Opositsiooni lõhestamine töötab endiselt

Vaatasin eilseid Riigikogu esimehe ja aseesimeeste valimisi. Mind üllatas Ene Ergma sedavõrd tugev toetus, sest 81 häält on nagu Valgevenes, kus isegi opositsiooni hääled lähevad valitsevale võimule.  See oli nali, sest tegelikult on Valgevene demokraatlikum kui Eesti, kus presidendi valimistel osales 101 parlamendi liiget ja Valgevenes vist isegi 8 miljonit inimest, kellel oli valida vähemalt 11 kandidaadi seast. Valimised olid seal vähemalt 2 aasta eest ja ma ei mäleta enam nii täpselt.

Hoopis huvitavam oli aseesimeeste valimine. Laine Randjärv sai oma 38 kohta ja pidi hiljem meedias selgitama, et miks 17 valitsusliidu häält jäid temale tulemata. Teise koha sai Jüri Ratas 31 häälega. Veel hommikul olevat päevalehed ennustanud talle kaotust Eiki Nestorile, kes sai oodatust vähem hääli (28) ja ametikohta ei saanud. Sotsiaaldemokraadid ja Vakra  klann olid silmnähtavalt pettunud, see paistis välja ka Reformiraadios kell 14 eetris olnud opositsiooni poliitikute saates.

Juku-Kalle Raid suutis olla jälle eemaletõukav oma Kanal2 Reporteri saates tehtud väljaütlemisega, mida ma siinkohal kordama ei hakka. Suhtumine oma vastasesse ütleb iga poliitiku kohta rohkem kui lubadused või programm. Minus tekitavad vastumeelsust sellised alusetud kritiseerimised, kus ennast peetakse võitmatuks ja targimaks ning igasugune teistsugune arvamus on koheselt kõige halvem (valitsuse ehk riigi vastane veel pealekauba). Minu jaoks peaks suutma ka kõige vastumeelsemas olukorras või inimeses näha midagi edasiviivat, sest läbinisti halb ei saa ükski organisatsioon või isik olla. See on nagu nööriga, millel on alati 2 otsa. Keegi peab ka opositsioonis olema ja selle üle pole viisakas parastatad. Samas mõistan, et Raid oma vaimsete võimete poolest ei oma kaastunnet või teise inimese mõistmise võimet ja selle tõttu on nii võitlev.

Peaks ka midagi positiivset lisama. Selleks on Mart Laar, kes nüüd sõidab ringi ratastoolis, nagu Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble, kes on eurotsooni üks olulisimaid poliitikuid. Kirjutasin kunagi sellel teemal seoses Jüri Jaansoniga, kes oli ametlikult töövõimetu (kuulmispuue) ja kandideeris ning sai ka valituks. Loodetavasti saab Riigikogu nüüd endale liftid. Äkki on juba saanud? Ma pole seal pikka aega saanud aga kahtlen selles. Laar saab nüüd ennast samastada ka USA presidendi Franklyn Delano Roosevelt´iga, kes oli ka ratastoolis ja televisiooni eelsel ajal tuli edukalt toime selle saladuses hoidmisega. Piltidel näidati teda juba istuvana ning üldse on teada vaid 2 fotot temast ratastoolis. Laarist on seevastu vähemalt 3 telekaamerate ette sattumist: esimene oli IRL-i kongressil, kus ta oleks pidanud seisma vastavalt Urmas Reinsalu lubadusele, seejärel naasmine parlamenti ja eilne valimiste päev. Nende kahe viimase vahepeal oli vist veel üks seminar või konverents, kus teda näidati ratastooliga saalis istumas.

Ühtse opositsiooni korral oleks võinud minna ka nii, et Laine Randjärv oleks jäänud hoopis teiseks aseesimeheks. Vahe Jüri Ratasega oli 7 häält. Nestorile läks lausa 28 häält. Selleks oleks vaja olnud, et SDE oleks oma ambitsioonidest loobunud võimaluse nimel saada tugevam opositsioon. Just omavahel konkureeriv opositsioon on see põhjus, miks praegused valitsusparteid tunnevad ennast kukutamatuna. Ilmselt ka põhjusega, sest nende töörull töötab ja ülekaalu hoidmiseks tuleb lihtsalt parteilaste ohjes hoidmisega tegeleda. Isegi ülejooksikuid pole vaja värvata, nagu prooviti näiteks Tallinna volikogus küll Erika Salumäe, Sergei Karavajevi või Tõnis Bitmaniga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga