Täna algas meile tuntuks saanud interneti surm

Pärast Rootsi kohtu otsust karistada Pirate Bay-ga seotud inimesi autoriõiguste rikkumise eest koguni vangistusega, võib üsna kindlalt öelda, et meile praegu tuntud internett sureb loetud aastate jooksul välja.

Õpime euromünte. Foto Virgo Kruve

Õpime euromünte. Foto Virgo Kruve

Nimelt on ennast autorite kaitsjaks nimetavad ühendused, kes tegelikult parasiteerivat loomeinimeste teenitud raha pealt, leiutanud omamoodi uue omandi ja kapitali liigi. Kui varem oli omand midagi füüsilist, siis nüüd peetakse ka laulu, pilti või piltide järjestust (filmi) kellegi omandiks ja selle jagamise ning levitamise eest karistatakse kohati karmimalt kui tänaval inimesele rusikaga näkku ja jalaga makku löömise eest.

Ma pikalt ei arutle aga tooksin näite muusika kohta. Nimelt tuleks iga muusika katke kasutamise eest uue teose tegemisel USAs maksta umbes 2500 dollarit. Kui ühe remiksi jaoks läheb sampleid tosina jagu ja plaadile panna tosin lugu, siis tuleb kokku, et ainuüksi teistele muusikutele tuleb nende nootide eest tasuda 12×2500 x 12lugu = 360 000 USD ja seejuures ei ole remixide autor teeninud mitte sentigi. Selle näitega tahtsin näidata, et autoriõigus tapab üsna kindlasti praegu tuntud kultuuri ja selle arengu. Seejuures minu loogika järgi saab autor olla kaamera puhul ikkagi ainult selle hetke jäädvustaja (kas siis linnukaamerast või skype kõnest), sest muidu võiks väita, et iga tehnoloogilise vahendi pakkuja on kohe autor. Aga autor saab olla ikkagi vaid inimene, kes hetke jäädvustas või midagi uut kokku pani/lõi ja mitte tehnilise olukorra tekitaja. Sama põhimõtte järgi olen vastu näiteks eluslooduse patenteerimisele (geenid, ravimtaimed, väikelapse kandelina, jne) aga muidugi raha võim ja korporatsioonid on selle seadustega läbi surunud. Muideks, kas olete näinud tänaval kõndimas äriühingut või panka? Küsin seda selle pärast, et äriühingul on samad õigused mis lihast ja luust inimesel: omandiõigus, autorõiguse kaitse, seaduse alusel kohustused ja õigused (kaevata kohtusse ja saada hagetud kohtus). Näiteks meil peetakse loomulikuks, et maa on kellegi omand. Tegelikult sai maa omandiks alles 16. sajandi Inglismaal kus enne seda oli see jumala oma ja surelik sai seda vaid rentida. Samamoodi ei tunnista islami maailm maa omandit, mida on endiselt võimalik vaid rentida. Filmis ja raamatus Corporation on toodud häid näiteid, kuidas äriühing omandas inimesele tagatavad õigused ja kaitse umbes samal ajal kui USAs toimus orjuse kaotamine ja anti õigusi mustanahalistele.
Eksisin küll autorõiguse teemast omandi ja juriidilise kehandi olemusele aga mulle tundub, et autoriõiguste tagamise sildi all toimub tegelikult uut laadi omandi ja tulu teenimise liigi ehitamine ning evolutsioon (nagu kunagi sai omandiks planeedi Maa pinnas). Kuidagi hirmutav tundub mõte, et iga vaatenurk või maailma helide kobar võib saada kellegi omandiks ning sina pead selle kasutamise korral oma elu rikastamisel kartma kriminaalkaristust. Üsna pea on käes aeg, kus piraatluse eest määratakse rangemaid karistusi kui inimesele kehavigastuse tekitamise eest (Eestis sai väidetavalt filmide ülesse laadija trahvi ca 20 000 krooni, mis on isegi suurem kui purjus peaga roolist tabamisel). Tuleb rõhutada, et kulla tükk saab olla vaid ühel omanikul aga intellektuaalsest omandist või siis pildist/muusikast saavad üsna võrdse väärtusega koopia nii algne autor kui ka selle uus kasutaja. Seega on paljundamine ja jagamine väga lihtne ning tulu peaks teenima pigem leviku soodustamise pealt kui püüdma “oma intellektuaalset vara” võimalikult piirata.

Kokkuvõttes on tegemist katsega teenida raha inimeste emotsioonide ja tunnete pealt, sest mis muud siis muusika või film on, kui mitte ideede ja tunnete vahetamine või esile kutsumine.

2 Comments

  1. See, et praegune intellektuaalne omand on reguleeritud absurdselt, selle vastu ma ei vaidle, absoluutselt õige (ning suur osa muusikavaldkonna lepinguid on oma sisult orjanduslepingud). Absurdne on väga palju just selle pärast, et ega need seadused autorit ei kipu väga abistama, pigem edasimüüjat.

    Aga teine asi on see, et kui ma midagi intellektuaalselt tahan luua, professionaalselt, siis ma peaksin saama ainult sellele tegevusele pühenduda (vähemalt loomise ajaks). Kui minu loomingut hangivad kõik endale tasuta, siis kuidas ma ära elan? Üks võimalus on kehtestada mingi “kultuuritarbimise maks” ja siis sellest kõiki kunstnikke, kirjanikke, filmitegijaid jne üleval pidada. Aga ma kardan, et seesugune lahendus nõuaks vähemalt ülemaailmset ühe keskvalitsusega sotsialismi, mille reaalsesse võimalikkusse ma ei taha uskuda. Lisaks see tekitaks tohutu bürokraatia (kuidas kontrollida, kas sa ikka oled looja ja misasi see kultuur siis ikka on, et kõik inimesed ennast ei kuulutaks kultuuriloojaks 🙂 ).

    Filmi tegemine on küllalt kallis ja aja- ning inimestemahukas protsess, kuidas see peaks olema võimalik, kui lõppkasutajad ei maksa? On võimalik nii, et maksavad hoopis mingid suurkorporatsioonid või midagi (tüüpi kuningas toetab lemmikkunstnikku), aga see piirab mõnes mõttes loomevabadust.

  2. Ma olen igati selle poolt, et autorid saaksid oma tasu kätte (ja filmi puhul võib isegi korporatiivsus olla põhjendatud, tegijaid on nii kohutavalt palju), aga praegune mudel, kus autoriõiguste kaitse nime all piiratakse isegi teoste seaduslikku levikut (DVDde ja arvutimängude tsoonid, eks ole), näeb välja nagu lõks, et inimesi autoriõigust rikkuma meelitada, umbes nagu mururiba, mis rajatakse muidu sirgele käiguteele nii, et jalakäijal tuleks teha U-kujuline kurv – üle muru käia on küll inetu, aga varem või hiljem on seal ikkagi rada sees.

    Mõnes valdkonnas üritatakse juurutada e-turustussüsteemi, sms-maksetega või mingite interneti-krediitkaartidega tehtavate mikromaksetega ja tundub, et kui maksta on lihtne ja hind ei ole väga kõrge, maksavad inimesed õnnelikult (nt telefonihelinate müük paistab toimivat), huvitav oleks teada saada, kas see töötaks ka nii suurte teoste puhul nagu filmid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga