Kes on eestlane? See on küsimus.

Sellel kevadel on olnud mitmeid sündmusi, mis on tekitanud minus hämmeldust ja seadnud kahtluse alla senised teadmised. Täpsemalt puudutab see küsimust, et keda loeme eestlaseks. Kas siin sündinud inimest, siin kasvanud inimest, eesti keeles rääkivat inimest või eestlaseks saab ka välismaal elades vaid 1 eelneva tunnuse alusel.

Eelmisel aastal oli Vao põgenike maja seina põleng. Ma vältisin sõna süütamine, sest teo toimepanijat ei ole tabatud ja samahästi võis see olla mõne majaelaniku töö või valitsuse palgaliste agentide tegu. Sinna tormasid ju kohale peaminister Taavi Rõivas koos oma saatjatega ning president Toomas Hendrik Ilves tegi avalduse, mille sisu võib üldistatult kokku võtta sõnadega “mul on häbi olla eestlane.” Kuivõrd on temas üldse rahvusena eestlast? Tema vanematel oli seos Eestiga aga nad ei olnud maarahva seast. Tema sündis, kasvas, õppis, töötas ju välismaal ja Eestisse saabus paar kümnendit tagasi. Tema vanemad olid Eesti kodanikud aga nad ei pidanud olema eestlased, et temast võiks saada põhiseaduse kohaselt president.

Küsimus eestlaseks olemisest näib tulevat poliitilisest olukorrast, kus tööealiste inimeste väljarännet ja rahvastiku vananemist ning vähenemist (suremus ületab sündimust) proovitakse ilustada läbi selle, et defineeritakse eestlaseks ka inimesed, kes varem selle alla ei kuulunud.

Näiteks Reformierakonnal on plaanis juba palju aastaid tulla välja seaduseelnõuga, mis lubaks topeltkodakondsuse. Nad said isegi sellel aastal valitud õiguskantslerilt Ülle Madiselt toetust argumendile, et sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta kui ta on saanud mõne teise riigi kodakondsuse. Praegune seadus sellist topelt olekut ei võimalda ja näeb ette vanast loobumise kui saadakse uus. Muidugi on ideed vedanud Valdo Randperel ja Imre Sooäärel omad huvid, sest neil on teise riigi kodakondsus taskus.

Samal teemal oli eile ajalehes “Postimees” Kaire Uuseni artikkel “Maailmast leiaks veel miljon eestlast.” Kirjutasin sellele kommentaari:

See arutlus ei lähe piisavalt kaugele vastuse otsimisega, et kes on eestlane. Varem ma teadsin seda: vanemad eestlased, elab Eestis, kõneleb eesti keeles. Nüüd on keeruline. ETV “Vabariigi kodanikud”, kus Ojulandilt küsiti, kas siin sündinud mustanahaline on eestlane. Kevadises AK-s oli lugu TTÜ mehest, kes on pärit Indiast, eesti keelt ei räägi aga käib Kaitseliiduga metsas ja ajakirjaniku määratluses tegi see temast eestlase.
Kõige tabavama kirjelduse uuest pealesurutavast eestlase definitsioonist leidsin 2013. aasta sarja “Riigimehed 2″ kordusest. Eelviimane viies osa, näitleja Raivo Trass (tegelaskuju Akadeemik) on raadio stuudios ja räägib oponendile: “Teie kontseptsioon Eesti rahvast põhineb mingil paatoslikul, populistlikul, lausa rassistlikul arusaamisel. Eestlus on eelkõige konstruktsioon. Eestlane võib olla igaüks. Ükskõik mis taustaga. Tähtis ei ole rahvus: eestlane, venelane, nigeerlane, vaid inimene.”
Kui Andrus Ansip sai 2005. aastal Reformierakonna esimeheks, siis oligi tal lubadus(mida ei mäletata), et 15 aastaga 1,5 miljonit eestikeelset inimest. See oli kärbe nende 2003. aasta trükisest “Pass tulevikku,” milles räägiti 2 miljonist eestlasest. Pange tähele, et eestikeelne ei tähenda rahvuselt eestlast. Praeguse valitsuse minister Margus Tsahkna tuli veel selle aasta alguses välja programmiga „Isamaa 2.0“ ja räägib taaskord 2 miljonist eestlasest. Ta isegi ei tea, et kordab 13 aasta tagust Reformierakonna lubadust. See on võimalik ainult eelpool tsiteeritud riigimeeste meetodiga, kus eestlaseks saabki Kaitseliiduga metsas käimisest või lihtsalt siin elamisest.

Häda selle Rio olümpiaga

Brasiilia on kauge ja vaene maa, millel Läänes on vähe sõpru. Nad räägivad portugali keelt aga Portugal on Euroopas üks võlariikidest, mis vajas päästmist. Jaapan on muidugi veelgi suurem võlariik aga vähemalt Jaapan tegi asju, mis tundusid või tunduvad veel praegugi ihaldusväärsed: koduelektroonika ja autod, mõnevõrra audio-visuaalsed teosed.

Tänase hommiku hädad Rio olümpialt, et vettehüpete basseini vesi on muutunud roheliseks. Süüks pannakse vetikad aga mina kahtlen selles. Kuidas saavad vetikad tekkida basseini? Pigem poetas keegi pahatahtlik sinna mingit pulbrilist või muus vormis värvi. Umbes sarnaselt Tartu purskkaevule, mis aeti vahule(vist oligi vannivaht). Teine halb uudis Rio kohta oli ohtlikum. Ajakirjanike bussi aknasse lendas kuul või mitu. Klaas oli täiesti katki. Inimestest keegi viga ei saanud aga katkise aknaga buss on väga halb märk. Viimase kajastuse järgi kahtlustati hoopis aknasse visatud kivi. See võibki olla, sest kuul oleks teiselt poolt ka läbi lennanud aga seal olid klaasid terved.

See kõik ei takistanud kultuuriminister Indrek Saarel hommikul Vikerraadios rääkimast oma muljeid olümpiast. Saan ka sellest aru, et nii kaugele reisides tulebki välja tuua eeskätt hea, sest muidu võiks maksumaksja kahelda selle reisi vajalikkuses.

Olümpia ei ole enam see, mis oli kunagi. Ma mõtlen muutust interneti eelse ajaga kui info saamiseks tuligi televiisor teatud kellaajal avada, et võistlustest osa saada. Tänaseks on lisandunud ka märkimisväärselt palju alasid, mis ei ole kuidagi seotud algse olümpia ideega. Igasugused veega seotud alad(ujumine, hüpped, purjetamine), täpsuse laskmine(nooled, kuulid) või võistkondlikud alad(kreeklastel olid ju ainult individuaalvõistlused). Sport pidi olema inimese elueale kasulik aga spordi jälgimine selle alla ei lähe. Pigem jätta olümpia vaatamata ja liikuda ise. Sellel järeldusel ei olnud seost meie Eesti sportlaste sooritustega.

Tegelikud terroristid on stuudios ja toimetuses

Hirmus maailm tuleb meedia kaudu igale poole kaasa. Nii raadios, televisioonis kui internetis on see esimeste uudiste hulgas. Tundub ju hirmus kui Euroopa lennujaamas plahvatavad pommid või kohvikus tulistatakse automaadiga või prantslaste pühal sõidetakse veoautoga inimhulka.

Terror tähendab hirmu all hoidmist ja terrorist on hirmu tekitaja. See terroristi tegu saab terrorismiks alles siis kui seda kajastab massimeedia, mis levitab hirmu inimestesse. Kui inimesed ei teaks Brüsseli, Pariisi, Nice või mõne muu Saksamaa linna sündmust, siis nad ei elaks terrorismi hirmus. Terroristi eesmärk jääks saavutamata. Just, terrorist ei suuda tappa eriti palju. Küll suudab ta enda elu ja väheste vahenditega panna terrori hirmus elama miljoneid.

Ma tean, mida ja kui valikuliselt edastab Lääne meedia. Kas me teame islamimaailma surnutest? Iraagi sõda algas 2003. ja see ületab uudiskünnise vaid eriti suurte ohvrite korral, ikka 50+ surnut. Soovitan lugeda iraqbodycount.org ja mõelda, kes on tegelikult terrorist. Näiteks 7 päevaga kuni eilseni oli 297 tapetut. Euroopa ohvrid on tühised. 1 preester Prantsusmaal on pisiasi samal päeval surnud 22 iraaklasega. Nice on tühiasi, 24.07 suri 150 iraaklast.

Lisasin arvamuse Bahovski Prantsusmaa teemalisele loole
arvamus.postimees.ee/3769841

Inimesi sureb paljudes maailma riikides aga sellest Lääne uudised vaikivad. Ennekõike neist juhtumitest, mille taga olid Lääne (ladina tähestikuga riikide) sõdurite relvad. Eelnevalt viidatud Iraak, lisaks Afganistan, Liibü, Süüria, Ukraina separatistlikud alad. Kas Tšetšeenias on rahu, seal inimesi ei sure? Ma olen juba unustanud, mis aastal Eesti meedias lugesin selle väikeriigi kohta, mis soovis ka venekeelsest maailmast eralduda aga pidi sõjalise surve tulemusel sellest loobuma.

Kindlasti peab küsima, miks poliitikud lasevad ühiskonda terroriseerida(noarünnaku oht, kohviku tulistamise oht, veoautoga allaajamise oht, rongis pommi oht, jne.). Neil võiks ju olla soov näidata ennast edukate poliitikutena. Viimaste „terroristlike rünnakutega“ on tekkinud uus trend, kus toimepanijat hakatakse kirjeldama vaimselt haigena või vaimsete probleemidega inimesena(Saksamaa McDonaldsi juures tapja, Londonis USA naise pussitaja). See on uus muutus. Enne seda otsiti teo toimepanijate seoseid islamistlike liikumistega, mille poliitikud olid kuulutanud terroristlikeks(IS). Peamiselt sellel põhjusel, et nad olid Iraagi ja Süüria aladel loonud oma riigi, mille käigus said kannatada teised usuvähemused. Euroopat tabanud põgenikelaine saigi ju alguse Süürias peetavast sõjast.

Inimesel on ainult üks aeg

Ainult ühes asjas on kõik inimesed võrdsed. See on aeg. Selle kasutamisest sõltub ka elukäik. Oma osa on muidugi inimese võimetel, huvidel, suhetel(sotsiaalsel kapitalil) ja juhustel, kuid peamiselt ikkagi inimese enda valikutest.

Üldlevinud arusaama kohaselt on tubakas ja alkohol inimese tervisele kahjulikud. Ometigi valdav enamus nende ainete tarvitajatest teab seda, kuid eirab. Digitaalses maailmas on üks ihaldusväärsemaid inimeste aeg ehk tähelepanu. Selle tüüpiline näide võiks olla tasuta ligipääs infole, mis on vormiliselt meelelahutus. Näiteks meedia tarbimine, suhtlusprogrammid(kunagi msn, skype, äpp) või  sotsiaalmeedia, millel on omakorda palju erinevaid alamliike(mikroblogi twitter, piltide blogid, videoblogid, näoraamat).

Täpselt samamoodi kui inimesed suitsetavad ja joovad oma valikute tulemusel, raiskavad nad ka digitaalsele maailmale aega. Näiteks blogi kirjutamine või fotode ja videote tasuta avaldamine on selline valik, kus autor vahetab oma aja ja oskused millegi mitterahalise vastu. See on ka töö. Teksti kirjutamine või foto tegemine on töö. Meediafirmale selle üle andes võib loota tasu. Ilma piiranguteta selle avaldamisel tasu loota ei ole. Kui inimesel palutaks teha naabri jaoks tööd, näiteks tema autot puhastada, kodu aknaid pesta või lapsi hoida, siis enamus seda ilmselt tasuta ei tee või vähemalt eeldab vastuteenet tulevikus. Vaimse töö tasuta ärandmist sellega võrdsena ei võeta. Kogu sotsiaalmeedia ärimudel ongi sellisel tasuta saamisel ja seejärel erafirma huvides uuesti ärakasutamisel. Tavaliselt toimub see sõnumite vahele reklaamide näitamisega.
Olen muutunud ettevaatlikuks sellise digitaalse maailma arengute suhtes, kus positiivne kaasamine ja kollektiivne aju(sellest räägiti sajandivahetusel kui portaalid ja seejärel ajalehed said artiklite kommenteerimise võimaluse) jääb vähemusse. Inimeste tähelepanu röövivad kasutud asjad, inforämps ehk reklaamid. Selle märkamine ja prügisse liigitamine nõuab ajult ikkagi tööd ja minu jaoks on mõnda aega olnud valik tasakaalust, et kas ülekaalus on oluline info või kasutu.

Varem pole ma selliselt mõelnud, et äkki jätaks kirjutamata, sest see ei ole ju nii oluline. Samas, kes oskab öelda, milline infokild või teema saab tuleviku jaoks olema oluline. See on võrreldav olukorraga, kus parlament võttis vastu otsuse lõpetada komisjonide istungite salvestuste säilitamine ja pärast protokolli valmimist need hävitada. Mina olen viibinud ühel Elektroonilise Hääletamise komisjoni istungil, mis toimus mullu kevadel(27.04.2015) seoses e-valimiste häälte hävitamise sündmusega ja see kallutas mind selgelt salvestuste alleshoidmise poole. Olin lugenud varasemaid komisjoni protokolle, mis oli ülimalt väheinformatiivsed ja kajastasid vaid tehtud otsuseid. Neist oli puudu otsuseni viinud arutelud, kõrvale jäetud argumendid. Samuti muu info, mida peeti vähetähtsaks. Samamoodi on selle 10. koosolekuga. Toon selle siinkohal täies ulatuses ära:

Komisjon arutas 2015.a Riigikogu valimistel e-hääletamise korraldamisega ilmnenud probleeme ning asjaolusid, võiksid järgmistel valimistel teist moodi olla. Arutelu aluseks oli igalt komisjoni liikmeilt laekunud  tähelepanekud ja ettepanekud e-hääletamise komisjoni toimingute või hääletamissüsteemi muutmiseks. Tähelepanekud võeti teadmiseks ning nad on sisendiks komisjoni järgmistele tegevustele.
Komisjon arutas vajadust korraldada mõttevahetus, mis käsitleks e-hääletamise tulevikku laiemalt kui Eesti ning võimalikke muudatusi Eesti e-hääletamise süsteemis. Mõttevahetuse toimumise täpsem aeg ja vorm selgub meiliarutelude käigus.
http://www.vvk.ee/valimiste-korraldamine/elektroonilise-haaletamise-komisjon/koosolekud-2/elektroonilise-haaletamise-komisjoni-koosolek/

Tegelikult toimus see umbes 1 tunni jooksul. Minu jaoks oli tähtsaim info selline, mis kunagi ei saaks protokolli kirja pandud aga mida hoian siiani meeles. See puudutas valimiskaebust, mis tuli Narvast inimeselt, kes ei saanud Windows XP operatsioonisüsteemiga e-valida. Sellel koosolekul öeldigi välja, et kaebus oleks jäänud ära kui nad(EHK) oleks eelnevalt kirja pannud e-valimisteks toetatud tarkvara nimekirja. Jah, nii oligi, et varasematel komisjoni istungitel ei pandud kirja e-valimist võimaldava tarkvara nimekirja. Kuidas teha valimisi kui jäetakse sätestamata toetatud tarkvara? Võimalik ainult Eestis.
Teine küsimus, mida sellest protokollist ei leia, puudutas nutiseadmetega e-valimist. Siiani saab ju elektrooniliselt hääletada ainult personaalarvutist. Tookordne mõttevahetus oli lühike ja välistas nutiseadmes valimise. See läheks vastuollu siiani olnud kontseptsiooniga, kus nutiseadet kasutatakse verifitseerimiseks.
See eelnev oli näide infost, mis pakub huvi väga väiksele osale inimestest, kes tunnevad huvi valimiste korraldamise vastu ja kitsamalt e-valimistest. Sotsiaalmeedia ajastul ei ole see kergesti turundatav teema. Kas peaks selle jätma siis kirjutamata? Kasutama aega mille muu jaoks?

Samas võib see huvi pakkuda aastal 2019 kui tulevad uued e-valimised, mis korraldatakse niigi uue süsteemiga ehk Vabariigi Valimiskomisjon on pelgalt fassaad ja tegelik töö käib Riigi Valimisteenistuses.
Olen jälle tagasi alguses. Inimesel on ainult üks aeg, mida ei saa tagasi ja kas on põhjust seda tasuta ära anda digitaalseks tööks, mis ei too tulu. Vähemalt niipalju oli mul blogiga alustades ettenägelikkust, et tegin seda enda nime alt ja jätsin eraelu puudutava info kajastamata(väheste eranditega). Nüüd palju aastaid hiljem(üle 8) olen märganud, et kunagi loetud blogid on enamasti lõpetanud või täiesti kadunud tühjusse. Need oli lood inimeste elust. Mis väärtus on kellegi tundmatu tegevustel ja arvamustel kui seda ei saa allikana isegi mitte kasutada? Ma ütleksin, et 1345 blogi seas silma jääda oleks tohutult keeruline, kuigi oma üksikud lugejad saavad nad igaüks.

Pigem olen tänasel päeval arvamusel, et säilitamise väärtus on unikaalsel infol, mis ilmub maailmas esimesena või mis jääb ainsaks allikaks. Tõsi küll, kord avaldatud info on hiljem raskesti kaitstav kopeerimise ja ümberpakendatud kujul kasutamise eest. Näiteks loen ametlikku „Kaubamärgilehte“ ja teen tähelepaneku, et tuntud firma kaubamärk on panditud pangale. See on kindlasti tähelepanuväärne fakt, kuid teisi info avaldajaid(toimetusi, blogijaid) ei saa kohustada endale kui allikale viitama, sest nad lähevad sellest lihtsalt mööda läbi viitamise „Kaubamärgilehele.“ Küll saab olla allikaks eelpool kirjeldatud e-valimistega seotud koosolekust, mille kohta ei ole internetis allikat.

Digitaalne meedia on toonud autorite arvu suurenemise aga traditsioonilist meediat ei ole blogid või portaalid veel üle võtnud. Ilmselt olen seda tõdenud ka varem. Ma ei pea kõike meeles, mida olen varem kirjutanud ja olen arvamusel, et varem ilmunud mõtete kontrollimine on keeruline kui mitte võimatu. Need ei ole faktid, mida saab märksõnade otsimisega leida. Samuti ei ole minul mingit kontrolli, milliste märksõnadega otsingut pakkuvad lehed seda viitama hakkavad või otsustavad, et see sissekanne üks neist tuhandetest blogidest teemal „autor ja maailm.“

Digitaalsest info üleküllusest

Inimkonna ajaloos ei ole kunagi varem olnud nii lihtne tekste levitada kui interneti ja sotsiaalmeedia ajastul. Iseasi, kas suurenenud info hulk toob kaasa ka parema lugemise tunde, informeerituma lugeja või lihtsalt uputuse, kus “rosinaid tuleb mööda saia taga ajada.”

Digitaalse infoga on lahendamata selle säilitamise probleem. Mitmed teenused on kärpinud(rate) või lõpetanud(orkut, netlog) kasutajate loodud sisu avaldamise või inimesed on selle ise kustutanud seoses kontode sulgemisega. Palju infokadusid on ka riigi poolt avaldatud lehtedel, mis tellivad arendustöid ja siis likvideerivad kõik varasemad materjalid kui ebavajalikud. Mind on isiklikult puudutanud Maksu- ja Tolliameti tegevus, mille uues veebis algab pressimaterjalide ajalugu 2013. aastaga. Veel märtsi keskpaigas sain eraldi alamdomeenis ligi ka masu aegsetele pressiteadetele ja materjalidele aga enam mitte. Minu jaoks sarnaneb see olukorraga, kus raamatukogu viskab raamatuid välja nende avaldamise aasta järgi, et teha ruumi värskematele. Kui Mart Laar(või tema toimetaja) kustutas Facebookis inimeste kommentaare ja ütles, et “ruum sai otsa,” siis selle peale naerdi. Internetis ei ole füüsilisi piire infole. Andmete talletamise piirid on meeletult kasvanud iga paari aastaga ja ma usun, et väga väike osa kasutajaid jõuab kontodele seatud piirini. Lisaks on tekstid äärmiselt vähe mahtu vajavad. Raamatukogust leiab ilmselt pabereid ENSV aegadest(ajalehed ja ajakirjad) ning arhiividest dokumente EKP tegevusest okupatsiooni läbiviimisel aga digitaalset infot raamatukogudesse ei koguta. Minul on salvestatud EMTA dokumendid pressile alates 2004. aastast aga keegi teine neid enam avalikult ei näeks, sest raamatukogus või arhiivis neist ka koopiat ei ole. Nende olemasolust ei teaks paari aasta pärast enam keegi kui praegused inimesed on vahetunud või tellitud on järjekordne uus infosüsteem. Mis tähendab ka seda, et digitaalne info hävib suurema tõenäosusega kui kommunistliku partei aegne, mida oli suures tiraažis trükitud paberile.

Viimasest sissekandest siin blogis on möödas ligi aasta. Mullu suvel jäi kirjutamine katki, sest paroolid olid arvutis, mille tarkvaraga tekkis probleem ja läksin üle linuxile, kus piltide ja video töötlemine ei olnud ligilähedaseltki võrdne varasemaga. Näiteks pildi kärpimine ja uuesti salvestamine nõuab nüüd vähemalt 10 klikki, varasema 3 asemel. Lisaks mõtlesin teha ka pausi, sest motivatsiooni oli vähe.
Viimastel kuudel olen taas kirjutanud artiklitele kommentaare. See on palju suuremale lugejaskonnale kui siin lehel on tavaliselt käinud inimesi ehk ajalugu kordub. Anonüümsus on praeguseks internetis möödunud nähtus. Mitte ainult NSA nuhkimise tõttu, vaid toimetused on piiranud meedia anonüümset kommenteerimist(varjunimega tegin seda üle 9 aasta tagasi). See on kaasa toonud olukorra, kus arvamuse avaldamiseks tuleb loobuda anonüümsusest. Isegi neil juhtumitel kui pärast esialgset tuvastamist saab valida lühema kasutajanime(ERR) või tunnistatakse sotsiaalmeedia kontot(Postimees). Vaatasin järgi, et 2010. aasta alguses oli Eesti Päevalehel algatus inimeste nimedega kommenteerimisest ja siis osalesin ka selles. See kestis võrdlemisi lühikest aega ja siis sellest loobuti. Nüüd on selle nimelise kommenteerimisega mindud uuele katsele Postimehe grupi poolt ja tõenäoliselt seekord enam tagasipöördumist ei toimu. Mis tähendab senistele blogi kirjutajatele veel ühte arvestatavat eneseväljenduse kanalit, mille loetavust saab ka näha(hinnangud, vastused). Minule meeldiks võimalus saada neid ise muuta, sest tähevigu näen pärast avaldamist (aga võiksin ka LibreOffice’s trükkida kui viitsiksin) ja faktivigu see ka ei leia(need tulevad meelde hiljem). Mis tegelikult tähendaks, et ERR või Postimees peaksid hakkama aretama midagi blogimise sarnast(kasutajakonto, võimalus kaastöid kirjutada ja toimetada). Sellised lahendused on sotsiaalmeediana juba olemas, kus inimestele antakse tööriistad info avaldamiseks enda või maailma kohta ja selle juurde näidatakse reklaami või äritsetakse kasutajate andmetega.

Küsimus taandub sellele, kes loob lugejate jaoks väärtuslikku sisu ja kuidas toimub selle eest tasu kogumine(reklaamidega või lugejatelt). Blogija teeb seda tasuta oma ajast ja sama teevad toimetuse kommentaatorid. Arvestades viimaseid suundumusi reklaamteksti ehk sisuturunduse kohta ja EPL-i kunagist päeva kommentaatori kasutamist, siis minu arvates võib lähiaastatel küll toimuda kommentaaride autoritele tasu andmine. Mitte rahaline maksmine aga näiteks ligipääs nende tasulisele sisule(digilehe lugemine) või mingi kauba väljaloosimine(seda tegi EPL aastaid tagasi). Eesmärk on saada eriarvamusi, mis vastaksid laiemale lugejate valikule kui toimetuse autorid ja tõmbaksid ligi erinevate vaadetega lugejaid.

Protest Rõivase valitsuse aktsiisitõusu vastu

26. aprill 2015 on Eestis protestimise päev. Ollakse vastu värskelt alustanud Taavi Rõivase 2. valitsuse plaanile tõsta bensiini ja diislikütuse aktsiisi.

Isegi taevas nutab täna selle hinnatõusu peale(sajab vihma, eile oli päikseline ja soe). Transpordi pealt ei saa kulusid kärpida, erinevalt alkoholi ja tubaka aktsiisidest, mis on sõltuvuse ja valiku küsimus. Kütuseaktsiis kajastub lõpuks kõigis kaupades ja teenustes, sest mingis etapis on transporti kasutatud. Erandiks võib olla vaid internetis pakutavad teenused ja side, kus liigub elekter mööda ülekandeliine või läbi õhu.

Rõivase valitsus saab nüüd endale kaela järjest suureneva meelepaha, sest riigil on vaja makse tõsta ja neid asju, mida on maksude ja aktsiisidega maksustatud, on varasemast vähem. Isegi sotsiaalmaksu määra langetati 1%(32-le), kaotatud on elamumaa maamaks ja paadimaks/müügimaks.

Eesti probleem on maksukoormuse kandumine kõige väiksema sissetulekuga inimestele, sest käibemaks on majanduskriisi järgselt püsinud 20% peal(varem oli 18) ja see vähene raha, mis tuleb palkade ja toetuste tõusust, viiakse tõusvate hindade tõttu veel samal kuul poodi tagasi ja riik saab sealt ka käibemaksu. Samuti ei ole madalamat käibemaksu toidule(on soomlastel) või kaugküttele(see oli kuni majanduskriisini).

Eestis puuduvad omandiga seotud maksud, mida saaks võtta jõukamatelt inimestelt: kinnisvaramaks, automaks. Kumbki neist ei välista olukorda, et maks rakendub alles teatud omandi väärtuse ületamisest. Pretsedent on olemas tulumaksuna, millel on ka tulumaksuvaba osa, mis kehtib nii vaestele kui rikastele.

Täna on ka Pronksiöö 8. aastapäev. Tookord peksid IRL, SDE ja Reformierakond vähemuskeele kõnelejaid, sest valimiskampaaniasse oli tõmmatud Tõnismäel asunud mälestusmärk. Selle provokatsiooni loomisega alustasid Isamaa ja Res Publica liikmed juba 2006. aasta kevadel. Meenutan mõnesid nimesid: Kalev Andres Rebane, Jüri Böhm(lahkus 16.03.2014), Jüri Liim(lubas ausamba õhku lasta aga vist ei olnud erakonnas). Teisel pool olid Dmitri Klenski, Dmitri Linter. Nende vahel oli veel Martin Helme, kes vahetult enne 2007. aasta valimisi käis Tõnismäel kähmlemas.

Politsei nuiad, pisargaasi ja koerad inimeste vastu saatnud tookordne siseminister ja SDE esimees Jüri Pihl oli juba paari aastaga oma kasulikkuse minetanud. Formaalselt sai temast vabanemine alguse 2. detsembril 2009 KAPO-le (Kaitsepolitseiametile) esitatud avaldusega, milles ta palus alustada kriminaalmenetlust Andrus Ansipi, Urmas Paeti ja Rein Langi suhtes.

Pärast Pronksiööd on tugevdadud side jälgimist telefonides ja internetis ning võetud vastu seadusemuudatusi, mis piiravad protestimist. Näiteks Eestis saab protestil näomaski kandmise eest kohe 3 aastat vanglat aga 2014. alguses Ukraina provokatsioonide ajal meie ajakirjanikud õigustasid näomaskides lõhkujaid. Sellega kukutati seaduslik president Viktor Janukovitš, aidati võimule USA jooksupoisid ja uute valimistega seadustati nende võimule jäämine. Eestis ei olnud Pronksiöö eesmärgiks midagi muud kui ühiskond lõhkuda omavahel tülitsevateks ja kahtlustavateks rühmitusteks ning luua politseiriik, mis mõlema osapoolega mängiks.

Vabaerakond on häkitud ja ajutiselt suletud

“Väljendamaks selgemalt oma maailmavaatelist tuuma, otsustas Vabaerakonna juhatus võtta erakonna nimeks Eesti Libertaarfeodalistik Erakond. /…/ Juhatuse otsus läheb kinnitamisele Vabaerakonna 27. mail toimuval üldkoosolekul.”

Selline ehmatav teade oli täna keskpäeval aadressil vabaerakond.ee/?p=1

Vabaerakond muudab nime

Vabaerakond muudab nime

Kui minna esilehele, siis seal oli pilt korras.

Vabaerakond.ee esileht kuvati normaalselt.

Vabaerakond.ee esileht kuvati normaalselt.

Minu jaoks on see ka läbielatud kogemus, kus keegi muudab pahatahtlikult serveris olevat esilehte ja rikub kogu lehe. Tookord ei olnud probleem minu lehtedes, vaid serverit hallanud firmas, sest ka teiste kasutajate kontod said ära rikutud ja faile muudeti root õigustega massiliselt kõigis kaustades. Isegi kui sellega polnud seotud toimivat domeeni.

Sellest eelnevast tulenevalt ei ole mul tundeid vabaerakonna lehega toimunu suhtes. Ma ei tunne neile kaasa ega tunne ka kahjurõõmu. Selliseid asju lihtsalt juhtub, kasvõi kellegi kolmanda süü tõttu.

Hoopis huvitavam küsimus on minu jaoks, kuidas oskas Tarmo Jüristo sellele facebookis viidata kui esilehelt ei lähe sinna linki? Kas see viitab teo toimepanemisele? Kui häkkimine ei paista välja ja aadress pole ootuspärane, siis sellele niisama ei juhtu.

Tarmo Jüristo teatas esimesena vabaerakond.ee rikkumisest

Tarmo Jüristo teatas esimesena vabaerakond.ee rikkumisest

Selle järel tulid teiste kommentaarid ja nüüd ka ametlik teade Delfis.

Sellise raskestileitava aadressi avastamine võis olla juhuslik ja see sisu olla seal ka pikemalt. Kuigi postituse sissekanne on tänane(22. aprill), siis seda saab ka muuta.

Kuidas oleks õige käituda rikutud lehe või häkkimise avastamisel?

Kõige kindlam on ilmselt vaikida, sest siis ei saa keegi ka kahtlustada selle toimepanemises. Teine valik on mõnevõrra parem ja õilsam ehk teatada privaatselt lehe omanikule. Muidugi võib ta selle peale vihastada aga vähemalt pole tal põhjust uskuda, et teataja on ka selle korraldaja. Kolmas variant on teatada avalikult enda “avastusest” aga kui selle märkamine pole üheselt arusaadav(näiteks esilehelt), siis see tekitab kahtlust ja loob võimaluse, et korraldaja otsib tähelepanu sellest ise teatades. Neljas variant käitumiseks on neile, kes loevad sotsiaalmeediast kellegi lehe häkkimisest ja peavad nüüd omakorda valima eelpool kirjeldatud valikute vahel: ei teata kellelegi, teatad lehe omanikule või jagad edasi ja levitad. Seda muidugi siis kui nad uudishimust lähevad kontrollima, et kas tõesti kellegi lehel on selline imelik info.

Lugejate lohutuseks võin kinnitada, et kõige ilmsema esilehe häkkimise korral pole te ilmselt esimene, kes selle avastab ja võiks sellest teatada. Praegusel juhul oli tegu keerulisema juhtumiga, sest tavaline kasutaja ei märkagi seda, kuna ei tule lihsalt sellise aadressi otsimise peale. Neid on vähe, kes tegelevadki koodist vigade otsimisega ja võiksid jõuda selleni, et avastavad kellegi teise eelnevalt toime pandud teo.

Inimesi motiveerivad erinevad asjad aga minu jaoks on halvas nimekirjas need, kes tahavad teiste tööd või loomingut rikkuda. See on negatiivne energia. Lõhkuda on lihtsam kui uut luua ja selle pärast ma neist halvasti arvangi. Samas võib neid võtta ka vajalike kriitikutena, kes panevad süsteemi proovile. Seda muidugi selle piirini, kus infot ei kustutata ega proovita sellega teenida tulu(müüa infot edasi, kasutada enda äris, küsida raha sisu kripteeringust vabastamise eest).

Vabaerakond.ee leht suletud

Vabaerakond.ee leht suletud

Kell 14:20 on leht suletud, mis on tegelikult väga halb variant, sest nüüd märkavad seda ka need, kes tulid erakonna esilehele. Mina oleks rikkunud selle illegaalse wordpressi kataloogide nimed ja lootnud, et selle blogi äravõtmine ei riku Drupalis tehtud põhilehte. Selle järel hakanud andmebaasist vaatama, et kus see üldse asub ja sidunud lahti muude kodulehe lahendustega.

Ilveste pult on peaministri sahtlis

Reformierakond reageerib kriitikale isikliku rünnakuga. Kui sellest ei piisa, siis luuakse veelgi suurem teema, näiteks presidendi abielu lahutamine.

See ei ole juhus kui reede hommikul kirjutab peaministrit nõustanud Ruta Arumäe valitsuse tegelikust toimimisest, huvipuudusest nõuandeid saada ning neid kasutada ja pärastlõunal tuleb infopomm president Toomas Hendrik Ilvese abielu lahutamisest. Veebis ilmus artikkel 20:44 ja sellest räägiti kogu järgmise päeva hommik ja lõuna ka muudes kanalites ning lahutuse teade tuli kell 15:53.

Abielu lahutamine nii tähtsate ja tuntud inimeste korral nagu seda on Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves varjutaks igasuguse muu teema. Täna seda kirjutades on teisipäev, uudised tulid reedel ja peale Ilveste enam valitsuse toimimisest ei räägita. Suhtekorralduslik võit on saavutatud.

Abielu lahutamist suhtekorraldusliku relvana on kasutatud ka varem. Täpsemalt Tallinna linnapea Edgar Savisaare puhul. Ma olen kahjuks unustanud, milline ebameeldiv uudis sellele vahetult eelnes aga mõju oli igatahes samasugune: ebameeldiv uudis Keskerakonna kohta mattus uue alla, sest Edgar ja Vilja olid ka pikka aega koos olnud paar.

Evelin Ilves sai laiema tähelepanu augustis 2014. kui suudles võõra mehega ja selle pildid avaldas ajakiri Kroonika. Nende kvaliteet oli suurepärane, pildistatud oli lähedalt. See pidi olema mõlemale osapoolele märgatav tegevus, mingit varjatud hiilimist või tugevat objektiivi ei olnud. Ma arvan, et see oli mingisugune märkide mäng.

Ma ei hakanud kontrollima, kas olen sellest varem blogis kirjutanud aga mäletan selgelt, et üheskoos ei nähtud neid juba mitmeid kuid varem avalikel üritustel, sest rääkisin sellest tähelepanekust kindlasti enne piltide ilmumist ühe inimesega. Võimalik, et juba pool aastat varem või äkki isegi aasta varem. See ei olnud minu jaoks üllatus, et Evelin Ilves jäi piltidele võõraga suudlemisel. Pigem oli küsimus, kuidas luua usutav ettekääne abielu lahutamiseks.

Praegusel hetkel tuleb küsida, et miks nad viivitasid selle teate avaldamisega kui tööalaseid kohustusi ei täitnud nad juba vähemalt aasta üheskoos. Evelin Ilves pole lihtsalt presidendi abikaasa, vaid talle on ka ette nähtud tasu selle eest, lisaks esindamisega seotud kulutuste katmine. Abielu lahutamine tähendab tema jaoks senise sissetuleku kaotamist. Kas tõesti oli kusagil midagi tulusamat saada, olgu kasvõi arstiks tagasi pürgijale? Mina oletan, et abikaasana sai ta ikka paar korda rohkem kui arstina oleks võimalik, sest ta pole veel nende seas tippu jõudnud.

Arvestades varasemaid Toomas Hendrik Ilvese esinemisi, kus ta oli selgelt Reformierakonna sarnastel seisukohtadel ja vastandus Keskerakonnale ning eriti selle esimehele Edgar Savisaarele, siis ma arvan selle taga olevat rohkem kui lihtsalt tänutunne neile erakondadele, mis ta ametisse valisid. Kui rahandusministri kohalt survestati lahkuma Jürgen Ligi ja ametis jätkas Jevgeni Ossinovski, siis nüüd kinnitas sisserändaja roosast erakonnast Toomas Hendrik Ilves uuesti Jürgen Ligi ministriks ja lausa Ossinovski varasemasse ministeeriumisse. Miks ta nüüd ei kaitsnud sotse selle alandamise eest? Tema enda koduerakond, mille juhi kohalt ta läks Euroopa Parlamenti ja tuli sealt enneaegselt tagasi presidendiks. Varem pole ta unustanud ja kannab vimma edasi oma konkurentide vastu.

Ma olen varem kirjutan meisterlüpsja Toomase skeemidest, tema Ärma külalismajast ja Erma talust. Ma ei ole kõike avaldanud, mis hakkas silma aga mis peaks teada olema korruptsiooni vastu võitlejatele. Olen mõelnud, et kas tema skeemid on teada ka poliitilistel konkurentidel ja nad kasutavad seda tema survestamiseks(hoiavad kinni korruptsiooni uurimist). Sellisel juhul on meil puldist juhitav president ja see pult asub suure tõenäosusega peaministri sahtlis. Taavi Rõivas ei loonud seda pulti, see monteeriti kokku juba 2006. aastal Andrus Ansipi ajal. Hiljem on seda lihtalt sobivatel hetkedel aktiveeritud. Näiteks pärast Padaoru lumetormi ja 48 tundi kestnud lumevangistust räägiti valitsuse vastutama panemisest aga 7 päeva hiljem avaldas ajaleht Postimees Tuuli Kochi artikli, justkui Edgar Savisaar oleks Venemaa mõjuagent(mida on kerge uskuda ja raske ümber lükata), küsinud sealt raha(kirikule või erakonnale) ning ohtlik valik 3 kuu pärast toimuvatel Riigikogu valimistel. Selle tõestuseks olid peamiselt Andrus Ansipi, siseminister Marko Pomerantsi(tema haldusse kuulus pääste, mis jättis inimesed lumevangi) ja president Toomas Hendrik Ilvese kinnitused sellise dokumendi olemasolust, millest kirjutas Tuuli Koch. Mingi riigisaladus ega ametisaladus enam ei kehtinud kui oli vaja rünnata opositsiooni suurimat erakonda. Ühtegi ametiisikut ei karistatud(teadaolevalt), et nad paljastasid luureasutuse dokumendi sisu, pealegi sedavõrd detailselt. See näitab, et selline dokument oli ametlikult olemas aga poliitikutel lasti ametialast infot kasutada poliitilisel eesmärgil või sellist dokumenti ei olnud, poliitikud bluffisid ja ametnikud ei pidanudki tegelema lekitajate karistamisega.

Kokkuvõttes arvan, et Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves jõudsid lahutamise otsuseni juba kaua aega tagasi, ilmselt pärast Kroonika piltide avaldamist, sest neil polnud Toomasele soovitud korralekutsuvat mõju ja otsuse avalikuks tegemine jäi peaministri kohal olija otsustada. Sisuliselt oli teada, et Evelin ja Toomas lahutavad aga selle avaldamise aeg ei olnud teatavaks tehtud, info sellest oli juba kokku pandud ja ootas lihtsalt peaministri kapist/sahtlist väljavõtmist, et siis seda kasutada. Ruta Arumäe artikkel ja paljastused oli rünnak peaminister Taavi Rõivase pädevuse pihta ja selle vastu tuli kasutada suurema kaliibri relva. Antud juhul siis tänuvõlglasi Ilveseid, nende abielu lahutamist.

Naised võivad suurepäraselt petta, kasvõi abielu teeseldes ja märksa väiksemate summade eest kui maksti Evelin Ilvesele esiproua töö eest. Järelikult pidi olema midagi suuremat ja ohtlikumat, mille tõttu ta otsustas loobuda kaasosalusest Erma talu ümber toimuvas. Uudiste järgi jäävad Erma skeemid edasi kehtima, lihtsalt enam pole nad abikaasad. Tõenäoliselt tunnevad mõlemad selle üle kergendust. Muidugi võib olla, et minu oletus oli täiesti vales suunas ja tegelikult oli Evelin Ilves valmis mõelnud skeemi, mis oli järgnevateks aastateks tulusam kui OÜ Ermamaa kaudu Erma hoonete üürimine riigile. Siiski, seda ma ei usu ja jään selle juurde, et lõpetasid korruptiivse suhte abielu lahutamisega ning avalikustasid selle peaministri määratud ajal.

Nüüd on Toomas Hendrik Ilves täpselt samas seisus kui Vladimir Putin, kes lahutas ka pikalt kestnud abielu. Või Prantsusmaa president Hollande, kellel polnud abikaasat aga armusuhe näitlejannaga viis minema elukaaslase, kes oli esiproua staatuses.

Mul on kahju kui Rõivase valitsuselt loodeti maksude alanemist

Eestis on otsesed maksud madalad(tulumaks) ja tulud korvatakse kaudsete maksude tõstmisega(käibemaks, aktsiis, trahvid). Mina ei hääletanud endale kõrgemate maksude poolt valides reformierakonda, IRL-i või sotse.

Viimastel päevadel on tekkinud liikumine kütuse aktsiisi tõstmise vastu. Kus te varem olite kui viidi läbi märksa suuremaid maksutõuse? Kas nüüd need 10% said saatuslikuks ja viisid meelepaha ülekeemiseni?

Ma toon välja oma 2011. aasta artiklist selleks ajaks toimunud kaudsete maksude tõusud, mis olid palju suuremad. Ühe käega andis riik tookord kodualuse maa maksust vabastamise ja tulumaksu langetamise ligi 4 aastat hiljem(jõustus 01.01.2015) aga teisel pool olid sellest kordi suuremad aktsiiside tõusud.

Käibemaksu ei ole langetatud tagasi 2009. aasta alguse tasemele ja see näitab, et majanduskriis kestab edasi.

Riigikogu liige Taavi Rõivas rääkis 18. mail 2010 maksudest ja raha jagamisest Riigikogus järgmist: „Mitte ühtegi asja ei saa riik oma kodanikele anda, mida ta ei ole varem kodanikelt ära võtnud. Riik lõviosa oma tuludest saabki kodanike käest ja kui riik kodanikele midagi annab, siis selle raha peab ta enne nendelt kodanikelt võtma. Täpselt nii ongi. Ja iga summa, mille riik soovib täiendavalt anda, peab ta ka täiendavalt maksudega kokku koguma.” /…/

Meenutan kõigest suuremaid kodu omamise kallimaks teinud maksumuudatusi.

Esiteks tõsteti kaugkütte käibemaks 2007. aastal 5 protsendi pealt 18 protsendile ja alates 2009. aastast 20 protsendile. See tähendab, et riik nõuab praegu 3x rohkem lisandväärtuse eest maksu nii korterites elavatelt inimestelt kui oma majas elavatelt inimestelt, sest keskküte ja küttematerjalid (puud, kivisüsi, kütteõli) on kallimad. Eesti kliimas on soe tuba hädavajadus, mitte valiku küsimus ja seetõttu tehtavad kulutused peale sunnitud. Riigil on ebaeetiline teenida inimeste sooja toa ja korras tervise pealt.

Teiseks kehtestati maagaasile aktsiis vähemalt 367 krooni 1000 kuupmeetri eest. Varem oli see 0 ja paljud läksid üle gaasiküttele, sest tegemist oli teistest kütteviisidest odavama alternatiiviga. Nüüd enam mitte, sest mida riik on kunagi lubanud, selle võib ta ka ümber mõelda (näiteks II samba pensionifondide sissemaksete külmutamine).

Kolmandaks tõsteti 2009. aasta suvel vähem kui nädalase etteteatamisega käibemaks 18 protsendilt 20 protsendini ja sellega kallinesid kõik tarbijate teenused ja tooted!

Neljandaks tõsteti 3 korda majutusteenuse käibemaksu (mis varem oli 5 protsenti, aga nüüd 20 protsenti) ehk inimeste ööbimine tehti kallimaks. Kui eesmärk oli turistide arvu vähendada, siis saan sellest käitumisest aru.

Viiendaks võib loetleda muid aktsiiside tõuse või maksusoodustuste kaotamisi, mis samuti mõjutavad koduomanikke. Ennekõike aktsiis elektrile, mille tõttu elektri hind on alates 2007. aastast poole võrra tõusnud. Kütuseaktsiis on tõusnud vähemalt 36 protsenti. Kõik praegused töötajad kaotasid pensioniea 2 aasta võrra tõstmise tõttu oma 2 aasta pensioni väljamaksed, mis praeguse keskmise pensioni järgi on 303 eurot kuus või 3636 eurot aastas või 7272 eurot kahe aasta eest (113 000 krooni).

Praegused pensionärid jäid ilma pensioni tasuta kojukandest, mille hind on nüüd 4,6 eurot kuus. Nende lähedased jäävad ilma matusetoetusest ning samuti kolmekordistus matuseteenuse käibemaks. Noortele inimestele kaotati õppelaenu hüvitamine avalikus sektoris töötamiselt ja kaotati maksusoodustus õppelaenu intressidelt.

Seda loetelu muudetud maksudest, millega oma kodus elavate inimeste kulud suurenesid alates 2007. aastast, võiks jätkata. Selle taustal on lausa solvav valitsusliidu ettepanek muuta kõige väiksema osa kulutustest moodustava maamaksu tasumine kollektiivseks. Esmalt kahmati maksutõusude ja aktsiisidega inimeste mõlemad taskud tühjaks ja nüüd siis jagatakse riigikassast mõned eurod tagasi.

Allikas: www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/virgo-kruve-valitsus-tahab-maamaksu-muutes-kollektiviseerida-meie-kodud?id=47543075

Trahviriik Eesti – Reformierakonna saavutus

Uue valitsuse kõnelustel lepiti kokku, et “alates 2016. aastast tõuseb trahvi päevamäär kahekordseks.” Rahalise karistamisega küll rikkamat riiki ei saa.

Eestis kestab majanduskriis, sest ühtegi erandkorras tõstetud maksu ei ole langetatud tagasi kriisi eelsele ajale. Käibemaks on endiselt 20% ja mitte 18%. Kuni 2009. aasta 31. maini oli töötuskindlustusel töötaja maksemäär 0,6% ja tööandja maksemäär 0,3%. 2014. aastal on see vastavalt 2% ja 1%. Sisuliselt siis 3x kõrgem. Aastateks 2015–2018 on töötaja maksemäär 1,6% ja tööandja maksemäär 0,8%, mis ei ole võrreldav kunagi olnud määradega. Tulumaksu on alandatud 1% aga samal ajal tõsteti eelpool toodud määras töötuskindlustust ehk mingit alandamist 2015. aastast keegi ei ole saanud.

Maanteede äärde tekkisid majanduskriisi aegadel ka kiirusemõõtjad, sest nemad töötavad erinevalt inimestest politseinikest ööpäevaringselt ja neid saab ühendada infosüsteemis ka trahvide väljakirjutamise rakendusega ehk siis nad teenivad ennast tasa ja veel pealegi.

Reformierakonna plakat 2006. ja 2011. aastal samas kohas Tallinnas Kosmose trammipeatuses. Fotod Virgo Kruve

Reformierakonna plakat 2006. ja 2011. aastal samas kohas Tallinnas Kosmose trammipeatuses. Fotod Virgo Kruve

See pilt sai tehtud 2011. aasta valimistele mõeldes. Nüüd on järgmised valimised toimunud, Andrus Ansipi asemel oli ligi aasta peaminister Taavi Rõivas aga olukord on ikkagi endine. 9 aastat peaministrina buumi ja majanduskriisi põhjustanud Andrus Ansip on nüüd ära põgenenud Brüsselisse ja elab juba viie rikkama riigi hulka kuuluvas riigis. Ütle veel, et poliitikud vastutavad oma vigaste otsuste eest.

Millal saavad poliitikud aru, et trahvidega ei saa majandust kasvama, inimestele töökohti ega kellegi heaolu suuremaks? Seda kõike viib ellu liberaalseks nimetatud Reformierakond.