Naisametnike monopol soolises võrdõiguses

Märkasin Inno ja Irja blogis arutlust perevägivallast, kus Justiitsministeerium eeldas selle toime panijana vaid meest. Vaatasin Sotsiaalministeeriumi leheküljelt, et Soolise võrdõiguslikkuse osakond koosneb 88,8 protsendi ulatuses naistest. Kas siit järeldub, et sooline võrdõiguslikkus on feminismi legaliseeritud vorm Eesti Vabariigis? Kuid milline iroonia, sest ministeeriumi loosungiks on “Võrdsed võimalused inimväärseks eluks.” Millised on siis meeste võimalused 11,2 protsendilise esindatuse juures?

Soolise võrdõiguslikkuse osakond koosneb 88 protsendi ulatuses naistest. Leidke nimekirjast 1 mees! Ekraanipilt www.sm.ee

Soolise võrdõiguslikkuse osakond koosneb 88 protsendi ulatuses naistest. Leidke nimekirjast 1 mees! Ekraanipilt www.sm.ee

Umbes aasta või 2 tagasi oli see osakond 100 protsendiliselt naistest komplekteeritud. Isegi kõige äpumat meest polnud sinna leitud. Nüüd siis lõpuks on leitud üks mees, kes on õppinud lastega suhtlemist, kirjutamist ja lugemist erinevates keeltes. Ma muidugi möönan, et osakonnas töötav 1 mees on samm soolise võrdõiguslikkuse suunas ka sellega tegeleva ministeeriumi jaoks. Kuid ühiskonda mõjutava eeskuju andmiseks on seda endiselt häbiväärselt vähe. Isegi praegu tegelevad perepoliitika teemadega vaid Mari ja Külle ehk meeste vaated näiteks perekonnaseaduse menetluses olid antud eranditult naiste hoole alla. Kuid nimetame ära ka teised Soolise võrdõiguslikkuse osakonna naistöötajad: Kadi Katharina, Katri, Käthlin, Kristiina, Helen ja Evelin. Ja nüüd kiire 3 punkti küsimus: Mis oli Soolise võrdõiguslikkuse osakonnas töötava ainsa mehe nimi?

PS. Ärgu nüüd naised valesti aru saagu. Ma pooldan printsiibina soolist võrdõiguslikkust. Kuid siiani näeb see välja pigem meestele ära tegemisena. Umbes sedasi, et nüüd maksame kätte kõik need emade ja vanaemade kannatused. Samut reageerin ma kriitiliselt silmakirjalikkuse nähtustele võrdõiguslikkust edendavas riigiteenistuses.

23 Comments

  1. “Soolise võrdõiguslikkuse osakond koosneb 88,8 protsendi ulatuses naistest. Kas siit järeldub, et sooline võrdõiguslikkus on feminismi legaliseeritud vorm Eesti Vabariigis?”

    Ei, see tähendab seda, et gümnaasiumites on reeglina kolmekümne viiest inimesest klassis napilt kümme mehed. Minu koolis oli 60 abituriendi peale 9 meest, kellest pooled virelesid keele< ja kirjanduse tundides ning said muudkui kahtesid ja kolmesid. Eksamitulemused olid neil vastavad (st vaid paaril üksikul tulid piisavalt head, et ülikoolile mõelda) ja ma ei teagi, mis neist edasi sai. Ülikoolide nimekirjast leidsin vaid ühe klassivenna.

    Sama toimub ka ülikoolides: isegi nii puhtalt reaalalal nagu bioloogia oli naisi imho siiski rohkem. Samas kirjanduses ja näiteks sotsiaaltöös on kõva 95% naised. Mine uuri UT kodukalt järele, kui ei uuri.

    Naised ei ole selles paraku süüdi, et mehed nii palju vähemvõimekad humanitaarsetel-sotsiaalsetel aladel ja üldse akadeemiliselt.

    Kust see soolise võrdõiguslikkuse osakond neid mehi võtab, kui sotsiaalteadusi ja humanitaarteadusi peamiselt naised õpivad?

  2. Sooline võrdõiguslikus ja sooline võrdsus on kaks erinevat asja. Sooline võrdsus on paraku tõesti müüt, st. mehed ja naised on juba füüsiliselt väga erinevad ja erinevaid rolle määratud täitma, st. mehed on paraku füüsiliselt tugevamad kui naised ja naised jällegi ilusamad kui mehed (:

    Sooline võrdõiguslikkus ei peaks olema müüt, sest kõigil inimestel on võrdse töö eest õigus võrdsele palgale, õigus võrdsele kohtlemisele ja suhtumisele ja õigus olla hinnatud võimete, mitte soo järgi. Iseasi, kas 155cm pikk õbluke naisterahvas ja 190cm pikk lihaseline kolge suudavad näiteks ehitusobjektil võrdselt tööd teha, aga eks selleks ole leiutatud tulemuspalk. Aga sama tööhulga eest sama palk, seda kindlasti. St. kas müüri ladus 2 meetrit mees või naine, ei oma tähtsust, küll aga omab tähtsust see, et kas ühe tööpäevaga jaksab inimene laduda 10 või 15 meetrit müüri, eks.

    Paraku, senikaua, kuniks leidub 30-aastasi haritud meessoost blogijaid, kes arvavad, et soolise võrdõiguslikkuse osakonnas töötavate naiste ainuke eesmärk ja soov on mehi kottida, jääb see kaugeks ja lilleliseks tulevikuks. Praegusel hetkel pole naistel mingit võimalust mehi kottima hakata, sest neil on käed-jalad tööd täis kas või selle eest seismisega, et naised tõepoolest saaksid selle võrdse töö eest oma kuradi võrdse palga kätte.

  3. Ja mul pole vaja midagi meeste võimekuse kohta arvata – gümnaasiumite ja ülikoolide nimekirjad ütlevad juba nii mõndagi. Paraku on mehed asisemad tehnikaaladel ja naised humanitaar-sotsiaalaladel.

  4. Mina ütleks pigem seda, et humanitaarklassides võib leida vähem poisse sellepärast, et paljudel inimestel on ka hirm humanitaaria ees: et reaalklassides saab paremad eeldused sooritada edukalt matemaatika riigieksam ja ilma mata riigieksami tulemuseta on võimalused ülikooli astumiseks piiratumad. Ma arvan tegelt ka seda, et paljud 15-16 aastased noored ei tea veel, mida nad tulevikus edasi õppida tahavad või kelleks üldse saada, siis selles valguses paistab reaalharru astumine tihtipeale kindla peale väljaminek. Et ütleme, saame mata riigieksami edukalt sooritatud ja siis võime mistahes erialale kandideerida ülikooli.

    Kas naised on andekamad meestest? Paneksin siia ühe artikli tüdrukute ja poiste õppeedukuse teemal. Eks otsustage ise, kui must-valge see asi tegelikult on. http://www.educationsector.org/research/research_show.htm?doc_id=378705

  5. Mis kasu sul mate eksamist on näiteks kirjandusse astumisel, kus matemaatika eksami esitamine on valikuline ja annab vaid 25% (ülejäänud on kirjand ja võõrkeel) või sotsioloogias, kus see on samuti valikuline ja annab 15% punktidest? (: Einoh, kui matt, kirjand, ajalugu ja inglise keel on kõik hästi tehtud, siis on muidugi kõik teed valla, aga ilma matita saab sama hästi hakkama, eriti humanitaaraladel.

    Humanitaarsele aladele sissesaamiseks on paraku vaja kõrgeid tulemusi kirjandis, keeltes ja mõnel juhul ka ajaloos. Nii et reaalklassi minek ja reaalainet ülikooli õppima minek tagabki selle, et sotsiaaltöid ja paberimäärimist teevad üha enam naised, kellel see humanitaarne värk lobedamalt läheb.

    Einoh, seda muidugi, et 15 aastastelt teada, et mida ta elult tahab on ulme, aga samas ei saa ju süüdistada neid naisi, kes seal osakonnas töötavad, selle eest, et neil on sobiv haridus ja oskused, st. nemad oskasid 15 aastasena juba teha valikuid.

    Mida siis teha tuleks, keelata naistel õppimine ja töötamine, et nende usinus neile eeliseid ei annaks? Kaotada soolise võrdõiguslikkuse osakond üldse ära, sest pole mehi, kes viitsiks seda tööd teha?

    Segaseks jääb see asi mulle praegu.

  6. Kes õpetab alg- ja põhikoolis? – Valdavalt naisõpetajad (minul oli meesõpetaja kehalises, füüsikas ja tööõpetuses. Heal juhul veel mõni kuid meeles igatahes pole).
    Kes koostavad õppekavad? – Enamasti naisametnikud.
    Kes kontrollib eksamite tulemusi? – Riiklik Eksami ja Kvalifikatsioonikeskus http://www.ekk.edu.ee/uldinfo/kontaktid annab tööd 104-le ametnikule, kellest nime järgi kindlalt mehi on vaid 15. See teeb mõnevõrra parema protsendi kui oli soolise võrdõiguslikkuse komisjoni 11,2 %, kuid näitab endiselt väga tugevat naiste monopoli.

    Minu meelest on peamine küsimus, kas naiste monopol hariduses (õpetajad, õppekava koostajad ja eksamineerijad) pole mitte omandatud aastakümneid kestnud meeste diskrimineerimisega. Naisõpetajad oskasid ju nii hästi rüblikutest poisse paikka panna ja hoolitseda nende istuma jätmise eest. Pärast ka koolist väljalangemise eest või lausa erikooli saatmisest.
    Ma mäletan enda kutsealuseks registreerimise meditsiinikomisjonist, kus oldi minu ja sõbra gümnaasiumis õppimisest tõsiselt üllatunud. Valdav hariduslik tase olevat minu aastakäigu meestel seal olnud 6-7 klassi. Ma üldse ei imestagi kui nüüd gümnaasiumisse jõudnud neiud avastavad: kuhu küll kõik poisid jäid? ja pärast ülikooli paanitsevad, et ei leia endale võrdväärset suhtepartnerit.

  7. Näiteks meie klassist (1988. aasta lend Tallinna 7. keskkoolis) visati poisid pärast 8. klassi välja peamiselt käitumise pärast, kuna nad “ei kuulanud sõna”, “ei allunud režiimile”. Ja juurde tulid kõik tüdrukud. Siis oligi nii, et lõpetas 25 tüdrukut ja 11 poissi.

    Ja kummastav on lugeda, et asi on selline ka praegu. Ja mis seal salata, meesõpetajad mõistsid poisse paremini, panid neile paremaid hindeid. Paljude poiste lemmikaine oli seetõttu kehaline kasvatus ja tööõpetus, kuna seal olid meesõpetajad.

    Kumab läbi küll teatud naiste kättemaksuiha oma emade ja vanaemade eest. Ja seda 21. sajandil. Ilmselt on ka Eestis kõige diskrimineeritum tegelane varsti (või on juba praegu) heteroseksuaalne valge mees. Kuna temalt eeldatakse, et ta ei vaja midagi, tal pole mingeid õigusi, on ainult kohustused. Formaalselt see nii pole, aga reaalsuses küll.

  8. Mida sa siis välja pakud, Virge? Paraku ei leia sa eriti mehi, kes tahaks lasteaias või algkoolis töötada. Või tahad sa väita, et meeletud massid jäävad koolide ukse taha?

    Naised pole selles süüdi, et mehed neid töid ja asju ei taha ega viitsi teha.

    Ja kui naised sinu jutu peale solvudes massiliselt lahkumisvaldusi annaks, siis oleks perse majas, sest lapsed jääksid hariduseta.

  9. Ikkagi, küsimus on selles, et kas nood samused naised, kes seal võrdõiguslikkuse osakonnas töötavad, selle peale ka mõelnud on, et ka naised võivad vägivallatseda. Või taandub kõik mingitele soospetsiifilistele eelarvamustele? Ka naised võivad olla vägivaldsed. Võtame näiteks vägistamise. Millegipärast arvatakse, et kui naine tuleb ja vägistab mehe, siis see on otsekui miski perversne wet dream ja et mehed tegelt naudivad seda. Paraku see nii ei ole. Mehe vägistamine on sama sitt, kui naise vägistamine, aga hoopis naised on see pool, keda kõige rohkem teatakse vägivalla ohvritena. Ehk siis: kas soolise võrdõiguslikkuse teema üle ei peaks muret tundma rohkem mehi, kui arvestada, et ka mehed on tihti pidanud kannatama vägivalla all? See paistabki Virgo üldine point olevat.

    Mis veel haridusse puutub, siis kunagi oli ju aeg, mil koolmeistriteks/õpetajateks olid mehed. Miks siis ühtäkki meespedagoogid massiliselt taanduma hakkasid, kui naised said õiguse töötada igast sorti ametikohtadel?

  10. Aga miks te arvate, et nad ei ole? Juba see, et te eeldate, et naised kindlasti meestest (oma isadest, vendadest, abikaasadest, poegadest) ei hooli, näitab seda, et soolise diskrimineerimisega on asjad ikka väga nutused meie ühiskonnas.

    Aga võibolla hakkasidki meespedagoogid taanduma sellepärast, et naised on sel töökohal lihtsalt võimekamad?

    Ehitajatena töötavad ju peamiselt mehed. Kas teile meeldiks, kui ma spekuleeriksin, et meessoost ehitajad keeravad oma naissoost klienditele kindlasti käru, sest neile lihtsalt meeldib sitta keerata?

    Mis füüsilisse koduvägivalda puutub, siis üks naine nüüd mehele küll kere peale ei anna tegelikult. Okei, asjade loopimine ja muu säärane on mõistetav, aga üks mees on naisest niipalju tugevam, et see naine nüüd küll meest vaeseomaks ei peksa. Küll aga ei saa naine ennast kuidagi kaitsta, kui talle võibolla 2x rohkem kaaluv ja 20cm pikem mehemürakas vihaselt rusikatega kallale lendab (või lastele). Samas, loomulikult on see probleem mõlemapidine, lihtsalt samamoodi nagu enamik pedofiile on mehed, on ka enamik koduvägivallatsejaid mehed. Ja seega põhirõhk lähebki meeste selles vallas harimisele ja naistele toetuse pakkumisele.

    Demand and supply, eks.

  11. Ma ei tea kuidas teha koolisüsteemi rohkem poiste ja meeste sõbralikuks, et tasakaal poleks sedavõrd paigast ära. Kui ma seda teaksin, siis võiksin kindlasti heameelt tunda, et tulevikus jäävad kümned tuhanded mehed ühiskonna hammasrataste vahel puremata. Eesti mees on oma riigi kõige lojaalsem kodanik. Arsti juures ta praktiliselt ei käi (pole aega haige olla, sotsraha ei kuluta). Suitsiidide ja vägivaldsete surmade ning samuti südamehaigustesse suremuselt on Eesti viinud Euroopa ja maailma esiviisikus. Isegi kui eesti mees suudab aastakümnete ränga töö ja tervise põletamise järel jõuda pensionieani, siis vaid vähesed neist saavad pensionikassa väljamakseid. Mehed tasuvad võrdselt või isegi naistest rohkem sotsmaksu (naised on kodused või lastega kodus), kuid pensioni saavad naised neist vähemalt 10 aastat rohkem. Minu aastakäigu meeste oodatav eluiga on 64 ehk aasta alla pensionile saamise, naistel seevastu 74.
    Ma kirjutasin seda eelnevat pigem selle pärast, et isegi soolise võrdõiguslikkuse teemaga, et nii naistel kui meestel oleks ühevõrra hea elada, tegelevad monopoolselt naised. Nemad määravad ära meeste hariduskäigu, töökoormuse ja võime ühiskonnas midagi saavutada. Eesti Vabariik on juba praegu vanade naiste(pensionäride) riik ja see ühiskonna areng meeste kahjuks näib ainult jätkuvat.
    Ärge nüüd arvake, et mina või mehed nutame. See pole minul või minu tuttavatel meestel kombeks. Me sureme vaikselt, ilma kärata, sest meditsiin leiab meile aega alles siis kui on pöördumatult hilja. (Minu kooliaja kaaslastest on siit ilmast lahkunud mehi: 1 liiklusõnnetuses, 1 õnnetusjuhtumis, 1 tööõnnetuses ja 1 naine tervise pärast).

  12. Võin julgelt öelda, et enamustel reaalaladel piisab sissesaamiseks ka headest oskustest humanitaarvallas – kui saad nii kirjandi kui inglise keele eksami eest 95 punkti kätte, siis saad majandusse sisse ka kesise mata eksami tulemusega. Iseasi, kui hästi sa seal hakkama saad.

  13. http://www.oregoncounseling.org/Handouts/DomesticViolenceMen.htm

    Tegelikult probleem ongi selles, et olukorda, kus naine kodus meest terroriseerib, peetakse nii ebareaalseks, et arvatakse, et probleemi ei eksisteerigi. See annabki õelatele naistele võimaluse kodus nelja seina vahel kurja teha. Mehed – olge äärmiselt ettevaatlikud omale elukaaslase valimisel!

  14. Pingback: Need vaesed, vaesed mehed « Fear and Loathing

  15. Kui naistel läheb kehvasti, on diskrimineerimine ja mehed süüdi! Kui meestel läheb kehvasti, siis on mehed ise süüdi!

    See on suhteliselt mõeldamatu olukord, mis meil kõrghariduses toimub, et 70/30 on kõrgharidusmaastikul suhe naiste kasuks. Tuletan meelde, et feministid, soolise võrdõiguslikkuse eest seisjad pasundasid Läänes tugevalt ebavõrdsusest ka siis, kui seal oli suhtarv 55/45 meeste kasuks.

    Kes tegelevad poistega põhi- ja keskkoolis? Et seal mehi pole, see pole vabandus naisõpetajatele poiste diskrimineerimiseks (hakkame siis sama jura ajama, mida feministid on alati ajanud – diskrimineerimine siin ja diskrimineerimine seal).

  16. No mina võin öelda, et meil kirjanduse bakas hoiti küll poisse nagu silmaterasid – et jumala eest need vähesedki välja ei kukuks. Gümnaasiumis samamoodi – tean mitut poissi, kes said pooleldi sohi korras gümnaasiumisse sisse. Gümnaasiumis oli ka meesõpetaja, kes käis paljajalu ja mängis lastele kitarri – vaevalt, et meie koolis mõnele õpetajannale sellist boheemlust lubatud oleks, aga meesõpetajast hoiti kümne küünega kinni. 😀 Tegelikult olid lapsed väga rahul ja tulemused olid näha, nii et õige on, et hoiti, aga teate küll, kuidas meie haridusmaastikult tavaliselt boheemlusesse suhtutakse.

    Samuti oli minu kursusel poisse ainult kaks – aga õppejõudude seas mehi naistega pea pooleks (no nii palju ilmselt mitte, aga pakun, et 40 prossa kindlasti). Nii et neile luuakse ka head karjäärivõimalused, et mehi rohkem teaduse kallal oleks. Diskrimineerimist ma siin ei näe, ka naistele on kõik uksed lahti, ole ainult mees ja kasuta juhust. 😀 Ja tegelikult võib ju loota, et suurem meesõppejõudude arv vähendab seda suhtumist, et kirjandus on ilmtingimata naiselik. Mitte ei saa aru, kust see suhtumine üldse tulnud on, kui enamus kuulsaid kirjanikke maailmas on mehed. :S

    P.S. Sel õppeaastal on meeste suhtarv sisseastunute hulgas tunduvalt suurem. Ei tea, kas asi on selles, et nüüd on oma naiseliku külje väljanäitamine rohkem lubatud või, vastupidi, on kirjanduse kuvand mehelikumaks muutunud.

  17. Sooline võrdõiguslikkus tähendab seda, et inimest võetakse tema võimete, mitte soo järgi. Järelikult kui ülikoolis on 70% naisi, siis see näitab, et lihtsalt naiste seas on meestest nii palju võimekamaid inimesi.

    Kas lahenduseks oleks sookvootide tegemine siis IRWi ja Virgo arvates? Et sisse saab ainult 50% tõeliselt andekaid naisi, kuid meestest saab IGA SOOVIJA ilma mingite testideta sisse (sests neid mehi on palju vähem, kes ülikasse lähevad), sest ta on ju ometigi mees?

    Kui see poleks sooline diskrimineerimine, siis mis oleks?

  18. Sooline võrdõiguslikkus pole ainult küsimus, et miks naisi diskrimneeritakse või miks nad mõnes valdkonnas domineerivad. Võta asja laiemalt kui seaduse või normidega reguleerimine. Ma arvan, et kvootide järgi ei saavuta midagi: ei ülikoolis, valimisnimekirjas või äriühingute juhatuses (Norras nõue 50 protsenti naisi). See tasakaal tuleb kusagilt mujalt kui soolise võrdõiguslikkuse voliniku kabinetist. See tuleb pigem kodust ja kujundatakse koolis. Või siis läheb märgatavalt kaldu.
    Küsimus pole mitte selles, kuidas võimekaid naisi maha lihvida, et mehed ka välja paistaksid, vaid nii nagu täna kirjutas KADI VIIK: Kuhu mehed koolist kaovad? http://www.epl.ee/artikkel/444738
    Kuid argumendiga, et naised on meestest juba loomu poolest targemad võid garaaži taha häbenema minna, sest teaduslikud uuringud pole tõestanud sugude vahel pärilike võimete erinevust. See vahe tuleb alles haridussüsteemis.
    Muideks üks fakt Jaapani kohta. Seal on hinnanguliselt kuni 2 miljonit põhikoolis käinud noort, kes põrusid oma klassi kõige tähtsamal eksamil, mis pidi ära määrama edasised võimalused gümnaasiumi ja kõrghariduse omandamiseks ning elavad nüüd ühiskonnast eraldatuna. Vanemad peidavad neid häbi pärast, salgavad nende läbikukkumist. ETV näitas kunagi sellest filmi, “Kadunud miljon” oli vist selle pealkiri. 128 miljonit jaapanlast võivad endale lubada haridusteel kaotsi minevaid miljoneid noori, Eesti vähene rahvastik aga mitte.
    Minu meelest pole midagi õnnetumat kui naine, kellega pole millestki rääkida. Ma ei ütelnud nimme seda sõna välja, sest pole nii sirgjooneline kui Nirti oma feminismi ajaloo kirjutises. Kindlasti kehtib sama tunne naistel ka meeste kohta.

  19. Tsitaat http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=1908

    Ma ei taha, et mind kohustatakse ühiskonna ellujäämiseks lapsi sünnitama, ja ma ei taha, et kui ma ei sünnita, siis peetakse mind sellest tulenevalt reeturiks. Ma ei taha, et keegi leiab kõrtsis õiguse mind käperdada, kuna ma olen naine ja juhtumisi kohalolev. Ma ei taha, et iga mu mõtteavaldus seatakse kahtluse alla, kuna ma olen naine.
    Ma tahan ka õppida, otsustada, juua, laaberdada, lõbutseda, vastutustundetult iga päev erineva isikuga seksida, head töökohta, rämedalt pappi kokku ajada, koju isiklikku kodukolde hoidjat, mitte sünnitada, roppe nalju teha, röhitseda, aegajalt kellelegi peksa anda. Bemmi tahaks ka!

    Ühesõnaga, ma tahan ka omada ja teha kõiki neid asju, mida teevad mehed, kuid milleks mina, naisena, pean rohkem vaeva nägema ja enam õigustatud olema.
    vt. ka
    http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=1971

  20. Pingback: Naiste sooline võrdõigus on jõudnud 91 protsendini « Virgo Kruve veebikodu ja blogi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga