Halvasti varjatud kohvi tooteasetus Kuku raadios

Tooteasetus on selline reklaamimise viis, kus kaupa reklaamitakse sellises olukorras ja vahenditega, mida inimene esmapilgul üldse reklaamiks ei peagi. See pole muust infovoost eristatud kui reklaam. Sellel pole teistsugust kujundust ega teavitavat teksti. Näiteks teleseriaalis kasutavad tegelased selgelt ära tuntava logoga telefone, arvuteid ja super autosid. Või läks TV3 uudiste reporter kaameraga Ordi poodi ja küsis, milliseid monitore te kõige rohkem müüte (teised kauplejad teda ei huvitanud).

Nüüd leiutas Kuku raadio ilma pildita tooteasetuse – läbi dialoogi, ja tutvustas varjatud reklaami kaudu ühte kohvi tootjat.

Rohke Debelakk ja Jüri Mutika dialoog 20. märts 2009 Kuku raadios

Rohke Debelakk: 38 minutit on kell üle üheksa. Hääd hommiku jätku. Ja meil jätkub hommikune programm ikkagi sellises mõnusas kohvi aroomises miljöös ja  no mida sa praegu, Jüri, mekid. Sa tead ka, et  see on selline kohv, mida  maailmas on väga piiratud koguses?

Jüri Mutika: Ei tea. Minul on tassis teda pool tassi. Ma mõtlen, kas tass on pool tühi või pool täis. Maitse on selline, et ma ütleks, et tass on pool tühi. Et kui täis tass oleks, siis ma oleks tunduvalt rõõmsama näoga aga see on tüüpiline eestlaslik vingumine. Tegelikult on see tõesti maitse poolest suurepärane ja ma pärast seda vist enam üldse ei tahaks muud kohvi juuagi.

Rohke Debelakk. See on siis Etioopia (kaubamärg nimi) Ahah, selline asi. “Käsitsi korjatud, sortides välja vaid küpsed marjad” on seal tööd tehtud ja jaa, jaa.

Jüri Mutika. Etioopias on maailma pikimad inimesed.

Rohke Debelakk: Seda küll, jah. Ei tea aga….

Jüri Mutika: Järelikult väga kõrgelt korjatud. Ega ma ei tea kuidas kohvi see taim välja näeb. Kus ta need oad tulevad. Kas on vaja pikka inimest või lühikest, et käsitsi korjata.

Rohke Debelakk: Hästi pikka ikka kui ta on … naer… pikali, siis ta nagu haarde ulatus on lai.

Jüri Mutka: Selge. Tead, et päris uskumatu lugu on toimunud Vnukovo lennuväljal siin samas idanaabri juures.

Kuula klippi .mp3 formaadis

Eelnevas tekstis olid siis rasvases kirjas toodet iseloomustavad ja selle omadusi rõhutavad lõigud. Kas panite tähele, et algul esitas saatejuht teisele küsimuse, millest saime teada, et tegemist on piiratud koguses (järelikult haruldase = eksklusiivse = kalli) kohviga? Selle peale järgnes küsitud inimeselt kiitus, et pärast seda vist enam üldse ei tahaks muud kohvi juuagi. Seejärel anti kuulajale teada kohvi päritolumaa ning tootja ja fakt, mis tegi selle piiratud koguses saadavaks: Käsitsi korjatud, sortides välja vaid küpsed marjad.

Mina ei joo kohvi. Pole seda kunagi joonud rohkem kui seltskondlikel üritustel. Viimasel ajal ka seal mitte. Kohvis ei ole midagi erakordset ega eksklusiivset. Aastakümnete eest oli tõesti kohvi tootmine raske töö aga pärast Aasias kohvi kasvatama hakkamist valitseb maailmas tohutu ületootmine, kus kasvatajad ei saa saagi eest isegi mitte oma tehtud kulutusi tagasi. Näiteks Vietnam lootis kohvi kasvatamisega rikkaks saada aga see ei õnnestunud. Minu meelest oli nõukogude ajal ka pruunis metallpurgis lahustuv vietnami kohv ENSV-s saadaval. Ometigi rikkus selle plaani ära kohvi hinna kukkumine ja mitte protsentides vaid lausa kordades.

Kohv on tüüpiline põllumajanduslik toode, mis kallineb 2000 protsenti teekonnal tootjast kuni lõpptarbijani. See tähendab, et 20 korda.

Näide: ostate kilo röstitud või jahvatatud kohvi ube 120 krooni eest (ma pakun hinda umbes, sest pole aimugi). Selliste küpsete ubade kasvataja sai siis ainult 5 protsenti ehk 6 krooni. Ülejäänud 114 krooni võtsid endale vahendajad, pakendajad, vedajad, kauplejad, reklaami valmistajad, reklaami levitajad. Kui te ostate tassi kohvi hinnaga 30 krooni, siis mõelge ka selle peale, mitu tassi sai kaupmees sellest 1 kilost röstitud ja jahvatatud kohvist.

Samasugune mull ja pettus on ka need öko-kohvid või õiglase kaubanduse tooted. Jah, seal saab tootja ehk tavalise korporatsiooni hinnaga võrreldes mõnevõrra rohkem aga ikkagi on tema osa alla 1/10 lõpptoote hinnast.

3 kommentaari

  1. sa Peeter olid toidutööstur, vä?
    Leiva hinnast saab vilja kasvataja ainult 4 protsenti. Kes saab ülejäänud 96 %? Kas jahuks jahvatamise, küpsetamise, vedamise, müümise ja reklaami töö on tõesti sedavõrd suur? Pealegi kulub vilja kasvamiseks külvamisest kuni lõikamiseni pool aastat, talirukkil lausa aasta.
    Toidutööstuse rikastumisest saab lugeda: Majanduskriisi leevendaks toidu hindade kontrollimine – http://valimised2009.com/2009/03/18/majanduskriisi-leevendaks-toidu-hindade-kontrollimine/

  2. Ja mis Sa, Virgo, nüüd selle üleilmse kaubandusliku ebaõiglusega ette võtad? Kas lähed talumehelt ise otse vilja ostma ja hakkad sellest leiba tegema? Makstes talumehele loomulikult oluliselt rohkem kui need kurjamid-kokkuostjad. Lihtsalt heast südamest. Mh, kas lähed?

    Mina näiteks ostan oma piimatooteid otse tootjailt ja olen ostnud ka juurikaid. Kas Sina ka teed seda?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga