ERR salgas maha 98 000 euro väljapetja kuulumise IRL-i

Reformihääling ja teised valitsusmeedia kanalid jätavad mainimata valitsusse kuuluvate inimeste kuriteod ja süüdistused. Olen märganud, et AK teleuudistes on Keskerakonna “skandaalide” järel kohe mingi selgelt kriminaalne lugu. See mulje vajab näiteid ja hetkel ei olnud mul aega sellele.

Täna oli Vikerraadio uudistes kell 15 teade Pepsi kalaärimehe kohtuprotsessi algamisest. Seal ei olnud öeldud, et süüdistatav ja süüdistatavate firmade omanik Paul Kärberg kuulub Isamaa ja Res Publica liitu. Kirjutan seda teksti kell 15.41 ja siis ei olnud seda tekstina ka veel portaalis.

Küll on Paul Kärberg süüdistusest ilmunud 22. augustil ERR-i artikkel, mis samuti ei maini tema kuulumist IRL-i. Küll räägitakse sellest, kuidas ta korraldas partei sisevalimisteks häälte võltsimist(vedas kohale liikmeid) ja kuidas 2009. aastal osales Lohusuu vallas häälte ostmises. See süüdistus jäi kerge karistusega, sest “puudus avalik huvi.” Reformihäälingul on halb komme tekste muuta tagantjärgi ja seda mitte märkida. Näiteks aastaid tagasi kirjutasin Reformierakonna tapjast Andrei Andrejevist ja pärast seda muutis ERR kõiki teda puudutavaid tekste ja lisas juurde erakonda kuulumise, sest enne Reformierakonda astumist ja nimekirjas volikogu liikmeks saamist oli ta olnud Keskerakonnas.

err-salgas-maha-irl-varga-petise

Paul Kärberg sai süüdistuse PRIA-lt 98 000 euro väljapetmises aga ERR-i artikkel salgas maha tema kuulumise Isamaa ja Res Publica liitu.

ERR vaikis maha 98 000 euro väljapetmises süüdistatava Paul Kärberi kuulumise IRL-i.

Kui palju häälteostu lubame e-valimisteks?

Presidendi valimine on tõstatanud valimiste salajasuse ja hääletamise vabaduse teema. Vähemalt 3 Riigikogu liiget pildistasid 29. augustil oma sedelit ja avaldasid foto internetis. See käivitas arutelu, kas selline tegevus on lubatav. Nii õiguskantsler Ülle Madise kui justiitsminister Urmas Reinsalu taunisid seda. Olin juba 2 nädala eest kirjutanud teksti valimiste salajasuse ja vabaduse teemal, mis ilmus 21. septembril. Avaldasin selle valimistega seotud lehel: http://www.evalimised.ee/virgo-kruve-silmakirjalikult-salajased-e-valimised/

Eile tegi Indrek Tarand käigu kohtusse, et esitada kaebus Riigikogu I voorus toimunud sedelite pildistamise kohta.

“Tänu ajakirjandusele teame, et riigikogus läbi viidud presidendivalimiste esimeses voorus rikuti räigelt valimisseaduse salajasuse nõuet,” ütles Tarand viidaters sellele, et mitmed riigikogulased pildistasid ja jagasid sotsiaalmeedias oma täidetud valimissedeleid.

http://uudised.err.ee/v/eesti/e290c013-8238-4879-b87a-ca137ff36f0a/tarand-tahab-kohtu-abil-panna-kallase-ja-repsi-toetusallkirju-koguma

Palju suurem rikkumine toimub parlamendi ja volikogude valimisel valimisjaoskonna väliselt e-valimisel.

Tsaariaegsed ruulivad e-valimistel

Tulemuste järgi oli 91-aastaseid arvuliselt rohkem kui internetis kasvanud 18-aastaseid. See on fakt logifailidest, et kuni 32-aastased kulutasid e-hääle andmiseks ligi 3 minutit(üle 175 sekundi), kõik 100+ olid neist 70 sekundit kiiremad. Eesti nobedaim oli 104-aastane naine alla 35 sekundiga!

Arvutiga hääletamisel ei ole salajasust, sest samas failis on hääletaja isikuandmed ja valik. Ainult kokkulepe takistab salajasuse rikkumist. Arvutiga hääletamine ei ole ka vaba, sest ekraani taga võidakse inimest meelitada või ähvardada häält andma. Jaoskonnas kabiinis on inimene üksi ja ametnikud tagavad talle valimiste vabaduse. Hääletajal on võimalus avalikustada oma valik(öelda, kellele hääl läks) aga ta ei tohiks hääl tõestada, näiteks seda pildistades või arvuti ekraanilt näidates.

Kui palju häälteostu ja valimisvabaduse võtmist lubame e-valimisteks?

Kahtlustuse nakkus levib Toompuiestee majast

Tallinna 2013. aasta KOV valimiste eelsed reklaamid tõid ERJK poolt linnapeale ja abilinnapeadele trahvid ning mullu septembris ka läbiotsimise Savisaare talus. Täna tuli teade kahtlustuse esitamisest reklaamid valmistanud firma omaniku Raimond Kaljulaid’i vastu.

Rahvusringhäälingu artiklis oli lause süüdistuse kohta: ‘”teenusepakkujana oli teadlik, et selle töö eest makstav raha on väidetavalt ebaseaduslik.” Eestis ei ole seadust (peale pankade), mis kohustaks välja selgitama raha päritolu. Tasus avalik sektor ja ülekannetega pangast. Ausamat raha on raske ette kujutada.

Kuigi kulutamise objekt võib Tõnismäe ja Toompuiestee majades tunduda ebaseaduslik, siis KOV omab iseseisvat eelarvet sh õigust teha kulutusi reklaamile. Kui sellises laadis edasi mõelda, siis Juhan Parts omastas 2 miljonit krooni Eesti Omanike Keskliit MTÜ-le ministeeriumi antud toetust, sest tema pilt oli nende trükises ja MTÜ juhid on aktiivsed IRL-i poliitikud: Urmas Reinsalu, Priit Värk, Priidu Pärna, parteist lahkunud Andry Krass. Varem oli juhatuse liige Tallinna volikogu liikmeks saanud IRL-i Madis Kübar. Sama MTÜ sai kunagi 500 000 krooni, et teha septembriks petitsioon.ee leht. Kui seda jaanuariks ei olnud, siis kirjutasin sellest artikli, et Eesti Omanike Keskliit kantis aga oleksin pidanud koostama hoopis kuriteoteate Siim-Valmar Kiisleri juhitud KÜSK rahade omastamise kohta. Tõsi, märtsiks see leht siiski tehti.

Põlisorav Kallas ja uusorav Kaljurand

Kas presidendi valimine lõhestab Reformierakonna? See oli küsimus Vikerraadios. Vastus ei ole pakutud jah või ei. See praegune tüli on lihtsalt sümptom(nagu nohu). Põhjus on kaugemal minevikus. Marina Kaljurand ei ole siiani parteis(kuigi lubas), ta ei kandideerinud valimistel ja minu arvates on tema pult Rosimannuste käes. Seega, Reformierakond lõhenes hetkel kui tuli partei väline Marina ministriks ja viimaste valimiste järel sai fraktsiooni juhiks Urve Tiidus ja aseesimeheks mugavuspõgenik Rootsist Valdo Randpere ning mitte Keit. Kadriorgu mineva nuku väljaselgitamine süvendas lõhet. Mässajate peitmiseks on ka Paet “kandidaat,” et ei oleks ainult põlisorav Kallas vastamisi “parteitu” Marinaga.

Reformierakond ja SDE peaksid mõistma, et riigireformi tegemisega on nende soov oma kandidaadile toetushääli saada sama vastuoluline kui surmamõistetult endale õnnistust paluda. Eesti vajab võimumonopoli välist kandidaati. Presidendi pult ei tohi asuda peaministri sahtlis. Ilves ründas korduvalt Savisaare parteid, sest kandis kaotuste vimma. Ta oli minister Laari valitsuses aga Edgar meelitas Siimu üle ja nad tegid ise uue valitsuse. Sama aasta kohalikel valimistel kaotasid Mõõdukad kohti (Tallinnas kukkusid lausa välja) ja Ilves pidi loobuma erakonna esimehe kohalt.

Pärast 2 päeva jooksul hääletuste jälgimist võin öelda, et ühelgi kandidaadil ei olnud lootust saada Riigikogus valituks. Järelikult on alusetu detektiivitöö, et miks Nestor ja viimase vooru Kallas said mõlemad vähem hääli kui oli kahe erakonna toetushääli. Pole olemas mingeid reetureid, vaid eelpool nimetatud lõhenenud Reformierakond, kus on mässajad Rosimannused.

Avalikult ei tunnistaks selles parteis keegi, et on esimehega rahulolematu või tema isiklikud ambitsioonid on kannatanud. Pigem käib see seriaali „Kaardimaja“ sarnaselt kaudsemalt, et niidid ei viiks nende endini. Näiteks see kuidas Francis sai asepresidendiks. Ta seadis üles Peter Russo kuberneri kohale ja tema joomise ning tapmise järel ei olnud valimiskampaanias esinumbriks võtta kedagi teist peale asepresidendi, mis avaski koha Francisele.

Ma ei ole lugenud ajakirjandust ega tea, kas seda mõtet on välja käidud aga ma lihtsalt oletan praegu, et uusorav Marina Kaljurand tahetakse saada ära välisministri ametist, et koht vabaneks Keit Rosimannusele ja nende pere saaks ka kontrollitava isiku Kadriorgu. Nõrk Taavi Rõivas ei suuna arenguid erakonnas.

Iseseisvuse taastamise päev

20. august ei ole enam võimude poolt sildistatud edgaripäev. See on muutunud poliitikute esinemise, vastuvõtu ja kultuuriürituste päevaks.
Muutus toimus ilmselt 2008. aastal kui  Tallinna Lauluväljakul korraldati 19. augustil suur kontsert pealkirjaga „Märkamisaeg.“ See etendus kestis vist lausa 5 tundi, millest mul on loomulikult ka salvestus olemas. Kusagil. Tookord uskusin ma veel hariduslikul eesmärgil kasutust ja jagamist ilma tulu saamata ning lisasin ka siia blogisse linke youtube videotele, mis said kättesaadavad olla üsna lühikest aega. USA firmat muidugi ei huvita Eesti kultuur, vaid ingliskeelse rämpskultuuri õitseng. Sellel üritusel esinenud artistide loomingul oli ja on jätkuvalt autoriõigus, kuid rõhutan, et see üritus maksis 2 miljonit krooni ja selle tasus maksumaksja. Selle kustutamine veebist tegi vaesemaks ajaloolise mälu, sest ametlikke salvestisi ju enam ei müüda ja vähesed on fanaatikud, et seda tasu eest ostma hakata. Milleks maailmale eestikeelne kultuur?
Maailm ei vaja Baltikumi mälestust 19. augusti ja 20. augusti sündmustest. Seda on vaja Eesti võimudele, mis majanduskriisi(masu) ilmumisel leidsid võimaluse rahvale „tsirkust“ hakata pakkuma. Hiljem on selliseid suviseid kontserte olnud ridamisi, isegi Tartus.
Valitsusliidu poliitikud leidsid, et talvel külmaga ei ole võimalik inimesi pidupäevaks tänavale tuua, sest lumi on lihtsalt liiga külm. IRL-i poliitik Ando Kiviberg käivitas 2011. aastal(võin eksida ajaga) siiski talvise tantsupeo ehk õues tantsimise. Ma olen üsna veendunud, et rahvakultuuri pärimuses sellist asja ei olnud, sest talvel käidi viltidega, mis on tantsimiseks ebamugavad ja viiskudega oleks lumehanges olnud külm karata. Tänapäeval ei olnud üritus mitte kunagiste liigutuste tuimas kordamises, vaid võimaluses saada televisiooni. Just tänu televisioonile ma sellest üritusest tean ja seda mäletan.
See aasta oli esmakordne, kus ma nägin Edgar Savisaart andmas ETV ekraanil intervjuud seoses 20. augusti ja iseseisvuse väljakuulutamisega. Tema vihane konkurent Mart Laar oli ka eetris aga nägi palju rojum välja. Kuigi mõlemad istusid, siis Laari ei kannatanud lähedalt filmida, sest tema parem silm eksles sihitult ja ainult vasaku silma taga näis mõistus toimivat. Kurb vaatepilt kahel korral peaministriks olnud mehest, kes lahkus mõlemal korral valetamise pärast. Vähemalt taipas ta seekord öelda, et kolmandat korda temast peaministrit ei tule. Elioni võrgus tema intervjuud isegi ei järelvaadata.
See aasta oli esmakordne, kus Kadrioru lossi juures toimus vastuvõtt eliidiks nimetatud inimestele. Juba iseseisvuse taastamise järel muutus rahvas ehk nimetu ja tundmatu inimhulk ametlikele üritustele mitteoodatuks. Neid oli alguses vaja, et oma riik kätte saada. Seejärel võttis eliit oma koha sisse ja asus teostama isekeskis tähtpäevade tähistamist. Üritused on personaalsete kutsetega.
Nägin ära kõigi kunagiste peaministrite intervjuud. Imestama pani praeguse Taavi Rõivase intervjuu puudumine, sest temal oleks ka olnud oma lugu seoses 20. augustiga rääkida ja võimalus selgitada, kuidas praegused ingliskeelsed võõrväed ei ole sarnaselt venekeelsete okupeerivad sõdurid.
Järgmisele aastale mõeldes olen üsna kindel, et 2016. oli president Ilvese lahkumine ja mitmete rahvale suunatud ürituste pärast sai alguse uus tõeline rahva pidupäev. Praegu veel olid eraldi artistidega kontserdid, kus Tallinna linn korraldas Vabaduse väljakul oma kontserdi ja Toompea mäele Lossi platsile oli üles seatud eraldi lava valitsusliidu poliitikutele. Ühel juhul tegi ülekande Tallinna TV ja kõnet pidas Edgar Savisaar, teisel juhul ETV ja intervjuu tehti Eiki Nestoriga(kes on majas ametis Riigikogu esimehena). Siit ei ole enam palju, et konkureerivate ürituste asemel toimuksid ühed. Mina olen kõrvalt kuulnud 2001. aastal president Lennart Meri telekaamerate ees väitmas, et mingit taasiseseisvumise päeva ei olegi. Praeguseks on selge, et Savisaar on kalendrisse saanud päris oma tähtpäeva, mille olemasoluga on tema konkurendid ka leppinud ja proovivad ennast selle päevaga siduda.

Kes on eestlane? See on küsimus.

Sellel kevadel on olnud mitmeid sündmusi, mis on tekitanud minus hämmeldust ja seadnud kahtluse alla senised teadmised. Täpsemalt puudutab see küsimust, et keda loeme eestlaseks. Kas siin sündinud inimest, siin kasvanud inimest, eesti keeles rääkivat inimest või eestlaseks saab ka välismaal elades vaid 1 eelneva tunnuse alusel.

Eelmisel aastal oli Vao põgenike maja seina põleng. Ma vältisin sõna süütamine, sest teo toimepanijat ei ole tabatud ja samahästi võis see olla mõne majaelaniku töö või valitsuse palgaliste agentide tegu. Sinna tormasid ju kohale peaminister Taavi Rõivas koos oma saatjatega ning president Toomas Hendrik Ilves tegi avalduse, mille sisu võib üldistatult kokku võtta sõnadega “mul on häbi olla eestlane.” Kuivõrd on temas üldse rahvusena eestlast? Tema vanematel oli seos Eestiga aga nad ei olnud maarahva seast. Tema sündis, kasvas, õppis, töötas ju välismaal ja Eestisse saabus paar kümnendit tagasi. Tema vanemad olid Eesti kodanikud aga nad ei pidanud olema eestlased, et temast võiks saada põhiseaduse kohaselt president.

Küsimus eestlaseks olemisest näib tulevat poliitilisest olukorrast, kus tööealiste inimeste väljarännet ja rahvastiku vananemist ning vähenemist (suremus ületab sündimust) proovitakse ilustada läbi selle, et defineeritakse eestlaseks ka inimesed, kes varem selle alla ei kuulunud.

Näiteks Reformierakonnal on plaanis juba palju aastaid tulla välja seaduseelnõuga, mis lubaks topeltkodakondsuse. Nad said isegi sellel aastal valitud õiguskantslerilt Ülle Madiselt toetust argumendile, et sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta kui ta on saanud mõne teise riigi kodakondsuse. Praegune seadus sellist topelt olekut ei võimalda ja näeb ette vanast loobumise kui saadakse uus. Muidugi on ideed vedanud Valdo Randperel ja Imre Sooäärel omad huvid, sest neil on teise riigi kodakondsus taskus.

Samal teemal oli eile ajalehes “Postimees” Kaire Uuseni artikkel “Maailmast leiaks veel miljon eestlast.” Kirjutasin sellele kommentaari:

See arutlus ei lähe piisavalt kaugele vastuse otsimisega, et kes on eestlane. Varem ma teadsin seda: vanemad eestlased, elab Eestis, kõneleb eesti keeles. Nüüd on keeruline. ETV “Vabariigi kodanikud”, kus Ojulandilt küsiti, kas siin sündinud mustanahaline on eestlane. Kevadises AK-s oli lugu TTÜ mehest, kes on pärit Indiast, eesti keelt ei räägi aga käib Kaitseliiduga metsas ja ajakirjaniku määratluses tegi see temast eestlase.
Kõige tabavama kirjelduse uuest pealesurutavast eestlase definitsioonist leidsin 2013. aasta sarja “Riigimehed 2″ kordusest. Eelviimane viies osa, näitleja Raivo Trass (tegelaskuju Akadeemik) on raadio stuudios ja räägib oponendile: “Teie kontseptsioon Eesti rahvast põhineb mingil paatoslikul, populistlikul, lausa rassistlikul arusaamisel. Eestlus on eelkõige konstruktsioon. Eestlane võib olla igaüks. Ükskõik mis taustaga. Tähtis ei ole rahvus: eestlane, venelane, nigeerlane, vaid inimene.”
Kui Andrus Ansip sai 2005. aastal Reformierakonna esimeheks, siis oligi tal lubadus(mida ei mäletata), et 15 aastaga 1,5 miljonit eestikeelset inimest. See oli kärbe nende 2003. aasta trükisest “Pass tulevikku,” milles räägiti 2 miljonist eestlasest. Pange tähele, et eestikeelne ei tähenda rahvuselt eestlast. Praeguse valitsuse minister Margus Tsahkna tuli veel selle aasta alguses välja programmiga „Isamaa 2.0“ ja räägib taaskord 2 miljonist eestlasest. Ta isegi ei tea, et kordab 13 aasta tagust Reformierakonna lubadust. See on võimalik ainult eelpool tsiteeritud riigimeeste meetodiga, kus eestlaseks saabki Kaitseliiduga metsas käimisest või lihtsalt siin elamisest.

Häda selle Rio olümpiaga

Brasiilia on kauge ja vaene maa, millel Läänes on vähe sõpru. Nad räägivad portugali keelt aga Portugal on Euroopas üks võlariikidest, mis vajas päästmist. Jaapan on muidugi veelgi suurem võlariik aga vähemalt Jaapan tegi asju, mis tundusid või tunduvad veel praegugi ihaldusväärsed: koduelektroonika ja autod, mõnevõrra audio-visuaalsed teosed.

Tänase hommiku hädad Rio olümpialt, et vettehüpete basseini vesi on muutunud roheliseks. Süüks pannakse vetikad aga mina kahtlen selles. Kuidas saavad vetikad tekkida basseini? Pigem poetas keegi pahatahtlik sinna mingit pulbrilist või muus vormis värvi. Umbes sarnaselt Tartu purskkaevule, mis aeti vahule(vist oligi vannivaht). Teine halb uudis Rio kohta oli ohtlikum. Ajakirjanike bussi aknasse lendas kuul või mitu. Klaas oli täiesti katki. Inimestest keegi viga ei saanud aga katkise aknaga buss on väga halb märk. Viimase kajastuse järgi kahtlustati hoopis aknasse visatud kivi. See võibki olla, sest kuul oleks teiselt poolt ka läbi lennanud aga seal olid klaasid terved.

See kõik ei takistanud kultuuriminister Indrek Saarel hommikul Vikerraadios rääkimast oma muljeid olümpiast. Saan ka sellest aru, et nii kaugele reisides tulebki välja tuua eeskätt hea, sest muidu võiks maksumaksja kahelda selle reisi vajalikkuses.

Olümpia ei ole enam see, mis oli kunagi. Ma mõtlen muutust interneti eelse ajaga kui info saamiseks tuligi televiisor teatud kellaajal avada, et võistlustest osa saada. Tänaseks on lisandunud ka märkimisväärselt palju alasid, mis ei ole kuidagi seotud algse olümpia ideega. Igasugused veega seotud alad(ujumine, hüpped, purjetamine), täpsuse laskmine(nooled, kuulid) või võistkondlikud alad(kreeklastel olid ju ainult individuaalvõistlused). Sport pidi olema inimese elueale kasulik aga spordi jälgimine selle alla ei lähe. Pigem jätta olümpia vaatamata ja liikuda ise. Sellel järeldusel ei olnud seost meie Eesti sportlaste sooritustega.

Tegelikud terroristid on stuudios ja toimetuses

Hirmus maailm tuleb meedia kaudu igale poole kaasa. Nii raadios, televisioonis kui internetis on see esimeste uudiste hulgas. Tundub ju hirmus kui Euroopa lennujaamas plahvatavad pommid või kohvikus tulistatakse automaadiga või prantslaste pühal sõidetakse veoautoga inimhulka.

Terror tähendab hirmu all hoidmist ja terrorist on hirmu tekitaja. See terroristi tegu saab terrorismiks alles siis kui seda kajastab massimeedia, mis levitab hirmu inimestesse. Kui inimesed ei teaks Brüsseli, Pariisi, Nice või mõne muu Saksamaa linna sündmust, siis nad ei elaks terrorismi hirmus. Terroristi eesmärk jääks saavutamata. Just, terrorist ei suuda tappa eriti palju. Küll suudab ta enda elu ja väheste vahenditega panna terrori hirmus elama miljoneid.

Ma tean, mida ja kui valikuliselt edastab Lääne meedia. Kas me teame islamimaailma surnutest? Iraagi sõda algas 2003. ja see ületab uudiskünnise vaid eriti suurte ohvrite korral, ikka 50+ surnut. Soovitan lugeda iraqbodycount.org ja mõelda, kes on tegelikult terrorist. Näiteks 7 päevaga kuni eilseni oli 297 tapetut. Euroopa ohvrid on tühised. 1 preester Prantsusmaal on pisiasi samal päeval surnud 22 iraaklasega. Nice on tühiasi, 24.07 suri 150 iraaklast.

Lisasin arvamuse Bahovski Prantsusmaa teemalisele loole
arvamus.postimees.ee/3769841

Inimesi sureb paljudes maailma riikides aga sellest Lääne uudised vaikivad. Ennekõike neist juhtumitest, mille taga olid Lääne (ladina tähestikuga riikide) sõdurite relvad. Eelnevalt viidatud Iraak, lisaks Afganistan, Liibü, Süüria, Ukraina separatistlikud alad. Kas Tšetšeenias on rahu, seal inimesi ei sure? Ma olen juba unustanud, mis aastal Eesti meedias lugesin selle väikeriigi kohta, mis soovis ka venekeelsest maailmast eralduda aga pidi sõjalise surve tulemusel sellest loobuma.

Kindlasti peab küsima, miks poliitikud lasevad ühiskonda terroriseerida(noarünnaku oht, kohviku tulistamise oht, veoautoga allaajamise oht, rongis pommi oht, jne.). Neil võiks ju olla soov näidata ennast edukate poliitikutena. Viimaste „terroristlike rünnakutega“ on tekkinud uus trend, kus toimepanijat hakatakse kirjeldama vaimselt haigena või vaimsete probleemidega inimesena(Saksamaa McDonaldsi juures tapja, Londonis USA naise pussitaja). See on uus muutus. Enne seda otsiti teo toimepanijate seoseid islamistlike liikumistega, mille poliitikud olid kuulutanud terroristlikeks(IS). Peamiselt sellel põhjusel, et nad olid Iraagi ja Süüria aladel loonud oma riigi, mille käigus said kannatada teised usuvähemused. Euroopat tabanud põgenikelaine saigi ju alguse Süürias peetavast sõjast.

Inimesel on ainult üks aeg

Ainult ühes asjas on kõik inimesed võrdsed. See on aeg. Selle kasutamisest sõltub ka elukäik. Oma osa on muidugi inimese võimetel, huvidel, suhetel(sotsiaalsel kapitalil) ja juhustel, kuid peamiselt ikkagi inimese enda valikutest.

Üldlevinud arusaama kohaselt on tubakas ja alkohol inimese tervisele kahjulikud. Ometigi valdav enamus nende ainete tarvitajatest teab seda, kuid eirab. Digitaalses maailmas on üks ihaldusväärsemaid inimeste aeg ehk tähelepanu. Selle tüüpiline näide võiks olla tasuta ligipääs infole, mis on vormiliselt meelelahutus. Näiteks meedia tarbimine, suhtlusprogrammid(kunagi msn, skype, äpp) või  sotsiaalmeedia, millel on omakorda palju erinevaid alamliike(mikroblogi twitter, piltide blogid, videoblogid, näoraamat).

Täpselt samamoodi kui inimesed suitsetavad ja joovad oma valikute tulemusel, raiskavad nad ka digitaalsele maailmale aega. Näiteks blogi kirjutamine või fotode ja videote tasuta avaldamine on selline valik, kus autor vahetab oma aja ja oskused millegi mitterahalise vastu. See on ka töö. Teksti kirjutamine või foto tegemine on töö. Meediafirmale selle üle andes võib loota tasu. Ilma piiranguteta selle avaldamisel tasu loota ei ole. Kui inimesel palutaks teha naabri jaoks tööd, näiteks tema autot puhastada, kodu aknaid pesta või lapsi hoida, siis enamus seda ilmselt tasuta ei tee või vähemalt eeldab vastuteenet tulevikus. Vaimse töö tasuta ärandmist sellega võrdsena ei võeta. Kogu sotsiaalmeedia ärimudel ongi sellisel tasuta saamisel ja seejärel erafirma huvides uuesti ärakasutamisel. Tavaliselt toimub see sõnumite vahele reklaamide näitamisega.
Olen muutunud ettevaatlikuks sellise digitaalse maailma arengute suhtes, kus positiivne kaasamine ja kollektiivne aju(sellest räägiti sajandivahetusel kui portaalid ja seejärel ajalehed said artiklite kommenteerimise võimaluse) jääb vähemusse. Inimeste tähelepanu röövivad kasutud asjad, inforämps ehk reklaamid. Selle märkamine ja prügisse liigitamine nõuab ajult ikkagi tööd ja minu jaoks on mõnda aega olnud valik tasakaalust, et kas ülekaalus on oluline info või kasutu.

Varem pole ma selliselt mõelnud, et äkki jätaks kirjutamata, sest see ei ole ju nii oluline. Samas, kes oskab öelda, milline infokild või teema saab tuleviku jaoks olema oluline. See on võrreldav olukorraga, kus parlament võttis vastu otsuse lõpetada komisjonide istungite salvestuste säilitamine ja pärast protokolli valmimist need hävitada. Mina olen viibinud ühel Elektroonilise Hääletamise komisjoni istungil, mis toimus mullu kevadel(27.04.2015) seoses e-valimiste häälte hävitamise sündmusega ja see kallutas mind selgelt salvestuste alleshoidmise poole. Olin lugenud varasemaid komisjoni protokolle, mis oli ülimalt väheinformatiivsed ja kajastasid vaid tehtud otsuseid. Neist oli puudu otsuseni viinud arutelud, kõrvale jäetud argumendid. Samuti muu info, mida peeti vähetähtsaks. Samamoodi on selle 10. koosolekuga. Toon selle siinkohal täies ulatuses ära:

Komisjon arutas 2015.a Riigikogu valimistel e-hääletamise korraldamisega ilmnenud probleeme ning asjaolusid, võiksid järgmistel valimistel teist moodi olla. Arutelu aluseks oli igalt komisjoni liikmeilt laekunud  tähelepanekud ja ettepanekud e-hääletamise komisjoni toimingute või hääletamissüsteemi muutmiseks. Tähelepanekud võeti teadmiseks ning nad on sisendiks komisjoni järgmistele tegevustele.
Komisjon arutas vajadust korraldada mõttevahetus, mis käsitleks e-hääletamise tulevikku laiemalt kui Eesti ning võimalikke muudatusi Eesti e-hääletamise süsteemis. Mõttevahetuse toimumise täpsem aeg ja vorm selgub meiliarutelude käigus.
http://www.vvk.ee/valimiste-korraldamine/elektroonilise-haaletamise-komisjon/koosolekud-2/elektroonilise-haaletamise-komisjoni-koosolek/

Tegelikult toimus see umbes 1 tunni jooksul. Minu jaoks oli tähtsaim info selline, mis kunagi ei saaks protokolli kirja pandud aga mida hoian siiani meeles. See puudutas valimiskaebust, mis tuli Narvast inimeselt, kes ei saanud Windows XP operatsioonisüsteemiga e-valida. Sellel koosolekul öeldigi välja, et kaebus oleks jäänud ära kui nad(EHK) oleks eelnevalt kirja pannud e-valimisteks toetatud tarkvara nimekirja. Jah, nii oligi, et varasematel komisjoni istungitel ei pandud kirja e-valimist võimaldava tarkvara nimekirja. Kuidas teha valimisi kui jäetakse sätestamata toetatud tarkvara? Võimalik ainult Eestis.
Teine küsimus, mida sellest protokollist ei leia, puudutas nutiseadmetega e-valimist. Siiani saab ju elektrooniliselt hääletada ainult personaalarvutist. Tookordne mõttevahetus oli lühike ja välistas nutiseadmes valimise. See läheks vastuollu siiani olnud kontseptsiooniga, kus nutiseadet kasutatakse verifitseerimiseks.
See eelnev oli näide infost, mis pakub huvi väga väiksele osale inimestest, kes tunnevad huvi valimiste korraldamise vastu ja kitsamalt e-valimistest. Sotsiaalmeedia ajastul ei ole see kergesti turundatav teema. Kas peaks selle jätma siis kirjutamata? Kasutama aega mille muu jaoks?

Samas võib see huvi pakkuda aastal 2019 kui tulevad uued e-valimised, mis korraldatakse niigi uue süsteemiga ehk Vabariigi Valimiskomisjon on pelgalt fassaad ja tegelik töö käib Riigi Valimisteenistuses.
Olen jälle tagasi alguses. Inimesel on ainult üks aeg, mida ei saa tagasi ja kas on põhjust seda tasuta ära anda digitaalseks tööks, mis ei too tulu. Vähemalt niipalju oli mul blogiga alustades ettenägelikkust, et tegin seda enda nime alt ja jätsin eraelu puudutava info kajastamata(väheste eranditega). Nüüd palju aastaid hiljem(üle 8) olen märganud, et kunagi loetud blogid on enamasti lõpetanud või täiesti kadunud tühjusse. Need oli lood inimeste elust. Mis väärtus on kellegi tundmatu tegevustel ja arvamustel kui seda ei saa allikana isegi mitte kasutada? Ma ütleksin, et 1345 blogi seas silma jääda oleks tohutult keeruline, kuigi oma üksikud lugejad saavad nad igaüks.

Pigem olen tänasel päeval arvamusel, et säilitamise väärtus on unikaalsel infol, mis ilmub maailmas esimesena või mis jääb ainsaks allikaks. Tõsi küll, kord avaldatud info on hiljem raskesti kaitstav kopeerimise ja ümberpakendatud kujul kasutamise eest. Näiteks loen ametlikku „Kaubamärgilehte“ ja teen tähelepaneku, et tuntud firma kaubamärk on panditud pangale. See on kindlasti tähelepanuväärne fakt, kuid teisi info avaldajaid(toimetusi, blogijaid) ei saa kohustada endale kui allikale viitama, sest nad lähevad sellest lihtsalt mööda läbi viitamise „Kaubamärgilehele.“ Küll saab olla allikaks eelpool kirjeldatud e-valimistega seotud koosolekust, mille kohta ei ole internetis allikat.

Digitaalne meedia on toonud autorite arvu suurenemise aga traditsioonilist meediat ei ole blogid või portaalid veel üle võtnud. Ilmselt olen seda tõdenud ka varem. Ma ei pea kõike meeles, mida olen varem kirjutanud ja olen arvamusel, et varem ilmunud mõtete kontrollimine on keeruline kui mitte võimatu. Need ei ole faktid, mida saab märksõnade otsimisega leida. Samuti ei ole minul mingit kontrolli, milliste märksõnadega otsingut pakkuvad lehed seda viitama hakkavad või otsustavad, et see sissekanne üks neist tuhandetest blogidest teemal „autor ja maailm.“

Digitaalsest info üleküllusest

Inimkonna ajaloos ei ole kunagi varem olnud nii lihtne tekste levitada kui interneti ja sotsiaalmeedia ajastul. Iseasi, kas suurenenud info hulk toob kaasa ka parema lugemise tunde, informeerituma lugeja või lihtsalt uputuse, kus “rosinaid tuleb mööda saia taga ajada.”

Digitaalse infoga on lahendamata selle säilitamise probleem. Mitmed teenused on kärpinud(rate) või lõpetanud(orkut, netlog) kasutajate loodud sisu avaldamise või inimesed on selle ise kustutanud seoses kontode sulgemisega. Palju infokadusid on ka riigi poolt avaldatud lehtedel, mis tellivad arendustöid ja siis likvideerivad kõik varasemad materjalid kui ebavajalikud. Mind on isiklikult puudutanud Maksu- ja Tolliameti tegevus, mille uues veebis algab pressimaterjalide ajalugu 2013. aastaga. Veel märtsi keskpaigas sain eraldi alamdomeenis ligi ka masu aegsetele pressiteadetele ja materjalidele aga enam mitte. Minu jaoks sarnaneb see olukorraga, kus raamatukogu viskab raamatuid välja nende avaldamise aasta järgi, et teha ruumi värskematele. Kui Mart Laar(või tema toimetaja) kustutas Facebookis inimeste kommentaare ja ütles, et “ruum sai otsa,” siis selle peale naerdi. Internetis ei ole füüsilisi piire infole. Andmete talletamise piirid on meeletult kasvanud iga paari aastaga ja ma usun, et väga väike osa kasutajaid jõuab kontodele seatud piirini. Lisaks on tekstid äärmiselt vähe mahtu vajavad. Raamatukogust leiab ilmselt pabereid ENSV aegadest(ajalehed ja ajakirjad) ning arhiividest dokumente EKP tegevusest okupatsiooni läbiviimisel aga digitaalset infot raamatukogudesse ei koguta. Minul on salvestatud EMTA dokumendid pressile alates 2004. aastast aga keegi teine neid enam avalikult ei näeks, sest raamatukogus või arhiivis neist ka koopiat ei ole. Nende olemasolust ei teaks paari aasta pärast enam keegi kui praegused inimesed on vahetunud või tellitud on järjekordne uus infosüsteem. Mis tähendab ka seda, et digitaalne info hävib suurema tõenäosusega kui kommunistliku partei aegne, mida oli suures tiraažis trükitud paberile.

Viimasest sissekandest siin blogis on möödas ligi aasta. Mullu suvel jäi kirjutamine katki, sest paroolid olid arvutis, mille tarkvaraga tekkis probleem ja läksin üle linuxile, kus piltide ja video töötlemine ei olnud ligilähedaseltki võrdne varasemaga. Näiteks pildi kärpimine ja uuesti salvestamine nõuab nüüd vähemalt 10 klikki, varasema 3 asemel. Lisaks mõtlesin teha ka pausi, sest motivatsiooni oli vähe.
Viimastel kuudel olen taas kirjutanud artiklitele kommentaare. See on palju suuremale lugejaskonnale kui siin lehel on tavaliselt käinud inimesi ehk ajalugu kordub. Anonüümsus on praeguseks internetis möödunud nähtus. Mitte ainult NSA nuhkimise tõttu, vaid toimetused on piiranud meedia anonüümset kommenteerimist(varjunimega tegin seda üle 9 aasta tagasi). See on kaasa toonud olukorra, kus arvamuse avaldamiseks tuleb loobuda anonüümsusest. Isegi neil juhtumitel kui pärast esialgset tuvastamist saab valida lühema kasutajanime(ERR) või tunnistatakse sotsiaalmeedia kontot(Postimees). Vaatasin järgi, et 2010. aasta alguses oli Eesti Päevalehel algatus inimeste nimedega kommenteerimisest ja siis osalesin ka selles. See kestis võrdlemisi lühikest aega ja siis sellest loobuti. Nüüd on selle nimelise kommenteerimisega mindud uuele katsele Postimehe grupi poolt ja tõenäoliselt seekord enam tagasipöördumist ei toimu. Mis tähendab senistele blogi kirjutajatele veel ühte arvestatavat eneseväljenduse kanalit, mille loetavust saab ka näha(hinnangud, vastused). Minule meeldiks võimalus saada neid ise muuta, sest tähevigu näen pärast avaldamist (aga võiksin ka LibreOffice’s trükkida kui viitsiksin) ja faktivigu see ka ei leia(need tulevad meelde hiljem). Mis tegelikult tähendaks, et ERR või Postimees peaksid hakkama aretama midagi blogimise sarnast(kasutajakonto, võimalus kaastöid kirjutada ja toimetada). Sellised lahendused on sotsiaalmeediana juba olemas, kus inimestele antakse tööriistad info avaldamiseks enda või maailma kohta ja selle juurde näidatakse reklaami või äritsetakse kasutajate andmetega.

Küsimus taandub sellele, kes loob lugejate jaoks väärtuslikku sisu ja kuidas toimub selle eest tasu kogumine(reklaamidega või lugejatelt). Blogija teeb seda tasuta oma ajast ja sama teevad toimetuse kommentaatorid. Arvestades viimaseid suundumusi reklaamteksti ehk sisuturunduse kohta ja EPL-i kunagist päeva kommentaatori kasutamist, siis minu arvates võib lähiaastatel küll toimuda kommentaaride autoritele tasu andmine. Mitte rahaline maksmine aga näiteks ligipääs nende tasulisele sisule(digilehe lugemine) või mingi kauba väljaloosimine(seda tegi EPL aastaid tagasi). Eesmärk on saada eriarvamusi, mis vastaksid laiemale lugejate valikule kui toimetuse autorid ja tõmbaksid ligi erinevate vaadetega lugejaid.