UNICEF osales 70 miljoni inimese arseeniga mürgitamises.

Hetkel on käimas UNICEF-i sinine nädal. Nad ületavad uudiskünnist isegi Evelin Ilves´t tööle rakendades. Aga mina mäletan kümnendi eest uudist, kuidas UNICEF, WHO ja Maailmapank (IBRD) mürgitasid 70 miljonit inimest arseeniga. Tõsi, see oli nende valesti läinud abiprojekti tulemus.

Nad ei kavandanud arengumaa probleemide likvideerimiseks sealsete inimeste massilist mürgitamist. Või vähemalt ei ole faktiliselt tõestatud, et nad kavandasid seda ette. Ometigi kukkus nii välja, et 1970. alguses Bangladeshi aitama läinud lääne abiorganisatsioonid panid toime inimkonna ajaloo suurima massimürgitamise. UNICEF-i algatusel ja tema rahastusel rajatud sajad tuhanded puurkkaevud on arseeniga saastunud ja ohutu koguse piirmäära ületatakse 5 kuni 100 korda. Saastunud vett joovad hinnanguliselt 70 kuni 75 miljonit Bangladeshi inimest ja seda kokku 125 miljonilisest elanikkonnast.

Leidsin selle loo ühelt oma kassetilt, millel oli märkus, et august 1999 aga salvestus võis olla ka august 1998. Olen seda meeles pidanud kaua aega aga nüüd tundub olevat sobivam aeg seda meenutada. Varem kaalusin seda teha jõulude eel, sest UNICEF kogub postkaartidega annetusi aga see oleks rikkunud judeo-kristlaste pühade meeleolu.

Igatahes fail lühilaine raadiosaatest koos sellele iseloomuliku kvaliteediga (kõikuv heli) on leitav siit aadressilt:

UNICEF vastased süüdistused Bangladeshi inimeste arseeniga mürgitamises.mp3

Ning sama jutu kohta tegin ka üleskirjutuse kuulmise järgi. Vabandan nimede ja võimalike kaduma läinud sõnade pärast.

[jutumärkides on intervjeeritud inimeste jutt]

… Kaevata kohtusse ÜRO lasteorganisatsiooni UNICEF mürgise arseeni leidumise pärast kaevudes, mille see puuris 25 aasta eest. Miljonid inimesed võivad olla ohus ja mida Baba Kabya (?) Maailmapanga arseeni leevendamise komiteest nimetab hoomamatu suurusega õnnetuseks:

„See on inimkonna ajaloo suurim massilise mürgitamise juhtum. Meie hinnangul on potentsiaalselt ohus 70 000 000 kuni 75 000 000 inimest ja seda kokku 125 miljonilisest Bangladeshi elanikkonnast.“

Valitsuse ametnikud toetavad UNICEFi vastast tegevust. Doktor Dikal Hussein Tervishoiuministeeriumist ütleb, et abiorganisatsioonid on kohutavalt vedanud alt inimesi, keda nad pidid aitama:

„Ma olen väga vihane, sest kaevusid pakkunud inimesed ei võtnud kunagi veeproove, et kas need on ohutud või mitte. Neid ei testinud kunagi raskemetallide või arseeni suhtes. Mida nemad testisid oli veekaredus (ph tase) aga see ei ole suur tervise nõrgestaja /…/ WHO partner, kes seda endiselt inimestele reklaamib, peaks omama selle kohta palju teadmisi.“

Ma olen äsja kõnelnud UNICEFi pressiesindajaga Genfis Patrick McCormic ja ma küsisin temalt, kas organisatsioon võtab vastutuse katastroofi eest.

„Ma arvan, et kõik selles projektis partneriteks olnud inimesed sealhulgas Bangladeshi valitsus, WHO, Maailmapank (IBRD) ja UNICEF peavad võtma mingisuguse vastutuse nüüdseks toimunu eest.“

Aga te ei vaidlusta, et seal on väga reaalne ja tõsine probleem, mis potentsiaalselt võib mõjutada hiigelsuurt hulka inimesi ja tõsiselt kahjustada nende tervist?

„Tõepoolest, see on uskumatult tõsine probleem, me kunagi ei kavandanud, kuidas sa saaksidki nende praeguste tõenditega, et meil on kaelas tõsine probleem. Praegu on oluline liikuda süüdlase otsimiselt, paljudel partneritel on vastutus, minna olukorra lahendamisega edasi.“

Süükoorma jagamisest on kasu. Bangladeshi inimestel on õigus teada, kelle süü see oli. Puuriti sadu tuhandeid kaeve ja nüüd selgub, et ühel või teisel põhjusel mitte keegi ei testinud, et neist tulev vesi on arseeni täis.

„Neil on õigus teada ja ma arvan, et küllap vist. Mõte oli, et jah, et meie 25 aasta eest rajatud kaevud, mis olgu siinkohal öeldud, mis likvideerisid väga tõsise tervisekriisi“ ja tekitasid uue, „ning põhjustavad nüüd uusi tervise muresid ja võimalik, et arseen nendes kaevudes oleks tulnud tuvastada enne praegust. Veelkord, keegi ei eitagi seda.“

Keegi peab maksma suuri summasid raha, et seda korda teha. Kas UNICEF paneb oma käed oma rahakotti?

„Absoluutselt aga meil ole nii sügavad taskud kui Maailmapangal või teistel rahandusasutustel, et tulla lagedale vajatava hulga rahaga. Me paneme nii palju kui meil on raha. Raha ei ole siin teema, me ei jäta seda rahanappuse tõttu tegemata, see oleks veel solvangu lisamine kannatajale.“

Nagu te tõenäoliselt teate siis mõned inimesed kirjeldavad seda kui ajaloo suurimat massilist mürgitamist ja see pole asi, mida ÜRO agentuur sooviks endale kaela.

„Ei, see pole midagi UNICEF-i või Maailmapanga loodut, Bangladeshi valitsuse loodut, mürgitamise motiivil, et meil oleks siin kuidagi olnud kavatsust“

Kavatsust mitte aga keegi puuris sadu tuhandeid kaeve, kust tulev vesi on arseeni täis ja see teeb inimestele kahju.“

„Kindlasti, eitamata, jah.“

Patric McCormic, UNICEFi pressiesindaja Genfis.

Selline oli tookordne raadiolõik. Kas ja milliste tulemusteni jõuti kohtuasjaga, seda ma hetkel ei ole veel tuvastanud aga uurin teemat edasi.

Võib ju küsida, et milleks seda ühte UNICEFi eksimust nüüd meenutada? Vastus on selles, et abiorganisatsioonid ja isegi riigid vusserdavad oma projektidega ja teevad nendega isegi rohkem kahju kui oleks tekkinud ilma sekkumata. Soomes sai väga ebapopulaarseks üks poliitik, kes ütles, et aafrika sajad tuhanded nälga surnud inimesed on meie endi vastutustundetute abiprojektide tulemus. Kui selle ajani oli inimeste hulka reguleerinud loodus läbi vihma, põua ja taudide, siis pärast toiduabi andmist hakkas lapsi rohkem küll ellu jääma aga samavõrd said nad sõltuvaks neile kohale veetavast toidust. Kui seda toitu ei oleks neile viidud, siis poleks nad ka nii palju lapsi teinud. Kui meenutada demograafia loengust kuuldud mõtet, siis vanasti tehtigi palju lapsi, sest enamus neist läks teekonnal täiskasvanuks saamisele kaduma, surid haigustesse ning siis oligi vaja neid palju sünnitada, et mõni ikka üle elab ja vanaduses siis on vanemale abiks. Tänu looduse protsessidesse sekkumisele aga näeme, et abi on osutunud hoopis inimesi tapvaks.

Samamoodi läksid UNICEF, WHO ja IBRD ka Bangladeshi, et lahendada seal saastunud pinnavee tõttu levinud nakkushaiguste probleem (mille lahendamisele UNICEF-i esindaja intervjuus viitas). Asemele pakuti siis põhjavee kasutamine aga sellele ei tehtud mitte ühtegi proovi arseeni suhtes, sest ilmselt ei tulnud see mitte kellelegi pähe ja tulemuseks oli umbes poolte inimeste aeglane arseeniga mürgitamine, mis väljendub alles aastaid hiljem. Olen näinud internetist pilti, et arseeniga vee joomise tulemuseks on sõna otseses mõttes mustaks tõmbunud nahk ja loomulikult ka kasvajad (mao- ja soolevähk) mürgiga kokku puutunud kudedel.

Kirjutan sellest ka edaspidi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga