Veenus pilvede varjus

Juba eile õhtul oli mul kindel plaan jälgida Veenuse üleliikumist tõusvast Päikesest ja valmistusin varakult tõusma. Ärkasin kell 3.05 selle peale, et akna taga oli kärbsenäpp laulma hakanud. Väljas oli veel täiesti pime, päikese tõusuni oli ligi tund.

Äratuskell oli pandud kell 5.45 peale aga sellel ajal tõustes ja aknast välja vaadates, nägin vaid pilvi. Õigupoolest küll mõningaid heledamaid laike nende vahel aga ikkagi tõsist pilvisust. Loobusin astroloogilise nähtuse vaatlemisest, milleks järgmine võimalus avaneb alles järgmisel sajandil.

Pilved varjutasid Veenuse nägemise võimaluse. Foto Virgo Kruve

Pilved varjutasid Veenuse nägemise võimaluse. Foto Virgo Kruve

Õigupoolest, millisest erakordsest sündmusest me siinkohal ikka räägime kui Päike ja Veenus on pea iga päev meile nähtavad. Üks teeb päeva valgeks ja teist näeb hämarikust koiduni (sõltub aastaajast).

Minu viimane Päikesega seonduv vaatlus oli 1.08.08 kui Eestis oli osaline päieksevarjutus. Seda sündmust jälgisin Tallinnast ja kasutasin filtrina floppy sees olevat membraani. Ütleksin, et palju huvitavam või õigupoolest nähtavam on kuuvarjutus. Nende nägemine rikub muidugi unerahu ja on vähem mugav kui niigi ärkvel oleku ajast Päikest vaadelda.

Enda põhjal võin öelda, et tegeleme ühiskonnana palju argisemate teemadega (eurokriisi lahendamine, Kreeka ja Hispaania olukord) ning kosmosesse vaatamine on väga väikse grupi huvi. Need 1960-ndate vaimustuse ajad ei tule enam kunagi tagasi, kus me (inimkond) unistamine teiste planeetide asustamisest. Oleme mõistnud, et meie praeguse tehnoloogia juures me ühelegi teisele elukõlbulikule planeedile ei jõua ja meie ulatusse jäävad taevakehad on veelgi karmimate tingimustega kui meie planeedi kõrbed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga