2010. aasta kukkumine, kogu tõde kriisist

Kaas: librexpresion.org
Sellise pealkirjaga raamatu kirjutas möödunud kevadel Kataloonia ülikooli majanduse professor Santiago Niño Becerra. Sellest on praeguseks valminud 14 kordustrükki ja hispaania keelt mitte oskajana ei olnud mul sellest loomulikult aimu. Aga ma valdan soome keelt ja juhtusin nende raadiosaateid jälgides selle raamatu tutvustusele.

Imelik asi oli aga tema kohta infot otsides youtube videodega, kus enamik nähtavatest olidki intervjuud professoriks sobiva mehega. Kuid nende seas oli üks, mis kohe mitte kuidagi ei sobinud teiste youtube meelest sarnasteks peetavatega. Pildilt leiate selle kindlasti ka ise ülesse.

Santiago Niño Becerra video vaatajad

Santiago Niño Becerra video vaatajad

Loomulikult ei sobi siia pildirivisse need naise rinnad ja nibud. Jah, ka mina ei saanud vastu kiusatusele ning ühe professori jutu video järel, kelle keelt ma niigi ei oska, vaatasin järgi ka selle 1 minutilise klipi rindadest.

See oli reklaam jäätise moodi toiduainele (paberi seest söödav punakas toru). Süžee oli selline, et käepealt filmitud ja kohutava kvaliteediga kaadrites oli näha siis maiust suhu võtvat meest (robustsemalt kui Kätlin Maran oma nooruses Pingviini jäätise reklaamis), tema kõrval seisatas nende samade rindade omanik ja siis “põrgatati” vaataja jaoks kaamerat kord maiuse aplale limpsimisele ja naise rindadele. Jah, seal rakendati ka seda klišeed naise erutumisest (kikkis nibud) kui nägi mehe käes midagi ahvatlevat või teda midagi tegemas. Antud juhul siis jäätist suhu toppimas aga seda on kasutatud ka auto (Maz..) reklaamis.

Eksperdid kindlasti oskavad paremini öelda, kas selline toote (jäätise või auto) sidumine mehele võimu andmisega, et selle vaatamise peale lähevad ilusa naise nibud kikki (auto puhul isegi plastikust mannekeenide!), toob rohkem mehi või naisi seda toodet ostma. Ma arvan, et naised tunnevad ennast selle suhtes neutraalse või halvustatuna. Mõelda vaid, sulle tuleb näidata vaid jäätise limpsimist või viia autosõidule ja juba arvataksegi, et viskad selili ja jalad harki.

Igatahes kaldusin natuke kaugele sellest professori 2010. aasta majanduskriisi teemaliselt raamatult. Kuid see eelnev vahelepõige nibude maailma oli teadlik. Nimelt võiksite veelkord vaadata selle professoriga tehtud intervjuude vaatamiste statistikat (views). Vähim neist on 4005 ja suurim 53 182. Seevastu nibude reklaami vaatas 20 miljonit ja kui täpne olla siis 20 113 821 + mina. See näitab, et professori populaarseimat videot vaatas 378 ,2 korda vähem vaatajaid kui seda toiduaine reklaami. Jah, söömine on muidugi elus vajalik. Seks on ka mõnus asi. Kui neid sedavõrd rohkem tähtsustada majanduslikust analüüsist siis ei tohiks ka kurta, miks Hispaanias on iga viies töötu. Olgem ausad, teid seal Hispaanias ei huvita professori sõnad majanduse kohta. Teie vahite selle asemel naise rindu. Mis veel kõige halvem selle asja juures, siis ilmselt naised vaatasid selle nibude reklaami ära, kehitasid ehk õlgu ja läksid elus edasi. Mehed aga ilmselt jäid seda veel ka teist, kolmandat, neljandat või kes teab mitmendat korda järel vaatama, sest visuaalne stimulatsioon oli hea ja soov seda kogeda (vau, milline jäätis, viib iga naise voodisse) ka täiesti olemas. Kusjuures, klipp lõppeski sellega, et neiuke sosistas midagi mehele kõrvale. Selle ära arvamiseks ei pea isegi elu24.ee lugeja olema. Teatavasti number 24 näitab interneti aadressides seda vanuselist ülempiiri, mille lugejatele see on mõeldud. Võrdle ka e24.ee või ariinfo24.ee jne.

Ühesõnaga, naised läksid edasi aga mehed… jäid seda jõllitama. Unustasid kõik oma majanduslikud teadmised. Praegu pakutakse neile jäätist aga 3 aastat tagasi näidati ka seal kindlasti seda auto reklaami ning räägiti legendi selle naist erutavast võimust ning ilmselt paljud ostsidki. Varem oli neile siis mõne ilusa naisega kaela määritud ka näiteks kinnisvara. Näiteks meil müüs Liis Lass ka Saaremaal kinnisvara. Olen varem kirjutanud, et sellised sündmused ongi ilmne märk anomaaliast ehk mullist turul (22.12.2009 Liis Lass on indikaator kriisi langevale tegevusalale).

Järeldus sellest jäätise ja rindade ning professori sõnumi erinevatest auditooriumitest võikski olla, et Hispaania majanduskriisi põhjustasid tarbimisreklaamides ahvatlenud naised, kes võtsid meestelt võime ratsionaalselt otsustada ja selle asemel ahvatlesid mulli puhumisel osalema. Tehes subjektiivse järelduse lõunamaades valitsevast meeste ja naiste võimupositsioonist, võime ka arvata, et naised ei saanud seda ära hoida. Kui sinu mees on näinud reklaamist ilusat naist ja on veendunud, et see maja on unistuste kodu ning kavatsebki selleks laenu võtta, siis ühegi argumendiga ei veena ümber ahvatluse mõjujõu all olijat. Ja kui naisele näidati veel võimalusi mööbli muretsemiseks, just selliseks tema unistuste lahenduseks, siis oligi meil kaks ära hullutatud tarbijat, kes ei omanud enam pinda jalgade all. See oli vaid aja küsimus, millal nad avastavad oma õhus püsimatuse.

Viimane aeg oleks rääkida ka raamatust neile, kes viitsisid selle eelneva läbi lugeda ja ei ole veel lehelt lahkunud.

Saates toodud tsitaadi järgi on raamatu peamine eesmärk rääkida praegusest olukorrast ja kuidas sellesse sattusime. Santiago Niño Becerra raamatu katkendid on edaspidi “märkides”:

YLE1 saatest Eurooppalaisia puheenvuoroja: Romahdus 2010 (8.05.10)

1929. aasta majanduskriis oli kapitalismi maavärin ja selle järellaineid kogeme ka nüüd.

“Septembris 2007. tulid ilmsiks rahandusmaailma tõsised probleemid kõrge riskiga fondides (sub-prime). Sellest hetkest alates muutusid probleemid turseteks (paiseteks). Hiiglaslikud laenud, tühjendatud võlgnikud, suletud finantsasutused, umbusaldus, majanduslangus, sotsiaalne ebakindlus ja töötus.”

Seda spiraali on paari aasta jooksul proovitud lõpetada keskpankade ja G20 riikide ja kõigi valitsuste massiivse sekkumisega aga kas tulemused on olnud edukad? Autor vastab, et ei ole olnud piisavad.

Näite Iirimaa majanduskasvust. 1960. oli Iirimaa Euroopa vaesemaid riike. Selle elatustase oli 60 % Euroopa keskmisest aga vaevalt 50 aastat hiljem oli olukord hoopis teine.

“2007. aastal oleks Iirimaa SKP olnud 146,3 % Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Teda edestas vaid Luksemburg. Kuidas oli võimalik, et Iirimaa majandus suutis nii lühikese ajaga sedavõrd palju tõusta? Kuidas on võimalik, et kui 1980-ndateks oli Iiri majandus suutnud vaid inimesed põllumajandusest ära tõmmata, siis 20 aastat hiljem oli see SKP järgi pea-aegu Euroopa Liidu juhtiv majandus?”

Becerra järgi see ei olnudki võimalik, sest tegemist polnud jätkusuutliku mudeliga.

“Iirimaa on näide blufist, mulli majandusest, mida on harrastatud eelnevatel aastatel laialdaselt. See mull oli kõrvalekaldumatu ning selle puhumine algas juba 1991. aastal ja võimendus 2003. aasta järel Selle järel algas intresside alanemine, et proovide päästa juba 1973. alanud süsteemi viimane faas (aste). Sellele mullile on jõudu andnud hüper-tarbimine, hüper-laenud ja asjaolu, et teenuste sektorit on peetud ravimiks kõigile majanduse probleemidele ja pakkumas rakendust elanikkonnale. Kõike seda on glasuurinud finantssektori skeemitamine tuletisväärtpaberitega.”

Becerra ei maini Islandi või Läti mulle aga neis on kriis veelgi sügavam kui Iirmaal. Sama käib ka Soome kohta, kuigi hetkel nõrgemalt.

Hispaania on 2010. aasta alguses Euroopa Liidu eesistuja. Tal on Euroopa Liidu suurim töötus, umbes 20 protsenti. Ometigi on riigile ennustatud väikest majanduskasvu ja Becerra ei pea seda reaalsena, sest töö tootlikkus 1996. aasta ja 2005. aasta vahelisel ajal ainsa EL-i riigina ei kasvanud. Majanduskasv rajanes ehitamisel ja välismaalt tulnud rahadel.

“Prognoositud toibumine leiab aset 2009. ja 2010. aastal 2 protsendi kaupa, oli ennustatud. Olen skeptiline, sest töötuse lagi ei ole saavutatud. Mõtlen, et tegelikkus on hullem, palju hullem.”

Meile on esitletud prognoose, et sellest majanduskriisist oleme juba väljumas ja seda on “justkui” väljendanud aasta tõusnud aktsiate hinnad. Kas turgude optimismile on katet?

Kui kunagi lähiminevikus toimus 2 protsendiline majanduse kasv, on ka kerge uskuda selle taas toimumist.

“Oleme elanud ajal kui kõigil läks hästi. Ajal kui laenud olid tagatud, raha odav, võlad kasvavad aga kontrolli all, tarbimine kasvas, toimus elamispindade ehitamise buum. Tekkis töökohti, kuigi me ei osanud aimata nende iseloomu. Tuli suuri kasumeid, säravaid autosid baaride ja restoranide ette, reise eksootilistele maadele, kalleid mobiiltelefone, mis 2 kuu pärast vahetati uue mudeli vastu, personaalseid treenereid. Need on olnud püsivalt madalate kinnisvara laenude intresside aastad, teise kodu soetamise aastad. Aastad kui müüdi plaanide järgi ja osteti töövajaduste järgi. Aastad kui on võidud unistada.”

2001. aasta mini-kriisist saadi üle raha hulga lisamisega, intresside alandamise ja muude tavaliste abinõudega. Aga mitte enam sellest kriisist. Riigid on sekkunud turgude tegevusse.

“Nüüd see langus (katastroof), mis algab ilmselgelt 2010. aastal, on selles mõttes vähem halb kui 1929. aasta kriis, sest selleks on osatud eelnevalt valmistuda. Kuid ühiskonnas ei moodusta perekonnad enam sellist turvavõrku kui 1920-ndalte ja 1930-ndatel, vaid hoopis vastupidi. Kuid teisest küljest praegune kriis on põhjalikum kui “Suur depressioon”, sest sellega seostub süsteemi lõppu jõudmise aste. 1929. aasta kriisis oli suunaks “rohkem anda”, kuid nüüd läheme tegutsema heaolust ümbritsetult ja suunaks on “vähem anda”[riik vähendab].”

Praeguse finants olukorrani viis alates 1980-ndast toimunud finantsjärelvalve reeglite kärpimine. Becerra arvates reeglite karmistamisega enam selle kriisi levimist ei peata.

“2011. aasta saab olema eriti raske. Sellest tuleb kogu praeguse kriisi halvim aasta kui sotsiaalsed rahutused, mässud ja erinevate ühiskonna gruppide häälekad nõudmised suurenevad.”

Kas oleks saanud käituda teisiti? Miks ei sekkutud varem asjade arengusse? Becerra vastab järgnevat:

“Teoorias oleks võidud teisiti toimida aga… kuid siis ei oleks meil seda, mida oleme nüüd harjunud saama. 1996. aasta ja 2007. aasta vahelisel ajal toimis planeedi majandus rütmis, mis oli nõuannetest ülalpool. Samuti oli võimatu kujutleda, et seda oleks saanud sundida kasvu vähendama. Elu oli kui “Blade Runner” filmis: intensiivne aga lühike.”

Kataloonia ülikooli majanduse professor Santiago Niño Becerra tunnistab, et selle raamatu esimesi ridu kirjutama asudes oli majandusega veel pealtnäha kõik korras (umbes aasta tagasi). Kui sellest on ilmunud 14. kordustrükk, siis ta ütleb, et olukord on vähehaaval selgumas ka üldsusele. Aga äkki ta on lihtsalt kuri astroloog, kelle ennustusi ei tasu uskuda? Või on tema pessimism hirmutavalt õige? Kuna tema järgi on küsimus majanduse sisemisest kriisist, jääb see ka püsima, vähemalt 2020-nda aastani.

Süsteemseid kriise on Becerra järgi inimkonna ajaloos ka varem olnud. Neid ei ole osatud ega saadud vältida.

Kapitalistlik süsteem ise ei lõppe veel pikka aega aga küsimus on selle sisemisest arengust (evolutsioonist) ja turbulentsidest. Milline püsivam ja näiteks uutele globaalsetele virtuaalsetele võrkudele ehitatud majandusmudel asemele ehitatakse, seda raamatus ei vihjata. Aga kes elab, see näeb, nagu ütleb Santiago Niño Becerra raamatu “2010. aasta kukkumine” lõpus.

“See kriis, tõeline kriis, nagu seda korralikult kogeme on 2010-ndate teise poole inimestele raputav (värisema panev), halvav ja justkui märklauda tabav kuul. Sellest tuleb deflatsiooniga (raha väärtuse tugevnemine) lama (soome keeles majanduskriis, laostus, kaos). Ei midagi võrreldavat siiani kogetuga. Sellest tuleb midagi samasugust kui vaatame seda piltidelt 1930-ndate aastate suure majanduskriisi ohvriteks jäänud inimeste nägudest. Näod kui need meile midagi väljendaksid, rääkiksid ometigi 30-ndatest aastatest. Selle kriis näod väljendavad homset. Nendes väljenduvad samade inimeste näoilmed, kust paistab ehe süsteemi kriis, mis juba koputas uksele. Olukord, millest kirjutatakse ühe pealkirjaga: 2010. aasta kukkumine.”

YLE1 saatest Eurooppalaisia puheenvuoroja: Romahdus 2010 (8.05.10)

Hinnake siis vähemalt minu vaeva selle jutu tõlkimisel, sest lugemisele kulutate ilmselt vähem kui mina selle 14 minutilise saate võimalikult täpseks tõlkeks (umbes 2,5 tundi), sest saade on umbes 120 päeva pärast ka interneti arhiivist kustunud ja tema eksistentsist ei jäägi ühtegi teist märki.

Kokkuvõte võiks olla siis selline, et ükskõik kui suuri abipakette Obama pankadele ei viska või autotööstust või midagi kolmandat sektorit ei päästa, siis see kõik on justkui sümptomite ravimine. Tegelik haigus on süsteemis sees. Mis kõige hirmsam, siis riigi eliit ei püüagi majandusi ravida, vaid tegelevad pigem kosmeetiga (tabletid laenupakettide vormis). Kui Iirimaa oli majandusmull, siis sellevõrra olime seda ka Eestis ja Lätis. Vaadake enda ümber hoolikamalt ringi, sest selle kümnendi lõpus võite oma kaasaegsete pildi leida ajalehest majanduskriisile tagasi vaatava artikli juurest ja pealkirja alat “2010. aasta kriis”.

Ma olen loomult optimistlik aga ometigi ei suuda näha neid arenguid, mis võiks parandada praegust tööhõive olukorda. Sotsiaalsed töökohad aitasid üle Suurest Depressioonist aga võlasilmusega inimesi need 21. sajandil ei aita. Isegi Eesti kõige kallima sotsiaalse töökohaga regionaalminister Siim-Valmar Kiislerit, sest tema tegevus on sama “väärtuslik” kui kreeka ametnikele õigeks ajaks tööle ilmumise tasustamine. Sisuliselt on tema põhitegevus oma eksistentsi õigustamine ja nii on paljude teiste tuhandete kohtadega avalikus teenistuses. Kurb aga teenuste sektoril rajanev majandus ei vajagi nii suurt hulka inimesi. Palju töökäsi oli vaja asjade tootmiseks aga kuna nüüd need tehakse Hiinas, siis võiksime vabalt lõpetada ka sündimuse stimuleerimise vanemapalga abil, sest meil on juba praegu 20 protsenti ilma tööga hõivatuid. Jah, avalikus sektoris hoitakse põhjuseta inimesi palgal, nende puudumist ei märkaks keegi aga neid ei ole mõtet ka töötute hulka saata. Täpselt samal põhjusel proovitakse noori inimesi koolides ja ülikoolides käima meelitada, sest tööd neile anda ei ole. Las nad siis tegelevad millegagi ja loodetavasti ei jää tänavatele asjatult hulkuma.

2 Comments

  1. Aitähh! Tore, et võtsite vaevaks tõlkida!
    Midagi erilist uut aga see härrasmees küll ei räägi. Kriisid hakkasid tekkima kohe koos kapitalismi tekkimise ja arenguga. Seda on kirjeldanud Marx, tuginedes maailma majanduse ajaloole. Ka on ta kirjeldanud miks nad tekivad. Majanduse globaliseerimise tagajärjel need kriisid süvenevad ja puudutavad järjest suuremaid inimmasse. Teisiti ei saagi tõesti olla, sest raha kapitali funktsioonis saab kõige lihtsamini kasumit tuua protsendiga laenamise kaudu. Samas on selline raha liikumine lahutatud reaalsest tarbimisväärtuste tootmisest. Laenajat, eriti krediidiasutuste vahel, ei huvita, mida tehakse laenatud rahaga. Kogu see protsess on aga otsene inflatsiooni tekitaja ja laenu protsent on parasiit.
    Veel üks ühiskonna vaenlane on fondi börs. Kui aktsijate esmased väljalaskjad on mingilgi määral seotud tarbimisväärtuste loomisega, siis aktsiate turul (fondi börs), pole neil enam sellega midagi pistmist.
    Fondi börs: turg, kus kaubeldakse kujuteldava kaubaga väljamõeldud hinda alusel.
    Kogu see, kapitalistlik, süsteem saab püsti seisma, kuni saabub kollaps või saab inimestel sellest villand ja nad muudavad seda vägivaldselt.
    Eelmisest kriisist ju tegelikult ei saadudki välja ja paljud USA analüütikud ennustasid 1940 aastate alguseks uut ja veel sügavamat kriisi, selle hoidis ära sõda, mille USA kapital jõudis sellekas ajaks ette valmistada ja Euroopas leidus isik (Hitler), kes selle alustas.

  2. Pingback: Laupäev ja pühapäev on keskpankade jaoks töised « Virgo Kruve veebikodu ja blogi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga