis mingeid teisi edukuse kriteeriume. Kasvõi neid peaministri partei poolt loetletud kohti võrdluses teiste riikidega. Mis loeb meie positsioon mõne teise riigiga kui meie inimesed on alatoidetud? Isegi toidupanga idee pidi siin algatama hollandlane, sest meie ise olime ilmselt liialt häbistatud, et tunnistada omariikluse ebaõnnestumist. Kas mitte riik polegi suur perekond, mis peaks hoolitsema kõigi oma liikmete heaolu eest ja mitte ainult tippu jõudnute eneseteostuse võimaluste pärast?

Ilmselt leiduks näitajaid, et Eesti vaesus pole sugugi Euroopa suurimate seas ja poliitikute arusaamise järgi oleks sellega kõik korras. Nad lähtuvad eeldusest, et andmeid on kogutud parimal viisil. Kui ma ei eksi, siis toidukorvi maksumust enam ei arvutata, sest vahe riikliku toimetuleku toetuse ja elamiseks kuluva miinimumi vahel kärises liiga suureks. Omajagu süüd on siin ka statistika kogujatel. Praegu käimas olev rahvaloendus on selle puudujäägid üsna ilmekalt välja toonud. Sellest mõnes järgnevas postituses, kuidas meil ei saagi usaldusväärseid andmeid koguneda, sest valim on moodustatud vildakalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga