Kes on eestlane? See on küsimus.

Sellel kevadel on olnud mitmeid sündmusi, mis on tekitanud minus hämmeldust ja seadnud kahtluse alla senised teadmised. Täpsemalt puudutab see küsimust, et keda loeme eestlaseks. Kas siin sündinud inimest, siin kasvanud inimest, eesti keeles rääkivat inimest või eestlaseks saab ka välismaal elades vaid 1 eelneva tunnuse alusel.

Eelmisel aastal oli Vao põgenike maja seina põleng. Ma vältisin sõna süütamine, sest teo toimepanijat ei ole tabatud ja samahästi võis see olla mõne majaelaniku töö või valitsuse palgaliste agentide tegu. Sinna tormasid ju kohale peaminister Taavi Rõivas koos oma saatjatega ning president Toomas Hendrik Ilves tegi avalduse, mille sisu võib üldistatult kokku võtta sõnadega “mul on häbi olla eestlane.” Kuivõrd on temas üldse rahvusena eestlast? Tema vanematel oli seos Eestiga aga nad ei olnud maarahva seast. Tema sündis, kasvas, õppis, töötas ju välismaal ja Eestisse saabus paar kümnendit tagasi. Tema vanemad olid Eesti kodanikud aga nad ei pidanud olema eestlased, et temast võiks saada põhiseaduse kohaselt president.

Küsimus eestlaseks olemisest näib tulevat poliitilisest olukorrast, kus tööealiste inimeste väljarännet ja rahvastiku vananemist ning vähenemist (suremus ületab sündimust) proovitakse ilustada läbi selle, et defineeritakse eestlaseks ka inimesed, kes varem selle alla ei kuulunud.

Näiteks Reformierakonnal on plaanis juba palju aastaid tulla välja seaduseelnõuga, mis lubaks topeltkodakondsuse. Nad said isegi sellel aastal valitud õiguskantslerilt Ülle Madiselt toetust argumendile, et sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta kui ta on saanud mõne teise riigi kodakondsuse. Praegune seadus sellist topelt olekut ei võimalda ja näeb ette vanast loobumise kui saadakse uus. Muidugi on ideed vedanud Valdo Randperel ja Imre Sooäärel omad huvid, sest neil on teise riigi kodakondsus taskus.

Samal teemal oli eile ajalehes “Postimees” Kaire Uuseni artikkel “Maailmast leiaks veel miljon eestlast.” Kirjutasin sellele kommentaari:

See arutlus ei lähe piisavalt kaugele vastuse otsimisega, et kes on eestlane. Varem ma teadsin seda: vanemad eestlased, elab Eestis, kõneleb eesti keeles. Nüüd on keeruline. ETV “Vabariigi kodanikud”, kus Ojulandilt küsiti, kas siin sündinud mustanahaline on eestlane. Kevadises AK-s oli lugu TTÜ mehest, kes on pärit Indiast, eesti keelt ei räägi aga käib Kaitseliiduga metsas ja ajakirjaniku määratluses tegi see temast eestlase.
Kõige tabavama kirjelduse uuest pealesurutavast eestlase definitsioonist leidsin 2013. aasta sarja “Riigimehed 2” kordusest. Eelviimane viies osa, näitleja Raivo Trass (tegelaskuju Akadeemik) on raadio stuudios ja räägib oponendile: “Teie kontseptsioon Eesti rahvast põhineb mingil paatoslikul, populistlikul, lausa rassistlikul arusaamisel. Eestlus on eelkõige konstruktsioon. Eestlane võib olla igaüks. Ükskõik mis taustaga. Tähtis ei ole rahvus: eestlane, venelane, nigeerlane, vaid inimene.”
Kui Andrus Ansip sai 2005. aastal Reformierakonna esimeheks, siis oligi tal lubadus(mida ei mäletata), et 15 aastaga 1,5 miljonit eestikeelset inimest. See oli kärbe nende 2003. aasta trükisest “Pass tulevikku,” milles räägiti 2 miljonist eestlasest. Pange tähele, et eestikeelne ei tähenda rahvuselt eestlast. Praeguse valitsuse minister Margus Tsahkna tuli veel selle aasta alguses välja programmiga „Isamaa 2.0“ ja räägib taaskord 2 miljonist eestlasest. Ta isegi ei tea, et kordab 13 aasta tagust Reformierakonna lubadust. See on võimalik ainult eelpool tsiteeritud riigimeeste meetodiga, kus eestlaseks saabki Kaitseliiduga metsas käimisest või lihtsalt siin elamisest.

Virgo Kruve

Siia kirjutan oma mõtteid ja tähelepanekuid Eesti elust. Mõnikord lisan ka teemakohaseid pilte, mis on minu tehtud kui pole nimetatud teist autorit/allikat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga