Eesti Tiigrihüpe osutus karvutuks kassipojaks
Eestis käib praegu täiskasvanute teavitamine, et nad oskaksid oma lapsi interneti ohtude eest kaitsta. Ometigi oleks pakilisem e-riik korda teha. Sain eile riigiasutusest kõne, kus paluti minu digitaalselt allkirjastatud avaldus ikkagi paberile trükkida ja ümbrikule mark panna.
Ma täiesti nõustun, et täiskasvanute ja noorte teadmised internetist on erinevad aga eilne kõne näitas, et ID kaart kõlbab endiselt klaasi pealt jää kraapimiseks või purgist mee õngitsemiseks.
Millal on paber tähtsam kui ID-kaart?
Riigiasutus peab ühte andmekogu või siis ütleme, et riiklikult registreeritud andmetest andmekogu. Nüüd tuli vajadus muuta registris omanikuks märgitud juriidilise isiku aadressi. Aadressi muutus oli fikseeritud ka Äriregistris ehk siis kajastas uut aadressi.
Esimesel korral mõtlesin, et piisab vaid uue registrikaardi andmetega Äriregistri väljatrüki saatmisest ja nad muudavad andmed ära, sest peaksid ju nägema, et neile antud aadress on vahepeal muutunud teiseks. Vastus tuli, et nemad sellist allkirjata teadet ei aktsepteeri. Ma mõistan, et umbusaldavad saadetud faili sisu aga järelikult ei ole internetis kättesaadav Äriregister ka pädev. Pole nagu kaksipidi mõtlemist.
Teisel katsel siis tegin avalduse arvutis, et palun muuta aadress uue vastu, panin selle tervenisti kirja, salvetasin .pdf failiks ja lõpuks moodustasin sellest ID-kaardi ja digiallkirjaga allkirjastatud faili. Panin siis selle meili manusega kaasa.
Eile siis tuligi teade, et ka ID-kaardiga allkirjastatud avaldus ei sobi. Sisuliselt küsisin neilt, et kas nad usaldavad paberile kirjutatud allkirja rohkem ja sain vastuse, et puuduvate IT-süsteemide pärast ei saa nad digitaalseid allkirju arvestada ja vajalik on tõepoolest pastakaga allkiri ja margiga ümbrik. Uskumatu, pärast seda kui 2005. korraldati Eestis esimest korda elektroonilised valimised, ei kõlba ID-kaart veel 4 aastat hiljem postiaadressi muutmiseks.
Õnneks pole ma veel päriselt käelist kirjaoskust ära unustanud ja saaksin selle paberilehe vormistamisega hakkama aga millisest e-riigist me veel räägime? Seda isegi aastal 2009! Hakkasin tegelikult mõtlema, et viimased paar aastat ma ei olegi praktiliselt ühtegi paberlehte käsitsi kirjutanud ja minu käeline kirjaoskus on piirdunud allkirjaga. Tõsi, praktika vähesus hakkab juba tunda andma ning kui nii jätkata, siis 3 aasta pärast oleksin tõenäoliselt sama keerukas olukorras kui peaksin praegu vene keeles kirja koostama (seal on mõned tähed isegi ära ununenud).
Kui teid peaks nüüd huvitama, kes seda ametit juhivad, siis vihjeks olgu öeldud, et direktor on juba möödunud sajandist kuulunud ühte kolmest piduriparteist. Nende piduriparteide all pean silmas Reformi, Sortside ja isamaatute punti, kes vähem kui aastaga tõmbasid Eesti majanduskasvu negatiivseks ja nüüd pidurdavad Tallinnas, kus nad pole 4 aastat kaasa rääkinud, sest 2005. oktoobris ei soovinud selleks antud võimalust kasutada.
See Tiigrihüppe ja karvutu kassipoja võrdlus tuleneb ka minu teisipäeval ilmunud delfi arvamusest, mis käis Tallinna rahvaküsitluse kohta internetis.