Minu ootused Suurbritannia valimistele
Gordon Brown kuulutas eile lõunal välja parlamendi valimised 6. maiks ja see on juba aktiviseerinud majanduslikus kriisis oleva riigi parteid. Oli see Tony Blair ja tema erisuhe Georg Walker Bush´i mis ta oli, Afganistaani jaIraagi sõja algatamine üks suur viga, pangandusest alanud hädad kogu majanduse külmutaja aga ikkagi on need väiksemad hädad kui oleks konservatiivide võimule tulek. Parempoolne katk oleks veelgi hullem.
Seega Gordon, hoia vabade inimeste lipp kõrgel. Ära lase teha Euroopast sellist kahtlustavat ja võõraid vihkavat riiki kui seda on USA, kes võtab sõrmejäld igalt oma külaliselt, nuhib nende järgi elektrooniliselt üle maailma ja lõpuks on märgatavalt kärpinud ka oma kodanike vabadusi.
Kui riik annab järgi hirmule terroristliku rünnaku ees, nagu see juhtus pärast Londoni busside plahvatusi või Madriidi rongide plahvatusi või möödunud esmaspäevast Moskva metroo plahvatusi, SIIS on ründajad oma eesmärgi saavutanud. Nad ei häiri enam mitte selles ainsas bussis või rongi vagunis olijaid mingil aja hetkel lokaalselt, vaid ahistavad tuhandeid reisida soovivaid inimesi 365 päeva aastas ja kümnetes asukohtades üle riigi. Lisaks külvab inimestes paranoiat kaasinimeste vastu ja käitumist, et ära mine appi, põgene parem.
Kui meie turvalisuse iha läheb sedavõrd kaugele, et hakkama vaatama lennujaamas inimese riiete alla (ja silikoonrinna sisse), jäädvustame vähemalt 1,5 aastat tema elektroonilist sided (ülekanded, internet, SMS, GSM kõned, jne) ja allutame ühiskonna elektroonilisele järelevalvele ning võõraste pelgamisele (Moskvas kaukaaslaste vahistamine, Londonis islami usuliste ahistamine, Hispaanias immigrantide viha), siis oleme asunud elama hirmu õhustikus. Sõna terrore tähendabki “hirmu all hoidmist”.
Kas me saame seda siis üldse eluks nimetada kui me kardame elada? Isegi mitte suremist aga just nimelt igapäevast elamist ja liikumist.
Sest kõik sarnaneb Nõukogude Liidu inimestele tuttava režiimi õhustikuga. Siis oli pikk loetelu lubatud asjadest ja nende järgi käitudes olid põhimõtteliselt väljaspool eksimise ohtu. Nende suhtes hälbides pidid ka kartma jälitamist, pealtkuulamist või töökoha ja sugulaste kaudu represseerimist. Demokraatias on meil rida keelde (relvaga ei lähe lennukisse, lõhkeainega ühistransporti, jne) aga sellest kinni pidamiseks allutatakse totaalsele kontrollile ja nuhkimisele kõik alates koolilastest kuni vanuriteni. Just, ka väikelapsi ja pensionäre jälgitakse elektrooniliselt ühtemoodi teistest rahvustest inimestega.
Üsna vastik on mõelda, et kapital (raha) saab liikuda ühest riigist teise ilma maksustamiseta ja spekulatiivsel eesmärgil hävitada riike (1997. Kagu-Aasia kriisi põhjustas Tai valuuta devalveerimine välisraha kiire väljaviimise järel, Argentiina 2002. kriis oli samade sümptomitega) ja likvideerida keskmise elatustasemega sinikraed (Argentiina kriisi järel toimus naturaalmajandus ehk kaupade vahetamine, sest peeso oli väärtusetu) ning selle asemel seada järjest karmimaid reegleid inimeste valikutele ja takistusi vabadustele.