Päevalehe kommenteerimine tekitab imeliku tunde
Ütlen kohe alguses ära, et mulle meeldib Eesti Päevalehe uus poliitika ainult ID-kaardi aluse kommenteerimist lubada. Kes häbeneb oma nime all kõnelda, siis tehku seda muudel anonüümsetel lehtedel. Äkki tulevikus on arheoloogid tänulikud kui lampkasti sisuna saavad kasutada delfi kommentaariumi.
Ma ise olen paaril viimasel päeval ka aktiivsemalt epl-is kommenteerinud, sest esialgu on vähe arvamusi ja heale artiklile võiks kasvõi lugupidamisest kommentaari kirjutada. Muidu ajakirjanik vaatabki, et kulutas tunde tööaega ja mitte kelleski ei tekita mõtteid, et milleks ma üldse kirjutan. Samas on natuke imelik ka Harri Kingo kombel 3 kommentaari kirjutada. Oleks need siis eelneva vigade parandused aga kõik on täiesti iseseisvad mõtted. Vähemalt mina üritaks need üheks kokku kärpida, sest oskus lühidalt asju sõnastada hoiab ka teiste lugemise aega kokku.
Samas on selline erinevate kommenteerijate vähesus pannud mõtlema, et kas mitte valdav enamus kommentaarides ei olnud mitte kirjutatud ühe väikese aga väga-väga aktiivse vähemuse poolt.
Võimalik, et taoline isikustatud arvamuste süsteem lõpetas ka erakondade palgaliste kommentaatorite huvi EPL-i vastu ja nad liikusid edasi anonüümikutele avatud seintele oma gräffitit tegema.
Üks puudus on sellel süsteemil aga küll. Nimelt on kõik varasemad kommentaarid saanud autoriks “tuvastamata kasutaja” ja sellega teinud võimatuks varasemate arutelude jälgimise.
Samuti võiks ID-kaardiga kirjutatud arvamused olla hiljem autori poolt parandatavad. Näiteks kirjutasin tähe valesti ja tegin Neinar Selist hoopis Suli ja tahaksin selle nüüd ära parandada. Kui ma hakkan seda eraldi kirjutama, siis ma ju juhin esialgsele näpukale veelkord tähelepanu ja see ei olnud sugugi eesmärk.
Üks huvitav kaasnähtus on veel: otsinguga on minu nime peale siia blogisse saabumine umbes 2 korda suurenenud. See pole muidugi minu eesmärk olnud aga tundub, et internetis liikudes on see saanud paratamatuseks, et inimesi “googeldatakse”.