Keskerakond läheb valimistele diletantidega kaotama

Nägin esimest Keskerakonna reklaami 1. märtsi valimiste teemal. IRL alustas oma reklaamidega juba mullu oktoobri lõpus (20. oktoobrist), siis tegi Reformierakond oma Ämari klipi ja alustas ka SDE. Vaid Tallinna linnavalitsus maksis Savisaare jõulutervituse klippide eest(uisutamine) detsembris ja jaanuari alguses.

Pärast aastavahetust jätkati IRL-i klippide näitamist, Reformierakond tegi uued klipid Rõivasega ja SDE klipid lapsetoetuse teemadel. Praeguseks on jäänud eelhääletamiseni 10 päeva ning alles nüüd alustab Keskerakond kampaaniat. Kas nad tõesti arvavad, et hiline start veel muudab midagi?

See klipp, mida täna Tallinna TV pealt nägin, oli filmitud vaatega Toompeale. Algas võõrkeelsete uudistega ja võrdlusest Läti ja Leeduga. Kogu selle reklaami jooksul ei saa me teada, mida nad siis teisiti teevad.

Edgar Savisar ja poliitilised diletandid: Rene Toomse, Peeter Ernits, Tarmo Kriis ja Oudekki Loone.

Keskerakond ei võida valimisi, sest nende kaadripoliitikud jooksevad ära teistesse erakondadesse. Aseesimehed Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg olid neist tuntuimad. Nüüd on Sven Mikser SDE esimehena võimalik tulevane peaminister. Mullu suvel olid nad kaotanud 100% oma saadikutest Euroopa parlamendis(Siiri Oviir, Vilja Savisaar-Toomast) ja vähemalt 27% ehk iga 4. esindaja Riigikogus. Valimiste järel said nad 26 kohta aga praegu on fraktsioonis vaid 19 liiget.

Selles täna nähtud reklaamis ei olnud ühtegi senist poliitikut, vaid erakonna esimees ja 4 poliitilist diletanti. Neil pole poliitilist kogemust ega mainet poliitikas tegutsejana. Kui see pole nimekaim, siis Peeter Ernits on kandideerinud 5 korda alates 1992. aastast ja viimati 2011. aastal Riigikokku Rahvaliidu nimekirjas aga parim tulemus on hiljutine 810 häält. Ta pole isegi häältemagnet! Ühe korra on kandideerinud Oudekki Loone, kes mullu kevadel sai Euroopa Parlamenti kandideerimisel üle Eesti 1082 häält. Oleks üllatav kui ta nüüd saaks sellest rohkem, sest ringkond on väiksem ja konkurente palju rohkem. Tarmo Kriis kandideeris 2013. aasta kohalikel valimistel Eesti Reformierakonna nimekirjas Hiiu vallas ja osutus valituks aga ma arvan, et see on nimekaim. Igatahes pole vallavolikogu 2 aastane töö piisav, et nüüd parlamenti saata. Rene Toomse on täiesti puhas leht ja pole varem poliitikas olnud ega kandideerinud.

Eelmiste valimiste järel oli Keskfraktsioon suurusel teine aga praeguseks langenud SDE-ga samale pulgale ning jääb viimasele kohale. Kuigi ametlikult on mõlemal 19 liiget, siis SDE on saanud juurde endisi KE liikmeid, kes ei saa fraktsiooni kuuluda aga hääletavad nendega ühiselt. Sellel põhjusel ongi neil rohkem liikmeid kui 19.

Keskerakonna diletante iseloomustab nende hiline liitumine erakonnaga(Loone on olnud pikimalt aga ikkagi vaid aasta) vahetult enne valimisi. Nad ei ole kirjutanud poliitilisi artikleid ega avaldanud toetust KE seisukohtadele, vähemalt mitte tähelepanu pälvivalt. Nad ei ole esinenud KE esindajatena eelnevatel aastatel raadios ja televisioonis peetud debattidel. Kui tuua võrdlus spordiga, siis meil oli võistkond, kes treenis eelnevatel aastatel ja saavutas mingisuguse taseme aga võistluseks otsustas treener tuua välja täiesti uued inimesed, kelle sportlikke saavutusi keegi ei tea ja nende ainus väärtus ongi uudsus, mida võib nimetada ka võhikluseks. Riigi juhtimine ja laiemalt poliitika ei ole selline ala, millele võib lülitud kiirkursusega 2 nädala jooksul. See vajab pidevat kursisolekut, mäletamist ja aastate pikkust osalemist. Keit Pentus oli korduvalt kandideerinud ja ikkagi toodi 2003. aastal välja kui uus valik. Nüüd tahab KE tuua poliitikasse võhikud ja öelda, et meie tuhande aktiivsema liikme hulgas ei leidunud selleks väärilisi inimesi. Mis mõte on üldse erakonna heaks aega panustada kui valimisteks tuuakse uued inimesed väljast?

2011. aastal proovisid Eestimaa Rohelised lõtvade sidemetega saada endale kandideerima inimesi, kes ei olnud senise poliitilise süsteemi osaks. Neil ei läinud hästi. Põhjus oli kindlasti selles, et eelnevatel aastatel olid erakonnas sisetülid ja käärimised, koos valuliku äramineku ja väljaviskamistega.

Valimised on justkui olümpia, millel hea tulemuse saavutamiseks peaks olema ette näidata eelnevate aastate saavutusi. Niisama pole mõtet seal starti minna, sest üllatusi ja imesid ei juhtu. Vanade poliitikute väljateenitud riigi toetus raisatakse uutele ja tundmatutele nimedele, kuigi selle võiks panustada senistele inimestele.

Minu kindel otsus on seekord jätta liberaalide poolt hääletamata, sest KE ja REF kisuvad ainult üksteisega tüli ning on kaotanud ettekujutuse probleemide lahendamisest. Ma ootan kvaliteetset juhtimist, mitte poliitika muutmist läbikäiguhooviks. Kokaks ja trammijuhiks võib saada kiirkursusega aga riiki juhtima ja raha jaotama saab usaldada vaid pikemalt oma pühendumust näidanuid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga