Michal sobib politseiriigi justiitsministriks
Eile oli kõigis teleuudistes sees teade, et reformierakondlasest justiitsministri vend mõisteti süüdi narkokuriteos. Karistus 2 aastat katseajaga. Minister ise on samuti lähedalt seotud erakonna annetuste uurimisega ja käinud Keskkriminaalpolitseis selle kohta ka tunnistusi andmas.
Nüüd oleks tal juba hilja õigusriigi ministrina käituda ja saab olla vaid politseiriigi minister ehk edasi oma ametis kuni kogu valitsuse lagunemiseni. Tema seljatagune on kindel. Ilmselt on tal siseinfot pea kõigi valitsuse ministrite kohta ja tema on see kivike klotside püramiidis, mille äravõtmine tooks kaasa veel paljude teiste pudenemise.
Minu arvamus Justiitsministeeriumist oli juba aastaid tagasi negatiivne, sest mulle ei meeldi nende poolt läbi viidud kohtutäiturite reform, mis tegi neist ettevõtjad, kes ei vastuta seaduse mõttes mitte kuidagi ja võivad seadusi rikkuda nagu ise heaks arvavad. Ainus võimalus neid korrale kutsuda on kohtusse minna, sest ministeeriumi käed nende vastu on sama kärbunud kui Tyrannosaurus Rex´il.
Sellel aastal on olnud mitmed rünnakud opositsiooni vastu, ennekõike prokuratuuri poolt ja valitsuse vaikiv heakskiit näitab, et õigusriigi poole püüdlemine pole nende huvides. Muidugi võib väita, et ka opositsioonis olevad poliitikud on talunud endaga seotud menetlusi ja mitte ametist lahkunud ja oli ka Siim Kallas, kes kuni uurimise lõpuni püsis ametis aga see oli kusagil 10 aastat tagasi ja enne Euroopa Liitu. Kui meil oleksid euroopalikud väärtused, siis poliitikud taanduksid selliste juhtumite korral.
Miks võimul olevad poliitikud siis trotsivad uurimist ja kahtlustusi ning Rakvere linnapea reformikas Andres Jaadla näitel ka süüdimõistmist kuni Riigikohtu otsuseni välja? Minu arvates on põhjus riigi üle võtnud parteide kartellis. Kartelliparteid teavad, et mängus saavad osaleda vaid nemad ise, sest teistele on seatud takistused mängu sisenemiseks ja kõigi osalejate püsimine on nende ühine huvi. Viimastel päevadel meedias olnud Tallinna linnapea ja tema ametiauto on pannud mind mõtlema, et opositsioonis olla pole sugugi halb valik. Palk on ju parem kui lihtsal Riigikogu saadikul, samuti veel võim ja meediasse pääsemine. Samavõrd vagurad on ka sotsiaaldemokraadid, sest nemad loodavad veel võimalusele, et opositsioonist võidakse vaid nemad võtta valitsuse tegemiseks. Praegune IRL on vait ja vagusi, sest ei taha oma kohta sotsidele loovutada, sest riigi rahadele juurdepääs on oluline. Ainus võimalus seda süsteemi muuta oleks ilmselt sedavõrd suur kriis, mis määriks kõigi praeguste erakondade näod ja valijad pöörduksid tõesti siiani parlamendist välja jäänud erakondade poole või tuleks mõni uus jõud (liit).
Michali teema lõpetuseks siis kokkuvõtvalt, et tema tagandamiseks pole Eesti riigis ühtegi jõudu, tal on kõik eeldused oma ametis edasi püsida ja nautida partei usaldust, mille vastu ei julge ka ükski meediaettevõte minna.