Afganistani sõda on kaotatud

Kuulsin plaanist rajada Eestisse Afganistani sõja mälestumärk. Seda siis vist NSV Liidu mundris sõdinute poolt. Ometigi on meil veel seal sõda pooleli.

USA-l on Afganistani sõja võitmiseks 4 võimalikku strateegiat:
1. kiiresti kaotamine
2. aeglaselt kaotamine
3. väikselt kaotamine
4. suurelt kaotamine

1. ja 3. tähendavad resoluutset kannapööret ja logistiliselt kiireimal võimalikul viisil riigist põgenemist. Tõsi, maha jääb veel üks ´failed state´ ja narkoriik aga selline on ka Iraagis, Somaalias, Kosovos, jne.

2. ja 4. tähendavad katset ületada NSV Liidu sõjalist kogemust. Tolle impeeriumi majanduslikud ressursid jäid ka selleks nappideks ja võib eeldada, et majanduskriisi ja rekordilise eelarve defitsiidiga USA ei oleks siin edukam.

Ma tooksin sõjakolde kohta veel ühe näite. Nimelt üritavad kindralid seal “kustutada” terrorismi tuld. Nad on kuulnud, et tule kustutamiseks on kõige tõhusam vedeliku peale valamine. Nad olid koolis õppinud, et vedelike hulka kuulub ka bensiin. Nii nad siis tellivadki aina uusi konvoisid bensiini Pakistanist, et sellega kustutada Afganistani sõja leeke.

bin Ladin on kaua aega unistanud läänelike riikide tõmbamisest laiaulatuslikku konflikti. Ta on unistanud ka saudide kuninga ehk USA nukuvalitsuse kukutamisest ja püha maa vabastamisest uskmatute sõjaväebaasidest. Me kõik teame, kes praegu võitlevad aga me oleme ära unustanud, miks see konflikt puhkes. USA saatkondade pommid oli umbes 1995 aasta paiku ja WTC siis 2001 aga need olid kõigest reageeringud pärast 1990. Lahesõda Saudi-Araabiasse jäänud USA baasidele.

Praegu ei oleks selle ajendi ära langemisel enam konflikti leevendavat mõju, sest vahepeal on Afganistani ja Iraagi sõjaga antud tohutus koguses propaganda materjali judeo-kristlike kultuuride vastu võitlemiseks. Meenutan vaid mõningaid: Afganistanis vohab oopiumi tootmine ja sellest valmistatakse Euroopa tarbeks heroiini (Taleban oli väga edukas moonikasvatuse ohjeldamisel, Kabulis on nüüd aga 500 000 süstivat narkomaani) ning seega oleme lõhkunud oma “väärtustega” nende ühiskonna ja tekitanud sinna palju vaesust, viletsust ja tsiviilsurmi. Iga sõja käigus kannatavad tsiviilisikud ja valesti läinud rünnakuid ning pomme on palju jäänud filmilindile. Ning lõpetuseks peaks puudutama siis neid väärtusi, mida oleme demokraatia sildi taha varjatult proovinud neile peale suruda: Kandahar´i, Kunduz´i ja Bagram´i laagrites või Guantanamo X-ray ja Delta vangilaagris afgaanidele ning Abu Ghraib´i vanglas iraaklastele.

Kokkuvõttes oleme meie sellest konfliktis agressorid, kes viisid baasid nende maale, läksime siis relvaga käes neile demokraatiat viima (arvasime, et pakime selle sisse, lennutame kohale ning pakime lahti), selle suhtes erineval seisukohal olijad ehk vabadusvõitlejad vangistasime laagritesse piinamiseks ning lõpuks jäime haledalt vahele kui paljastus, et meie suhtumine vangidesse on sama ebainimlik kui keskaja inkvisiitoritel.

Väidan, et me isegi ei tunne oma vastast. Lugesin läbi David Rose, “Guantanamo, America´s War on Human Rights” raamatu ja sain teada, et al-Qaeda liikmeid oli ülekuulamistel saadud andmete järgi mitte rohkem kui poolsada. Öelge nüüd mulle, kuidas saab selline väike hulk inimesi esindada ligi miljardi inimese arvamusi ja nende püüdlusi? Kas Eesti viimane metsavend August Sabbe oli ka kõigi meie metsavendade kehastus? Ma olen veendunud, et ajupestud telepõlvkond ei saaks juba asjast siis aru kui peaks opereerima enama kui kahe “vastase” nimega ning selle pärast räägitaksegi meile vaid “vaenlastest” Taleban = bin Ladin = al-Qaeda. Seda siis nii Afganistanis, Iraagis, Pakistanis, Jeemenis, Indoneesias, Mumbais Indias ja kes teab mis riikides veelgi. Õige, Hispaanias, Suurbritannias ja Saksamaal samuti.

Kui tulla veel selle raamatu juurde tagasi siis seal toodi näiteid, et Põhja-Iirimaal koloniaalsõda pidanud britid kogesid oma vastaste ridade kordades suurenemist just pärast nende kahtlusaluste vangistama ja piinama asumist. Need, kes väljusid sellest, võtsidki relva kätte ja asusid võitlusse kui varem olid seda vaid kõrvalt vaadanud. Tookord oli lahendus poliitiline kaasamine. Iraagis ja Afganistanis läänelike valimiste korraldamine ei ole okupeerivaid võime legitiimsusele lähemale viinud. Iraagis loetakse 1,5 kuud parlamendi hääli ja Karzai on sedavõrd tüdinud, et ähvardas isegi võtta relva kätte ja liituda Talebaniga võitluses lääne vastu.
http://www.epl.ee/artikkel/577016

See oli minu kommentaar ühele Talebani probleemiga madistamisest rääkiva artikli juurde.

Märkus: 2001. aastal oli tavaline rääkida Taleban nagu seda kirjutas BBC. Aastate jooksul sai valitsevaks USA versioon Taliban. Seega oli võimalik 3-4 aastat tagasi ka vahet teha, kas rääkija oli Euroopast või Ameerikast.

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga