Kirikus vandujad matavad demokraatia
Eile kirjutasin sellest, kuidas IRL-i inimesed kavandasid, ehitasid ja tellisid Eesti edu mahamatmist tähistava samba, mida tuntakse millegi pärast ka Vabadussõja sambana. Nüüd loen Indrek Saare kirjeldust, kuidas sama pundi kirikus vandumas käinud “Äraostmatud” tiib juurutab politseriiki.
Nõnda juhtus esmaspäeval riigikogus vastu võetud karistusseaduse muutmise seadusega, mis annab tulevikus võimuparteidele oluliselt avaramad võimalused ebasoovitavate vabamõtlejate hirmutamiseks ning ehk ka karistamiseks.
Kõva käe ihalejatele teeb ilmselt rõõmu ka seadusesäte, mis võimaldab hirmutada valitsuse ja riigikorralduse suhtes kriitilisi ajakirjanikke „valeandmete levitamise eest“ kuni kuueaastase kinnimajja paigutamisega.
Kuidas siis selline jamps sai seaduseks riigis, mis peaks kõigi deklaratsioonide kohaselt austama inimõigusi, sealhulgas õigust omada ja avaldada oma arvamust?
Kõnealune seaduseelnõu jõudis oma esialgsel kujul riigikogu õiguskomisjoni juba mõni aeg tagasi, olles ette valmistatud justiitsminister Rein Langi poolt.
Menetlemise käigus aktiviseerusid komisjoni esimees Ken-Marti Vaher ja tema erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, kes esitasid eelnõule hulga muudatusettepanekuid, eesmärgiks karmistada karistusi ja laiendada võimalike süütegude tegijate ringi. Justiitsministeeriumi esialgne hinnang neile ettepanekutele oli jõuliselt negatiivne, sest Rein Lang sai loomulikult aru, mida taotleti. Taotleti valju korda.
Normaalses olukorras oleks eelnõu jäänud ilmselt seisma ja komisjoni uut esimeest ootama. Aga kuna vähemusvalitsus on end tänaseks paljuski nurka mänginud, avas see äraostmatute riismetele uue võimaluse.
Nimelt on valitsuskoalitsioonil maksutõusude, eelarvekärbete ja töölepinguseaduse muudatuste tegemiseks vaja koos hoida kõik need 50 häält, mis neil on, ja selle tabasid machiavellid ära.
Tulemus on meil käes. Rein Lang pani suu kinni ja Reformierakonna saadikutel, kes liberaalidena poleks tohtinud toetada demokraatia piiramist, tuli oma veendumustest taganeda. Vastasel korral võinuks nende valitsemisaeg tänaseks juba läbi olla.
Jääb vaid loota, et edaspidi jäävad tulemuseta mõne partei katsed allutada ka Eesti kohtusüsteem poliitilisele juhtimisele. Ja et hoolimata mõne fanaatiku üritustest kehtestada vali kord ning toppida teisitimõtlejatel suu kinni, võib igaüks meist ka tulevikus valitsuse suhtes kriitiline olla.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=24100157
Tavaliselt ma nii pikalt ei tsiteeri aga antud juhul pidasin seda vajalikuks, et patoloogiline kiiruseületaja Ken-Marti Vaher ja tema meetodid oleksid mul endal kergemini leitava. Pealegi, kes teab ette kui kauaks seda delfitki jätkub. Äkki läheb nagu Hans H. Luige esimese interneti portaaliga www.mega.ee mis tegutses veel kusagil sajandivahetuse paiku ja jäi tookord delfile alla.
Oleks vist aeg meenutada Äraostmatu Ken-Marti Vaheri justiitsministriks oleku ajast pärinevat õhupalli, mis nagu selgus, oli kasutamatult kestvam kui poliitikas täis puhutud ja siis pauguga tühjaks läinud Res Publica nimeline projektipartei. Selle riismed leidsid õnneks väärilise kasutuse Isamaaliiduga kokku traageldamiseks.
Ma hakkasin mõtlema, et mingi värk on nende praeguste vähemusvalitsuste parteidega. Res Publica kummist õhupallid on kestvamad kui inimeste seisukohad, programm ja erakond ning samuti on Reformierakond tuntud kummist toodete – kondoomide, kampaaniates kasutamise poolest. Äkki peaks tegema nüüd parteide vahel jaotuse mitte nende ideoloogiate parem-vasak skaala järgi vaid näiteks kummi kestvuse alusel? Ootan arvamusi, eriti kondoomipartei Reformierakonna kohta.